Arktika on Maa põhjapoolust ümbritsev ala. Arktika hõlmab Venemaa, Alaska, Kanada, Gröönimaa, Lapimaa ja Svalbardi osasid ning Põhja-Jäämerd. See on ookean, mis on enamasti kaetud jääga. Arktika piir ei ole alati kindlalt joonistatud kartograafiline joon: enamik teadlasi nimetab puude piirist põhja pool asuvat ala Arktikaks — alad, kus puud ei kasva tingituna madalatest temperatuuridest, lühikesest kasvuperioodist ja teiste karmide kliimatingimuste tõttu. Mandrite metsad lakkavad, kui nad jõuavad liiga kaugele põhja või liiga kõrgele mägedesse. (Kõrgemates kohtades on ka külmem.) Seda kohta, kus puud peatuvad, nimetatakse puuliiniks.

Maastik ja geograafia

Arktika maismaa on peamiselt tasandikuline või künklik, sageli kivine ja kivimurruga. Ainuke suurem jääga kaetud maamass on Gröönimaa keskosa, mida katab aastaringselt mandrijää. Paljud arktikaalad asuvad polaarjoone ääres ja tunnuseks on tundra — külm, peaaegu puudeta tasandik, mida katavad samblad, samblikud ja madalad rohttaimed, mida tekstis nimetatakse sademeteks. Lisaks tuntakse Arktikas liustikke, fjorde ja kiviseid rannajooni.

Kliima, jää ja igikelts

Tundras ei saa väga palju vihma ega lund. Suveperioodil võivad alad siiski olla väga märjad, sest umbes 1 m sügavusel maapind on sageli püsivalt külmunud — see on igikelts. Igikelts on kivikihi kõvadusega jääkihi, mis takistab vee imbumist selle all olevasse mulda. Igikeltsa paksus võib olla tuhandeid jalgu (sadu kuni üle tuhande meetri), eriti mandripiirkondades nagu Siberi sisealadel. Suvel sulab vaid pealmine, taimestikku toetav õhuke äralõigatud kiht; sulav vesi ei imbub sügavale, vaid koguneb pinnale lompidena ja järvedena kuni taas jäätumiseni või aurustumiseni.

Arktikas esineb suvel perioode, mil suvel ööd, mil päike ei loe kunagi — põhjapoolusel on pikka aega pidev päevavalgus. See tuleneb sellest, et suvel on põhjapoolus suunatud Päikese poole. Seepärast kutsutakse seda mõnikord Keskööpäikese maaks. Talvel on vastupidine olukord: pikki päevi asendab pime periood, mil päike ei tõuse mitu nädalat kuni kuud.

Elustik

Kuigi Arktika paistab palja ja kinnijäänud, on seal mitmekesine elustik, mis on kohanenud karmide oludega. Paljud liigid rändavad suvel esile või kasutavad piirkonda toitumiseks ja reproduktsiooniks. Levinumad taimed on samblikud, sambla- ja rohttaimed ning mõnedes soojemates paikades madalad põõsad. Loomastikku iseloomustavad:

  • suured imetajad: polaarkaru, põhjapõder (ka karibu), valge rebane;
  • mereloomad: erinevad vaalaliigid, hülged, merilõvid ja merinotsud;
  • paljud linnuliigid, eriti suvel kogunevad rändlinnud pesitsemiseks ja toitumiseks;
  • mullal elavad putukad ja mikroorganismid, mis mängivad olulist rolli toiduahela toimimises.

Paljude liigide elu sõltub jäisest merest ja igikeltsast — näiteks polaarkarud eelistavad jääd saakide püüdmiseks ning hülged kasutavad jääl oleva asukoha pesitsemiseks ja poegimiseks.

Inimesed, kultuur ja majandus

Arktikas on elanud tuhandeid aastaid erinevad põlisrahvad, kes on kohandunud külmade oludega: näiteks Inuitid Gröönimaal, Kanadas ja Alaskas, Saami Põhja-Euroopas ning erinevad põlisrahvad Siberis nagu Nenetsid. Paljud tänapäevased arktikaasutused tegelevad traditsiooniliste tegevustega nagu kalapüük, jaht ja põhjapõdrakasvatus, samuti kaasaegse majandusega — nafta- ja gaasikaevandused, kaubandus ja turism. Mõõdukal määral kasutatakse ka meretransporti, sh muutuvate jäätingimuste tõttu üha enam kasutatavaks tulevad mereteed nagu Põhja-Veetee ja Nordvestpassaaž.

Kliimamuutused ja nende mõju

Arktikat mõjutavad globaalsete kliimamuutuste ilmingud tugevamalt kui paljusid teisi maailmajagusid. Keskmised temperatuurid tõusevad kiiremini, mis põhjustab merijää vähenemist, igikeltsa sulamist, ökosüsteemide stressi ja traditsiooniliste elatusviiside muutumist. Vähenenud jäämass mõjutab nii elusloodust kui ka inimtegevust: jääkatte vähenemine muudab meretranspordi võimalusi, kuid toob kaasa ka uusi keskkonna- ja julgeolekuprobleeme. Teadlased jälgivad Arktikat intensiivselt, et mõista muutuste ulatust ja leida kohanemisviise nii loodusele kui ka inimestele.

Nimi ja päritolu

Sõna tuleneb kreekakeelsest sõnast αρκτος, mis tähendab "karu". Põhjapoolus on suunatud tähtede poole, mida nimetatakse Suureks ja Väikeseks karuks. Seepärast nimetatakse seda ka Arktikaks.

Arktika on keeruline ja muutuv piirkond, kus loodus- ja inimtegurid on tihedalt seotud. Selle mõistmine on oluline nii kohalike kogukondade kui kogu planeedi tuleviku seisukohalt.