Sääsk (Culicidae): määratlus, eluviis, elutsükkel ja haigused

Sääsk (Culicidae): määratlus, eluviis, elutsükkel ja haigused — kuidas neid ära tunda, ennetada ning kaitsta ennast hammustuste ja süljes levivate nakkuste eest.

Sääsk on imetlejaile tuntud putukas, mis kuulub kärbse hulka. See rühm on osa suuremast perekonna ja perekonna taksonoomilisest klassifikatsioonist ning paikneb kaksitiivaliste seas (Diptera). Sääskede perekonnas (Culicidae) on maailmas tuhanded liigid, mis erinevad suuruse, värvuse, elupaiga ja haigusteleviimise võime poolest.

Eluviis

Emased sääsed on peamiselt ektoparasiidid: nad otsivad soojaverelisi loomadel toitmiseks ja paiknevad sageli inimese või muu peremehe lähedal. Söömiseks kasutavad nad pikendatud imemistoru (proboscis), millega nad läbitorkavad naha ja kapillaari, seejärel süstivad peremehesse sülge, mis sisaldab antikoagulan­teid ja muud aineid, et peatada vere hüübimine. See võimaldab neil verd imeda ja seeläbi saada toitaineid munade arenguks. Süljes võib sageli esineda ka erinevaid mikroorganisme ja mikroskoopilised parasiidid.

Isased sääsed on enamasti taimetoidulised ja toituvad lillenektarist — nad on nektarisööjad. Ka emased tarbivad nektarit, kuid Munemiseks vajavad paljud liigid täiendavaid valkude allikat, mistõttu võtavad nad verepäraseid toidukordi.

Elutsükkel

Sääskede elutsükkel koosneb neljast põhietapist: muna, vastne (larva), nuku (pupa) ja täiskasvanu. Enamik liike muneb vett sisaldavatesse kohtadesse — seisev vesi, kraavid, tiigid, õõnsused taimes või inimese toodetud veepaagid — kus vastsed ja nukud arenevad. Vastsed hingavad vee pinnalt ja toituvad orgaanilisest ainest; nukk on aktiivne, kuid vees liikuv ning lõpuks koorub sealt täiskasvanu.

Munade paigutus ja käitumus varieerub: mõned liigid asetavad munad vee pinnale üksteise kõrvale muhviks, teised kinnitavad munad kuivale pinnale, mis hiljem vee alla jäädes koorub. Elutsükli pikkus sõltub temperatuurist, sööda kättesaadavusest ja liigist — sooja ilmaga võib täispöörde aeg olla vaid nädalate pikkune, külmemates tingimustes aga mitu kuud või talvine diapaus.

Haigused ja terviseriskid

Sääsed on tuntud haiguste vektorite ehk levitajatena. Erinevad liigid kannavad edasi erinevaid patogeene: näiteks Anopheles'i liigid levitavad malaariaid, Aedes-liigid (nt Aedes aegypti) võivad levitada dengue´t, Zika viirust ja chikungunyat, ning Culex-liigid on seotud West Nile'i viiruse ja mõnede entsefaliitide levitamisega. Lisaks võivad sääsed edastada parasiithaigusi nagu filarioos.

Lisaks viirus- ja parasiithaigustele põhjustavad sääsehammustused sageli lokaalset sügelust, põletikku või allergilisi reaktsioone; rikutud nahk võib tekitada sekundaarseid bakteriaalseid infektsioone.

Tõrje ja ennetus

Sääskede leviku ja hammustuste vähendamiseks soovitatakse järgmisi meetmeid:

• Eemaldada või katta seisvat vett (nt õlle- ja veeanumad, tünnid, ummistunud vihmaveerennid), sest just seal paljunevad vastsed.
• Kasutada mehaanilisi tõkkeid: putukavõrgud akendel ja vooditel, sobivad riided ja moskiitovõrgud magamiseks.
• Kohalikud larvidesisu vähendavad meetmed — bioloogilised eestvedajad (nt moskiitokalad), larvitsiidid või õhuvoolu tekitamine veekogudel.
• Individuaalsed kaitsevahendid: putukirepellentide kasutamine (DEET, pikariin jpt), akende ja uste tihendamine.
• Suuremate epideemiate ajal võivad olla vajalikud kemikaalse tõrje meetmed (sääsetõrjevahendite pihustamine, fogging) ja rahvatervise sekkumised, ent need tuleb läbi viia koordineeritult ning ohutus- ja keskkonnanõudeid järgides.

Kokkuvõte

Sääsk on laialt levinud kaksitiivaline putukas, kus emased toituvad sageli verest munemist toetavate valkude saamiseks, samal ajal kui isased on peamiselt nektarisööjad. Sääsed võivad levitada mitmeid tõsiseid haigusi, mistõttu ennetus ja elupaikade korrashoid on nii individuaalse kui ka kogukondliku tervise seisukohast olulised.

Sääskede tõrje

Haiguse leviku tõkestamiseks või inimeste kaitsmiseks piirkondades, kus haigused on endeemilised, kasutatakse järgmisi meetodeid:

1. Vektorite tõrje, mille eesmärk on sääskede likvideerimine. Elupaikade muutmine: seisva vee ja muude sigimisalade eemaldamine; pestitsiidid; looduslikud röövloomad ja lõksupüüdmine.
2. Haiguste ennetamine, kasutades profülaktilisi ravimeid ja vaktsiine; ning sääsehammustuste vältimine insektitsiidide, võrkude ja repellentside abil.

Vesi

Peamine kasvukoht on seisev vesi, nagu tiik või järv. Selle vee kõrvaldamine võib olla otstarbekas või mitte. Linnuvannide vett võib vahetada kord nädalas, kuid suuremate veekogude puhul on seda vaevalt võimalik teha. Varem kasutati järgmist meetodit: pritsida vett DDT-ga, kuid see teeb palju kahju ja igal juhul on sääsed nüüdseks selle kemikaali suhtes väga resistentsed.

Orgaanilised tõrjevahendid

Kuna üha enam on teateid DEETi kahjuliku mõju kohta inimestele, on hakatud kasutama orgaanilisi repellente. Need on sellised, millel on enne nende kasutamist sääsetõrjevahendina olnud traditsiooniline kodumajapidamises kasutatav otstarve.

Looduslikud kiskjad

Liblikanümf sööb sääski kõigis arengustaadiumides ja on populatsioonide kontrollimisel üsna tõhus. Mõned nahkhiired võivad süüa kuni 500 sääske tunnis. Mõned koprapoodid on esimese astme vastsete röövloomad, kes tapavad kuni 40 Aedes'i vastset päevas. Mitmed kalad söövad sääskede vastseid, sealhulgas kuldkalad, kassid, piraajad ja minnows.

Liblikad on sääskede loomulikud kiskjad.

Otsing