Merevaik: mis see on — päritolu, vanus, omadused ja kasutus
Merevaik on fossiilse vaigu üldnimetus. Seda esineb eri värvides ning seda kasutatakse laialdaselt ehete ja muude kaunistuste valmistamiseks. Kuigi merevaik ei ole mineraliseeritud, peetakse seda mõnikord vääriskiviks.
Enamik maailma merevaigust on 30-90 miljoni aasta vanune. Poolfossiilset vaiku või subfossiilset merevaiku nimetatakse kopaaliks. Läänemere merevaiku nimetasid norralased "Freya pisarateks" ja vanad kreeklased "Heliadide pisarateks".
Merevaik koosneb mitmest vaigukehast, mis on enamasti lahustuvad alkoholist, eetrist ja kloroformist, mis on seotud bituminoosse ainega, mis ei lahustu.
Päritolu ja vanus
Merevaik on taimse päritoluga (peamiselt okas- ja mõnedes piirkondades ka lehtpuudelt pärit) vaiguleiund, mis on maapõues aja jooksul kõvastunud ja osaliselt fossiilseks muutunud. Suurte paikade ja erinevate geoloogiliste tingimuste tõttu on merevaigu vanus väga varieeruv:
- Läänemere (Baltic) merevaik: enamasti 35–50 miljonit aastat vana (Eocene–Oligocene); väga levinud ja ajalooliselt tähtis kaup.
- Dominikaani merevaik: tavaliselt noorem, umbes 15–25 miljonit aastat (Miocene), tuntud läbipaistvuse ja mõnikord sinise värvuse poolest.
- Birma (Myanmar) merevaik: palju vanem, ligi 99 miljonit (kriidi ajastu) — selles leidub erakordselt vanu inklusioone.
Poolfossiilset või nooremat orgaanilist vaiku nimetatakse kopaaliks; see on pehmema struktuuriga ja võib aja jooksul edasi kõveneda ning muutuda merevaiguks.
Keemilised ja füüsikalised omadused
Merevaigu koostis on kompleksne ja sõltub puuliigist ning diageneetilistest tingimustest. Üldised omadused:
- Kõvadus: suhteliselt pehme — Mohsi skaalal umbes 2–2,5.
- Tihedus: ligikaudu 1,05–1,10 g/cm³; mõned liigid hõljuvad soolases vees (soolalahuses) või ujuvad, mis on lihtne esmameetod ehtsuse kontrolliks.
- Kuumutamisel/suits: kuumutades eritab iseloomulikku lõhna (vaigune, männilõhnaline) ja põledes tekitab suitsu; seda testmeetodit ei soovitata väärisesemetel, kuna see kahjustab pinda.
- Lahustuvus: osa vaigukomponente lahustub orgaanilistes lahustites (nt alkohol, eeter, kloroform), samas leidub kõval vaigus ka mittelahustuvat bituminoosset osa.
- Fluorestsents: paljud merevaigusordid fluoresseeruvad UV-kiirguse all (näiteks Läänemere merevaik sinaka või roheka helgiga).
Inklusioonid ja teaduslik väärtus
Üks merevaigu olulisemaid andeid on sellega säilinud inklusioonid — putukad, ämblikulaadsed, taimeosad jt organismid, mis annavad unikaalse ja detailse pildi ajastukeskkonnast. Need inklusioonid on paleontoloogias äärmiselt väärtuslikud, sest annavad informatsiooni bioloogilise mitmekesisuse, ökoloogia ja evolutsiooni kohta, millest muidu säiliksid vaid harva tahkete kivimite sees.
Kasutus ja väärtus
Merevaiku hinnatakse ja kasutatakse mitmes valdkonnas:
- Ehted ja kunst: enim tuntud kasutus — laserläbipaistvad või opakesed helmed, ripatsid, pronks- ja metallkinnitused.
- Muuseum ja teadus: inklusioonidega tükid on uurimiseks ja väljapanekuks hindamatud.
- Tööstus ja traditsiooniline kasutus: historaliselt on vaiku kasutatud lõhnaainetes, lakikihina ja ravimina rahvameditsiinis (mõned väited pole teaduslikult kinnitatud).
- Kollektsioneerimine: harvaesinevad värvid (nt sinine, roheline), selgus ja haruldased inklusioonid tõstavad asja väärtust.
Kuidas eristada ehtsat merevaiku võltsist
Mõned lihtsamad testid (mitteinvasiivsed) ja hoiatused:
- Soolalahuse test: lahusta ~1 osa lauasoola 2–3 osasse vees; ehtne merevaik kipub vees osaliselt või täielikult hõljuma.
- UV-valgus: paljud ehtsad merevaigud helgivad UV-lambil; erinevatel liikidel on erinev värvus helgus.
- Statelektri test: hõõrudes merevaiku kangal, võib see tekitada staatilist elektrit ja tõmmata väikseid paberikilde — see ei ole lõplik tõend, aga näitab orgaanilist olemust.
