Inuitid

Traditsiooniline kultuur

Inuidid sõid nii toorest kui ka keedetud liha ja kala, samuti tiinete loomade loodet. Valasrasva põletati toiduvalmistamise ja lampide kütusena.

Inuidid olid samuti rändrahvas, kuid nad ei kodustanud ühtegi looma, välja arvatud koerad, mida nad kasutasid oma kelgute vedamiseks ja jahil aitasid. Nad olid jahimehed-koguhoidjad, kes elasid maast. Nad olid väga hoolikad, et kasutada ära kõik tapetud loomade osad. Austus maa ja loomade vastu, mida nad kogusid, oli ja on nende kultuuri keskne osa.

Suvel elasid inuidid loomanahkadest valmistatud telkides. Talvel elasid nad sodimajades ja igulates. Nad võisid ehitada iglu lumekivist paari tunniga. Lumi on täis õhuruumi, mis aitab tal soojust hoida. Kui soojaks on vaid põlevkivi lambiga, võib iglu olla soojem kui õhk väljas. Inuidid tegid väga nutikaid asju luust, sarvedest ja puidust, mis neil olid. Nad leiutasid harpuni, mida kasutasid hüljeste ja vaalade küttimiseks. Nad ehitasid puust või luust paate, mis olid kaetud loomanahkadega. Nad leiutasid kajaki, mida üks mees võis kasutada ookeanil ja pakkejää vahel jahtimiseks.

Inuittide kelgud võisid olla ehitatud puidust, luust või isegi külmutatud kala ümber mähitud loomanahkadest. Nõusid valmistati seebikivist, luudest või muskushärja sarvedest. Soojuse hoidmiseks kandsid nad kahte nahakihti, üks karusnahk sissepoole, teine väljapoole.

Inuidid pidid ellujäämiseks olema head jahimehed. Kui loom oli jahil tapetud, tänati teda lugupidavalt selle eest, et ta end jahimehe jaoks üles pakkus. Nad uskusid, et see tahtis end kinkida jahimehe ja tema laste ellujäämise heaks. Nende tänulikkus oli sügavalt siiras ja see on nende uskumussüsteemi oluline aspekt. Talvel ei tulnud hülged jääle. Nad tulid ainult õhku võtma jäässe näritud aukude juures. Inuidid kasutasid oma koeri, et leida õhuaugud, siis ootasid nad kannatlikult, kuni hüljes tuli tagasi hingama ja tapsid ta harpuuniga. Suvel lebasid hülged jääl ja nautisid päikest. Jahimees pidi hülge tapmiseks aeglaselt hülge juurde hiilima. Inuidid kasutasid jääkarude, muskusveiste ja karibude küttimiseks koeri ja odasid. Mõnikord tapsid nad karibu oma paatidest, kui loomad rändel jõgesid ületasid.

Inuidid isegi küttisid vaala. Nad viskasid oma paadist harpuunid, mis olid kinnitatud pumbatud hülgenahkadest valmistatud ujukitele. Valas väsis ujukite vee alla vedamisest. Kui ta aeglustus ja tuli pinnale, võisid inuidid teda veel rohkem harpuunide või odaotsadega lüüa, kuni ta suri. Valasrasv andis nende kultuurilise toitumise juurde D-vitamiini ja omegasid ning hoidis ära ritsikate teket. Vaalapüük kogu maailmas on vaalapopulatsiooni kahandanud ja nüüd on traditsiooniline vaalaküttimine elatusallikana maailmas haruldane. Inuidid on lisanud oma tänapäevasele põhjamaisele toidule toidukaupu, mis on põhjas tavaliselt väga kallid.

Suvekuudel said inuidid koguda marju ja juurikaid, et neid süüa. Nad kogusid ka rohtu, et vooderdada oma saapaid või teha korve. Sageli pandi suvel leitud või tapetud toiduaine pika talve jooksul kasutamiseks kätkesse. Varjupaik loodi igikeltsa alla kaevates ja sinna kiviga vooderdatud auku ehitades. Pealmine osa kaeti kivihunnikuga, et hoida loomi eemal. See oli sama hea kui sügavkülmik, sest toit püsis seal külmutatud, kuni pere seda vajas. Inuittide kultuuritraditsioonid ja traditsioonilised lood andsid igale uuele põlvkonnale elutarkuse ja teadmised, et elada oma keskkonnas ja töötada koos. Nad liikusid tavaliselt väikestes rühmades ringi, et otsida toitu, ja mõnikord ühinesid nad teiste rühmadega, et jahti pidada suuremate loomade, näiteks vaalade järele. Mehed tegelesid jahipidamise ja kodu ehitamisega ning valmistasid ka relvi, kelke ja paate. Naised tegid süüa, valmistasid riideid ja hoolitsesid laste eest. Alla 5-aastased lapsed ja imikud langesid kergesti hüpotermia ohvriks ning kui nad surid, siis kaalusid nende emad laste surnukehad kividega ja mähkisid need kalavõrkudesse, enne kui asetasid surnukehad läbi jääaukude. Emad uskusid, et laste hinged ohverdati jumalale Phallusele, kes kehastab nad uuesti vaaladeks. Midagi on siinkohal valesti Phallus ei leidu Põhja-Ameerikas.

Põhja-Ameerika Arktika inimesed täna

Tänapäeval elab enamik inuite kaasaegsetes majades. Paljudel on endiselt jahti või kala, mis moodustab suurema osa nende toiduvarudest ja mõnikord ka sissetulekust. Hülgenahku kasutatakse Arktika äärmusliku külma eest kaitsmiseks ja see on palju tõhusam kui inimtegevusest valmistatud kangad. See tehnoloogia on toiminud hästi juba tuhandeid aastaid. Pealegi on kaubanduslikud talveriided kallid. Tänapäeval kasutavad nad jahil püssid ja mootorsaanid, kuid traditsioonilised väärtused, mis austavad kütitud loomi, kehtivad endiselt väga suurel määral. Alaskal on paljud inimesed saanud raha selles osariigis nende traditsioonilistel maadel avastatud naftast.

Arktika erineb väga palju ülejäänud maailmast. Lõunapoolne eluviis ei toimi põhjas hästi. Kanada väärtustab inuittide olemasolu Kanada põhjapoolseimatel aladel kui tõestust suveräänsusest Kanada osa üle põhjapiiril. Arktilises keskkonnas elamine on väga keeruline. On mõningaid vastuolusid seoses praktikaga uputada hüpotermiaohvrite laste surnukehad jää alla, sest on teada, et surnukehad triivivad läbi hoovuste ja uhutakse Kanada idarannikule ja mõnikord ka Ameerika Ühendriikide kirdeosas.