Arktiline rebane (Vulpes lagopus) - tunnused, käitumine ja levik

Arktiline rebane (Vulpes lagopus) — tunnused, käitumine ja levik: avasta valge rebase kohanemine, toitumine, paljunemine ja levik Arktika karmis kliimas.

Arktiline rebane (tuntud ka kui „valge rebane“, „polaarrebane“ või „lumerrebane“) on Vulpes lagopus. Tegemist on väikese, tugevalt kohastunud kiskjaga, kes elab peamiselt Arktikas. Arktiline rebane on keha pikkuselt tavaliselt umbes 46–68 cm (ilma sabata), sabapikkus lisandub veel kuni ~30 cm; kaal sõltub hooajast ja asukohast ning jääb enamasti vahemikku 2,5–9 kg. Emased on tavaliselt veidi kergemad kui isased. Arktilise rebase keha on ümmargune, tal on lühike nina ja jämedad jalad ning lühikesed, kohevad kõrvad — kõik need tunnused aitavad vähendada soojakaotust.

Tunnused ja kohastumused

Rebase tihe ja pikaajaline karvkate, mis suvel muutub pruuniks või hallikaks ja talvel valgeks, annab talvevalge isendile suurepärase kamuflaaži ja isolatsiooni. Lisaks on mõnel populatsioonil olemas nn sinine (blue) morf: tumedam, hallikas-pruun talvel ja suvel. Arktilise rebase karv on üks imetajatest parimaid isolaatorid, tal on ka tihedalt karvased käpapadjad, mis aitavad tal ka jääl ja lumel liikuda. Lühike keha ja kõrvad vähendavad soojuskadu ning tugev rasvakiht talvel toimib nii isolatsiooni kui ka energiavaruna — rebased võivad talveks koguda märkimisväärse hulga rasva (olenevalt tingimustest kuni mitukümmend protsenti kehakaalust).

Toitumine ja jahipidamine

Arktilised rebased on kõikjal sööjad ja väga oportunistlikud: nende menüüs on peamiselt närilised (eriti lemmingud), aga ka arktilised jänesed, kalu, linde ja nende mune, erinevad puuviljad ja putukad, väiksemad hülged (eriti haavatud või nõrkade isendite puhul) ning korjused. Rebased kuulevad suurepäraselt ja suudavad märgata saadetist lume all — kui nad kuulevad väikest närilist, hüppavad nad sageli kõrgele ja pistavad läbi lume, et saak kinni püüda. Nad kasutavad ka toidu varjendamist ehk cache’imist, peites üleliigse toidu järgmiseks ajaks.

Käitumine ja eluviis

Arktilised rebased ei uinu talve jooksul nagu mõned teised loomad. Sügisel hakkavad nad kasvatama paksu karva ja koguma rasvakude, mis aitab üle elada toidupuuduse ning äärmise külma. Nad on valdavalt üksikud või elavad väikestes peredena; pesitsusajal moodustavad paarid tihti paarilisi sidemeid ja töötavad koos kutsikate kasvatamisel. Vanemad kasutavad pesitsemiseks suuri maa-aluseid uru- ja pesasüsteeme, mida mõnikord jagatakse mitme põlvkonna vahel.

Paljunemine

Tiinus kestab umbes 52–53 päeva. Emasloom võib saada pesakonnas tavaliselt 5–8 kutsikat, kuid lemmingute rohkel aastal võivad pesakonnad olla suuremad (mõnel juhul kuni ~14 kutsikat või rohkem). Sündides on kutsikad kaetud pruunika või hallika karvaga, mis hiljem, kui tegemist on valge morfiga, talveks muutub valgeks. Mõlemad vanemad — ja mõnikord ka vanemad pojad — aitavad poegi üles kasvatada. Noored emased võivad pärast esimest aastast lahkuda ja moodustada uusi rühmi, samas kui isased võivad rohkem püsida vanemas peres.

Levila ja kaitse

Arktiline rebane elab laialdaselt Arktika tundras ja rannikupiirkondades Põhja-Ameerikas, Gröönimaal, Svalbardil, Fennoskandias ja Venemaa põhjaosades ning mõnel saarel ja jäävööndis. Kuigi liigi üldine ohuseisund on IUCN poolt hinnatud tavaliselt kui „vähim muret tekitav“ (Least Concern), on mitmetes piirkondades populaatsus langenud või ähvardatud. Peamised ohud on kliimamuutus (mille tõttu punane rebane laieneb põhja ja konkureerib arktilise rebasega), elupaikade muutumine, haigused ning inimtegevusest tingitud häirimine ja jahindus; mõned väiksed või isolatsioonis olevad populatsioonid on eriti haavatavad.

Muud huvitavad faktid

• Arktilised rebased võivad tajuda korjuseid väga pika vahemaa tagant — neil on terav haistmismeel ja hea kuulmine; korjuseid on leitud kümnete kilomeetrite kauguselt.
• On kaks olulist värvimorfi: valge (talvel valge, suvel pruun) ja sinine (donenamalt tumedam; esineb peamiselt Aleuudi saartel).
• Kuigi keskmine eluiga looduses on 3–6 aastat, võib vangistuses elada ka üle 10 aasta.

Arktiline rebane on hea näide sellest, kuidas liigid on eriliselt kohastunud äärmuslikele keskkonnatingimustele — nende anatoomia, talvine karv ja käitumuslik paindlikkus aitavad neil ellu jääda jäisel ja karmil Arktikal. Samas muudab kliimamuutus nende olukorra kiiresti muutuvaks ning paljud teadlased jälgivad liigi levikut ja populatsioonide tervist pidevalt.

Küsimused ja vastused

K: Mis on arktilise rebase teaduslik nimi?

K: Kui suur on arktiline rebane?

K: Millist tüüpi karvkate on arktilisel rebasel?

K: Kui kaua elavad arktilised rebased?

K: Kuidas aitab paks karvkate neil külmas kliimas ellu jääda?

K: Mida nad söövad?

Otsing