- Kuuma nõela test: kuum nõel jätab plastile iseloomuliku lõhna; see test rikub ja sulatab proovi — väldi väärtuslike tükkide peal.
- Ettevaatust plastikute ja klaasi järele: tänapäeval valmistatakse palju imitatsioone (plastikud, pressitud kopaal, glasuuritud klaas). Professionaalne kontroll (laboritestid) on parim lahendus kallimate esemete puhul.
Hooldus ja säilitamine
Merevaik on pehme ja tundlik nii kuumuse, keemiliste ainete kui ka löökide suhtes. Soovitused:
- Ära hoia merevaiku otseses päikesevalguses ega lähedal kuumuseallikatele, sest värv võib muutuda ja pind vananeda.
- Puhasta pehme niiske lapiga; väldi tugevaid pesuvahendeid ja orgaanilisi lahusteid (nt alkohol, eeter, kloroform), mis võivad kahjustada pinda.
- Hoiusta eraldi teistest kõvematest ehetest, et vältida kriimustusi.
Merevaik on nii kaunis kui ka teaduslikult oluline materjal — selle väärtus sõltub vanusest, läbipaistvusest, värvist ja haruldusest. Hoolika käitlemise ja autentimistestidega saab säilitada ning hinnata selle erakordse loodusliku materjali ilu ja teaduslikku väärtust.
Balti merevaigu kaasamine: Nothorhina granulicollis Zang, 1905 (Coleoptera, Cerambycidae).
Sääsk merevaigust
Balti merevaigust ämblik.
Puitvaik, merevaigu iidne allikas
Pilvine poleerimata merevaigukollane, kunstlikult valgustatud
Merevaik geoloogias
Merevaik moodustub teatud puude vaigust. See ei ole puumahl ega kummi. Vaik muutub peagi kleepuvaks ja kivistub hiljem merevaiguks. Merevaik võib välja näha erinevalt, sõltuvalt selle päritolust ja hilisemast geoloogilisest ajaloost.
Selleks, et saada merevaiguks, peab lähtevaik vastu pidama lagunemisele. Paljud puud toodavad vaiku, kuid tavaliselt laguneb see füüsilise ja bioloogilise protsessi käigus. Vaigu lagundamine toimub ilmastiku mõjul, mida toetavad mikroorganismid, näiteks bakterid ja seened. Selleks, et vaigust saaks merevaiguks piisavalt kaua säilida, peab see sellistele jõududele vastu seisma või olema toodetud neid välistavates tingimustes.
Balti merevaigust (ajalooliselt Preisi merevaiguks kutsutud) leidub ebakorrapärase sõlme kujul mereliivas, mida nimetatakse sinimullaks, Kaliningradi oblastis asuva Sambia alumise oligotseeni kihtides, kus seda nüüd süstemaatiliselt kaevandatakse.
Agathise merevaik pärineb okaspuust Agathis, mis kasvas varem palju laiemal alal.
Ameerikast ja Aafrikast pärit merevaik pärineb sageli Hymenaea protera perekonnast, mis on liblikõieliste sugukond.
Merevaigukollete sissekirjutused
Vaik võib sisaldada lisaks kaunilt säilinud taimestruktuuridele ka putukate, ämblikute, rõngaste, konnade, koorikloomade ja muude väikeorganismide jäänuseid, mis jäid selle vedeliku ajal lõksu. Enamikul juhtudel on orgaaniline struktuur kadunud, jättes alles vaid õõnsuse, võib-olla ka kitiini jälgi.
Asukohad ja kasutamine
Merevaigust võib leida kõikidel maakera mandritel, välja arvatud polaaraladel, peamiselt USA idarannikul, Kanadas, Birmas, Mehhikos, Liibanonis, Borneol, Rumeenias, Sitsiilias ja mujal. Teadlaste sõnul pärineb vanim merevaik süsinikuaeg ja selle vanus on umbes 345 miljonit aastat (ülemine karbonaadiaeg, Northumberland, USA). Merevaigust leidub merevaigust Mehhikos ja Kariibi mere piirkonnas, peamiselt Dominikaani Vabariigis. Kuid enamik neist pakub kaugelt väiksemat saagikust kui Läänemere ümbruses Läänemere piirkonnas leiduv merevaik. Balti merevaik on ka Euroopa ajaloo tõttu kõige tuntum merevaik. Homeros mainib seda oma "Odysseuse" 15. raamatus, 459-465 eKr: "... kuldkaelakee, mille vahele oli pandud merevaiguhelmed...". "Uue Maailma", nagu Mehhiko ja Dominikaani Vabariik, merevaigust kaevandati kaubanduslikult alles alates möödunud sajandist.
Läänemere merevaigu leidub suure osa Läänemere ja Põhjamere kallastel. Suurim merevaigutootja on Sambia eeslinn, mis praegu kuulub Venemaa Kaliningradi oblastisse. Umbes 90% maailma kaevandatavast merevaigust asub Venemaa Kaliningradi piirkonnas Läänemere ääres.
