Kõigesööja (omnivoor) on organism, kelle liik saab energiat ja toitaineid mitmesugusest toidust — nii taimedest, loomadest, vetikatest, seentest kui ka bakteritest. Kõigesööjad ei ole piiratud vaid ühe toitumistüübi või -allikaga, vaid suudavad omastada nii taimset kui ka loomset toitu, sageli sõltuvalt kättesaadavusest, hooajast ja elutsüklist.

Paljud kõigesööjad muudavad oma elutsükli jooksul oma toitumisharjumusi. Mõnikord on erinevus selge: ühe eluetapi ajal eelistatakse loomset toitu, teises taimset. Selliseid muutusi kirjeldatakse sageli kui elutsüklist sõltuvat toitumist või faasilist omnivooriat — see annab liikidele paindlikkuse ja aitab kohaneda keskkonnamuutustega.

Mõned liigid, näiteks karjatavad veelinnud nagu haned, võivad ühes eluetapis toituda peamiselt ühest toiduallikast ja teises teisest. Samuti söövad paljud putukad, nagu näiteks rähnide perekond Meloidae, vastsetes eluviisides loomseid kudesid, kuid pärast suguküpseks saamist taimset ainet.

Eelised ja ökoloogiline roll

  • Paindlikkus: omnivooria võimaldab liikidel kasutada erinevaid toiduressursse ning ellu jääda ka siis, kui üks allikas väheneb.
  • Toiduvõrgustikes: kõigesööjad ühendavad taimetoidulisi ja kiskjaid lülisid, mõjutades toiduahela struktuuri ja energiavooge.
  • Leviku- ja ellujäämislugusid: mitmekülgne toitumine aitab liikidel koloniseerida erinevaid elupaiku ning kohaneda muutuvate tingimustega.

Näited ja tüübid

  • Inimesed: kultuuriliselt ja toitumise poolest peetakse inimesi tüüpilisteks omnivoorideks — meie dieet sisaldab nii taimset kui ka loomset päritolu toite.
  • Pruunkaru ja mõningad teised karulased: söövad liha, marju, juuri ja putukaid sõltuvalt hooajast.
  • Sigad (metssead, kodusigade jms): laiaulatuslikult kõikesööjad, söövad taimi, juurikaid, väikeloomi ja jäätmeid.
  • Rästad, varblased ja paljud linnuliigid: söövad seemneid, marju, putukaid ja väiksemaid loomi.
  • Paljud putukad ja nende vastsed: võivad eluetappide lõikes vahetada toitu (nt mõni vastne lihasööja, täiskasvanu taimsööja või vastupidi).

Erinevused: fakultatiivsed vs obligaatsed omnivoorid

Fakultatiivsed omnivoorid eelistavad üht toiduallikat, kuid võivad vajaduse korral tarbida ka teisi. Oblikaatsed omnivoorid sõltuvad toitumises pidevalt segamisest (kuigi rangelt obligaatset omnivoori on harva kirjeldatud — enamasti on liikide toitumine spektril). See eristab neid selgetest kiskjatest või selgetest taimetoidulistest liikidest.

Seedesüsteem ja kohastunud käitumine

Mõned omnivoorid on arenenud seedesüsteemiga, mis laseb tõhusalt töödelda nii taimset kiudu kui ka loomset valku (nt lühike soolestik kiskjate sarnase lihatoidu seedimiseks koos ensüümidega taimsete ainete lagundamiseks). Käitumuslikud kohastused, nagu toiduotsing, varude tegemine või hooajaline ümberpaigutumine, toetavad nende toitumispädevust.

Oluline teada

  • Kõigesööjaks olemine ei tähenda, et liik tarbiks kõike võrdselt — toitumine sõltub kättesaadavusest, maitsest, konkurentsist ja elutsüklist.
  • Inimese puhul on omnivooria kontekstis oluline tasakaalustatud toitumine ja toiduohutus; kõik söödavad ained ei ole tervisele kasulikud.
  • Ökosüsteemi juhtimisel ja looduskaitses tuleb omnivooride rolli arvestada, sest nad võivad mõjutada nii taimede levikut kui ka teiste loomaliikide arvukust.