Pistesääsklased

Söötmine ja paljunemine

Tavaliselt toituvad nii isased kui ka emased sääsed nektarist ja taimemahladest. Paljudel liikidel on emasloomade suulõiked kohandatud loomsete peremeeste naha läbistamiseks ja nende vere imemiseks ektoparasiitidena. Paljude liikide emasloomad vajavad enne munade tootmist verejahust saadud valke. Paljudel teistel liikidel saab ta pärast veresöömist rohkem mune toota.

Nad munevad oma munad veekogudesse. Vastsed liiguvad veepinna lähedal, hingates veest väljaulatuvate õhutorude kaudu. Nad saavad toitu veest, söödes tavaliselt vetikaid ja muid pisikesi olendeid. Neile meeldib pinna lähedal tiirutada, mistõttu mõned inimesed kutsuvad neid tiirutajateks. Tavaliselt lähevad vastsed paari päeva või nädala jooksul pärast koorumist pukki staadiumisse, sõltuvalt veetemperatuurist ja liigist.

Nukke nimetatakse tumbleriteks, sest nad tumbeldavad vees, kui vett puudutatakse. Tumblerid ei söö, kuid nad liiguvad palju vees ringi ja hingavad sarnaselt vastsetele veest väljaulatuvate torude kaudu. Pupu staadium on lühike (ainult mõned päevad) ja seejärel muutub sääsk täiskasvanuks.

On palju sääseliike. See tuleneb sellest, et kõik liigid, kes imevad verd, on kohanenud eri peremehe või peremeeste rühmaga. Culicidae perekonda kuulub kaks alamperekonda, 43 perekonda ja üle 3500 liigi.

Haiguse vektorid

Sääsed on vektorid (kandjad), mis kannavad inimeselt inimesele haigusi põhjustavaid viirusi ja parasiite.

Peamised sääskede poolt levitatavad haigused on viirushaigused kollapalavik, dengue'i palavik ja malaaria, mida kannavad perekonnad Anopheles ja Culex. Sääsed kannavad igal aastal Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Kesk-Ameerikas, Mehhikos ja suures osas Aasias üle 700 miljoni inimese haigusi, mille tagajärjel sureb miljoneid inimesi.

Sääskede tõrje

Haiguse leviku tõkestamiseks või inimeste kaitsmiseks piirkondades, kus haigused on endeemilised, kasutatakse järgmisi meetodeid:

1. Vektorite tõrje, mille eesmärk on sääskede likvideerimine. Elupaikade muutmine: seisva vee ja muude sigimisalade eemaldamine; pestitsiidid; looduslikud röövloomad ja lõksupüüdmine.
2. Haiguste ennetamine, kasutades profülaktilisi ravimeid ja vaktsiine; ning sääsehammustuste vältimine insektitsiidide, võrkude ja repellentside abil.

Vesi

Peamine kasvukoht on seisev vesi, nagu tiik või järv. Selle vee kõrvaldamine võib olla otstarbekas või mitte. Linnuvannide vett võib vahetada kord nädalas, kuid suuremate veekogude puhul on seda vaevalt võimalik teha. Varem kasutati järgmist meetodit: pritsida vett DDT-ga, kuid see teeb palju kahju ja igal juhul on sääsed nüüdseks selle kemikaali suhtes väga resistentsed.

Orgaanilised tõrjevahendid

Kuna üha enam on teateid DEETi kahjuliku mõju kohta inimestele, on hakatud kasutama orgaanilisi repellente. Need on sellised, millel on enne nende kasutamist sääsetõrjevahendina olnud traditsiooniline kodumajapidamises kasutatav otstarve.

Looduslikud kiskjad

Liblikanümf sööb sääski kõigis arengustaadiumides ja on populatsioonide kontrollimisel üsna tõhus. Mõned nahkhiired võivad süüa kuni 500 sääske tunnis. Mõned koprapoodid on esimese astme vastsete röövloomad, kes tapavad kuni 40 Aedes'i vastset päevas. Mitmed kalad söövad sääskede vastseid, sealhulgas kuldkalad, kassid, piraajad ja minnows.

Liblikad on sääskede loomulikud kiskjad.

Evolution

Vanim teadaolev põhimõtteliselt tänapäevase anatoomiaga sääsk leiti 79 miljoni aasta vanusest Kanada merevaigust, mis pärineb ülemisest kriidiajastust. Vanem, primitiivsemate tunnustega sõsarliik leiti 90-100 miljoni aasta vanusest merevaigust.

Geneetilised analüüsid näitavad, et Culicinae ja Anophelinae kladid võisid lahkneda umbes 150 miljonit aastat tagasi. Arvatakse, et Vana ja Uue Maailma Anopheles'i liigid on seejärel lahku läinud umbes 95 miljonit aastat tagasi.