See merevaik on ladestunud eotseeni lõpus ja oligotseeni alguses eelajaloolise jõe deltas, merebasseini madalas osas. Lisaks Kaliningradi lähedal asuvale rannikule leidub merevaiku ka mujal Läänemere piirkonnas. Väikeses koguses võib Läänemere merevaiku leida isegi väljaspool Läänemere piirkonda, näiteks Kagu-Inglismaa rannikul. Fourier-transformatsiooni infrapunamikrospektroskoopia (FTIR) abil tehtud merevaigu ja elusate puude vaigu analüüside põhjal on tõestatud, et selle eest vastutavad perekonda Sciadopityaceae kuuluvad okaspuud. Selle perekonna ainus elav esindaja on Jaapani vihmamänd Sciadopitys verticillata.
Väljasurnud puust Hymenaea protera pärit vaigust pärineb Dominikaani merevaik ja tõenäoliselt enamik troopikas leiduvast merevaigust. Dominikaani merevaik erineb Balti merevaigust peamiselt selle poolest, et see on peaaegu alati läbipaistev ja selles on rohkem fossiilseid kaasusi. See on võimaldanud üksikasjalikult rekonstrueerida ammu kadunud troopilise metsa ökosüsteemi.
Merevaigust valmistatakse laialdaselt helmeid ja muid kaunistusi ning sigarihoidjaid ja piibusuudmeid. Peterburi lähedal asuvas Katariina palees asuv merevaigutuba on tähelepanuväärne. See on reproduktsioon II maailmasõjas hävitatud originaalsest merevaigutuppa.
Baltimaades töödeldakse merevaiku sageli autoklaavis, peamiselt värvide ja visuaalsete efektide tekitamiseks ja suurendamiseks, et luua kauneid ehteid. Õlivannis järk-järgult kuumutades muutub merevaik pehmeks ja painduvaks. Kahte merevaigutükki võib ühendada, määrides nende pinnad linaseemneõliga, kuumutades neid ja seejärel kuumana kokku surudes. Hägune merevaik võib muutuda õlivannis selgemaks, kuna õli täidab arvukad poorid, millest hägusus tuleneb. Väikesed killud, mis varem visati ära või mida kasutati ainult lakiks, kasutatakse nüüd suures mahus "ambroidi" või "pressitud merevaigu" valmistamiseks. Tükke kuumutatakse ettevaatlikult, ilma välja arvatud, ja seejärel pressitakse need tugeva hüdraulilise survega üheks massiks, kusjuures pehmendatud merevaik surutakse läbi metallplaadi aukude. Nagu mainitud, kasutatakse toodet laialdaselt odavate ehete ja suitsetamistoodete valmistamiseks.
Merevaik on varastel aegadel olnud väga hinnatud dekoratiivse materjalina, aga ka religioossetel eesmärkidel. Roosiauhelmed on kasutusel nii katoliiklaste kui ka moslemite poolt kuni tänapäevani. Umbes 58. aastal pKr. saatis Rooma keiser Nero ühe Rooma rüütli otsima seda "põhjamaa kulda" ja tõi Rooma sadu kilosid merevaigust. Hiljem, alates 1283. aastast, said Saksa rüütlid pärast ristisõdadelt naasmist Preisimaa ja Balti merevaiguallikate ning merevaigust valmistatud esemete tootmise absoluutseteks valitsejateks, karistades üleastujaid surmaga poomise teel. Ajalugu räägib, et kui nad 1492. aastal Kariibi mere saarele "La Hispaniola" (Dominikaani Vabariik) jõudsid, sai Kolumbus ühelt noorelt Taino printsilt paar Dominikaani merevaiguga kaunistatud kingi, vastutasuks tema poolt pakutud Balti merevaiguhelmestiku eest.
Seotud leheküljed
- Merevaigukollane (värv)
- Mineraalide loetelu
Küsimused ja vastused
K: Mis on merevaik?
V: Merevaik on fossiilne vaik, mis esineb eri värvides ja mida kasutatakse laialdaselt ehete ja muude kaunistuste valmistamiseks.
K: Kas merevaik on mineraal?
V: Ei, merevaik ei ole mineraalne, kuid seda peetakse mõnikord vääriskiviks.
K: Kui vana on enamik maailma merevaigust?
V: Enamik maailma merevaigust on 30-90 miljoni aasta vanune.
K: Kuidas nimetatakse poolfossiilset vaiku või subfossiilset merevaiku?
V: Poolfossiilset vaiku või subfossiilset merevaiku nimetatakse kopaaliks.
K: Kuidas nimetasid balti merevaiku norralased ja vanad kreeklased?
V: Norralased nimetasid balti merevaiku "Freya pisarateks" ja vanad kreeklased "Heliadide pisarateks".
K: Millest koosneb merevaik?
V: Merevaik koosneb mitmest vaigukehast, mis on enamasti lahustuvad alkoholi, eetri ja kloroformi abil, mis on seotud bituminoosse ainega, mis ei lahustu.
K: Milleks kasutatakse merevaiku?
V: Merevaiku kasutatakse laialdaselt ehete ja muude kaunistuste valmistamiseks.
