Merevaik

Merevaik geoloogias

Merevaik moodustub teatud puude vaigust. See ei ole puumahl ega kummi. Vaik muutub peagi kleepuvaks ja kivistub hiljem merevaiguks. Merevaik võib välja näha erinevalt, sõltuvalt selle päritolust ja hilisemast geoloogilisest ajaloost.

Selleks, et saada merevaiguks, peab lähtevaik vastu pidama lagunemisele. Paljud puud toodavad vaiku, kuid tavaliselt laguneb see füüsilise ja bioloogilise protsessi käigus. Vaigu lagundamine toimub ilmastiku mõjul, mida toetavad mikroorganismid, näiteks bakterid ja seened. Selleks, et vaigust saaks merevaiguks piisavalt kaua säilida, peab see sellistele jõududele vastu seisma või olema toodetud neid välistavates tingimustes.

Balti merevaigust (ajalooliselt Preisi merevaiguks kutsutud) leidub ebakorrapärase sõlme kujul mereliivas, mida nimetatakse sinimullaks, Kaliningradi oblastis asuva Sambia alumise oligotseeni kihtides, kus seda nüüd süstemaatiliselt kaevandatakse.

Agathise merevaik pärineb okaspuust Agathis, mis kasvas varem palju laiemal alal.

Ameerikast ja Aafrikast pärit merevaik pärineb sageli Hymenaea protera perekonnast, mis on liblikõieliste sugukond.

Merevaigukollete sissekirjutused

Vaik võib sisaldada lisaks kaunilt säilinud taimestruktuuridele ka putukate, ämblikute, rõngaste, konnade, koorikloomade ja muude väikeorganismide jäänuseid, mis jäid selle vedeliku ajal lõksu. Enamikul juhtudel on orgaaniline struktuur kadunud, jättes alles vaid õõnsuse, võib-olla ka kitiini jälgi.

Asukohad ja kasutamine

Merevaigust võib leida kõikidel maakera mandritel, välja arvatud polaaraladel, peamiselt USA idarannikul, Kanadas, Birmas, Mehhikos, Liibanonis, Borneol, Rumeenias, Sitsiilias ja mujal. Teadlaste sõnul pärineb vanim merevaik süsinikuaeg ja selle vanus on umbes 345 miljonit aastat (ülemine karbonaadiaeg, Northumberland, USA). Merevaigust leidub merevaigust Mehhikos ja Kariibi mere piirkonnas, peamiselt Dominikaani Vabariigis. Kuid enamik neist pakub kaugelt väiksemat saagikust kui Läänemere ümbruses Läänemere piirkonnas leiduv merevaik. Balti merevaik on ka Euroopa ajaloo tõttu kõige tuntum merevaik. Homeros mainib seda oma "Odysseuse" 15. raamatus, 459-465 eKr: "... kuldkaelakee, mille vahele oli pandud merevaiguhelmed...". "Uue Maailma", nagu Mehhiko ja Dominikaani Vabariik, merevaigust kaevandati kaubanduslikult alles alates möödunud sajandist.

Läänemere merevaigu leidub suure osa Läänemere ja Põhjamere kallastel. Suurim merevaigutootja on Sambia eeslinn, mis praegu kuulub Venemaa Kaliningradi oblastisse. Umbes 90% maailma kaevandatavast merevaigust asub Venemaa Kaliningradi piirkonnas Läänemere ääres.

See merevaik on ladestunud eotseeni lõpus ja oligotseeni alguses eelajaloolise jõe deltas, merebasseini madalas osas. Lisaks Kaliningradi lähedal asuvale rannikule leidub merevaiku ka mujal Läänemere piirkonnas. Väikeses koguses võib Läänemere merevaiku leida isegi väljaspool Läänemere piirkonda, näiteks Kagu-Inglismaa rannikul. Fourier-transformatsiooni infrapunamikrospektroskoopia (FTIR) abil tehtud merevaigu ja elusate puude vaigu analüüside põhjal on tõestatud, et selle eest vastutavad perekonda Sciadopityaceae kuuluvad okaspuud. Selle perekonna ainus elav esindaja on Jaapani vihmamänd Sciadopitys verticillata.

Väljasurnud puust Hymenaea protera pärit vaigust pärineb Dominikaani merevaik ja tõenäoliselt enamik troopikas leiduvast merevaigust. Dominikaani merevaik erineb Balti merevaigust peamiselt selle poolest, et see on peaaegu alati läbipaistev ja selles on rohkem fossiilseid kaasusi. See on võimaldanud üksikasjalikult rekonstrueerida ammu kadunud troopilise metsa ökosüsteemi.

Merevaigust valmistatakse laialdaselt helmeid ja muid kaunistusi ning sigarihoidjaid ja piibusuudmeid. Peterburi lähedal asuvas Katariina palees asuv merevaigutuba on tähelepanuväärne. See on reproduktsioon II maailmasõjas hävitatud originaalsest merevaigutuppa.

Baltimaades töödeldakse merevaiku sageli autoklaavis, peamiselt värvide ja visuaalsete efektide tekitamiseks ja suurendamiseks, et luua kauneid ehteid. Õlivannis järk-järgult kuumutades muutub merevaik pehmeks ja painduvaks. Kahte merevaigutükki võib ühendada, määrides nende pinnad linaseemneõliga, kuumutades neid ja seejärel kuumana kokku surudes. Hägune merevaik võib muutuda õlivannis selgemaks, kuna õli täidab arvukad poorid, millest hägusus tuleneb. Väikesed killud, mis varem visati ära või mida kasutati ainult lakiks, kasutatakse nüüd suures mahus "ambroidi" või "pressitud merevaigu" valmistamiseks. Tükke kuumutatakse ettevaatlikult, ilma välja arvatud, ja seejärel pressitakse need tugeva hüdraulilise survega üheks massiks, kusjuures pehmendatud merevaik surutakse läbi metallplaadi aukude. Nagu mainitud, kasutatakse toodet laialdaselt odavate ehete ja suitsetamistoodete valmistamiseks.

Merevaik on varastel aegadel olnud väga hinnatud dekoratiivse materjalina, aga ka religioossetel eesmärkidel. Roosiauhelmed on kasutusel nii katoliiklaste kui ka moslemite poolt kuni tänapäevani. Umbes 58. aastal pKr. saatis Rooma keiser Nero ühe Rooma rüütli otsima seda "põhjamaa kulda" ja tõi Rooma sadu kilosid merevaigust. Hiljem, alates 1283. aastast, said Saksa rüütlid pärast ristisõdadelt naasmist Preisimaa ja Balti merevaiguallikate ning merevaigust valmistatud esemete tootmise absoluutseteks valitsejateks, karistades üleastujaid surmaga poomise teel. Ajalugu räägib, et kui nad 1492. aastal Kariibi mere saarele "La Hispaniola" (Dominikaani Vabariik) jõudsid, sai Kolumbus ühelt noorelt Taino printsilt paar Dominikaani merevaiguga kaunistatud kingi, vastutasuks tema poolt pakutud Balti merevaiguhelmestiku eest.

Seotud leheküljed

• Merevaigukollane (värv)
• Mineraalide loetelu