Vaktsiin: definitsioon, ajalugu ja kuidas see inimese haigusi kaitseb

Edward Jenner lõi esimese vaktsiini 1770. aastatel. Sel ajal olid rõuged surmav haigus. Jenner märkas, et inimesed, kes olid juba põdenud lehmarõuged (rõugetega seotud haigus), tavaliselt ei haigestunud rõugetesse. Ta arvas, et lehmarõugete saamine kaitseb inimesi rõugete eest.

Selle idee katsetamiseks andis Jenner poisile lehmavähki. Seejärel nakatas ta poisi rõugetega. Poiss ei haigestunud, sest tal olid juba lehmarõuged. Jenneril oli õigus: lehmarõuged kaitsesid inimesi rõugete eest.

Kuna lehmarõugedega vaktsineerimine haigestus vähem inimesi kui rõugetega vaktsineerimine, muutis Inglismaa 1840. aastal rõugetega vaktsineerimise ebaseaduslikuks. 1853. aastal kehtestati teine seadus, mille kohaselt pidi iga laps olema vaktsineeritud rõugete vastu Jeniferi vaktsiiniga.

19. sajandil tegi Louis Pasteur marutaudi vaktsiini.

20. sajandil lõid teadlased vaktsiine, et kaitsta inimesi difteeria, leetrite, mumpsi ja punetiste vastu. 1950. aastatel lõi Jonas Salk poliovaktsiini.

Siiski puuduvad vaktsiinid paljude oluliste haiguste, nagu malaaria ja HIV, vastu.

Paljud riigid on vastu võtnud kohustusliku vaktsineerimise seadused - seadused, mis kohustavad teatud inimesi vaktsineerima. Näiteks peavad paljudes riikides lapsed olema vaktsineeritud teatud haiguste vastu, et minna avalikku kooli.

On olemas palju erinevaid vaktsiine.

Üks levinud vaktsiini tüüp on "elusvaktsiin". Seda tüüpi vaktsiin sisaldab väikest kogust elusat viirust või bakterit. Enne vaktsiini manustamist nõrgestavad teadlased viirust või bakterit nii, et see ei saa inimest haigestuda. Kui inimene saab elusvaktsiini, õpib tema immuunsüsteem selle viiruse või bakteri ära tundma ja selle vastu võitlema. Kui inimene tulevikus selle viiruse või bakteriga kokku puutub, teab tema immuunsüsteem juba, kuidas seda tõrjuda. Elusvaktsiinide hulka kuuluvad näiteks leetrite, mumpsi ja tuulerõugete vaktsiinid.

Teine levinud vaktsiini tüüp on "inaktiveeritud vaktsiin". Need vaktsiinid sisaldavad surnud viiruseid või baktereid. Need ei põhjusta immuunsüsteemi nii tugevat reaktsiooni kui elusvaktsiinid. Seetõttu võivad inimesed vajada "kordussüste" - vaktsiini lisaannuseid, mida antakse teatud aegadel, et nende immuunsüsteem saaks "õppida", kuidas nakkuse vastu võidelda. Inaktiveeritud vaktsiinide hulka kuuluvad näiteks vaktsiinid läkaköha (läkaköha), marutaudi ja B-hepatiidi vastu.

Teiste vaktsiinide puhul süstitakse patsiendile ainult viiruse või bakteri valgumolekul. Valgust piisab, et patsiendi immuunsüsteem tunneks ära kogu mikroobi.

Sõnumitooja-RNA vaktsiinide puhul süstitakse patsiendile ainult sõnumitooja-RNA (mRNA), mis toimib valgu plaanina või retseptina. Esimesed mRNA-vaktsiinid tehti 1990. aastatel, kuid teadlased ei teinud neid suures koguses enne 2010. aastaid. Mõned mRNA-vaktsiinid toimivad vähi vastu ja võivad muuta kasvajad väiksemaks.

Teadlased saavad laboris valmistada teatavat tüüpi vaktsiine.

Vaktsiinid ei taga täielikku kaitset haiguse eest. Teisisõnu, inimene võib saada haiguse, mille vastu teda vaktsineeriti.

Mõnikord juhtub see seetõttu, et inimese immuunsüsteem ei reageerinud vaktsiinile (see ei "õppinud", kuidas haiguse vastu võidelda pärast vaktsiini saamist). See võib juhtuda seetõttu, et inimese immuunsüsteem on juba nõrk (näiteks diabeedi, HIV-infektsiooni, vanaduse või steroidide kasutamise tõttu). See võib juhtuda ka seetõttu, et inimese immuunsüsteem ei suuda toota konkreetseid B-rakke, mis toodavad haigustekitaja külge kleepuvaid antikehi.

Mõned vaktsiinid kaitsevad inimesi haiguste eest paremini kui teised. Sellel on mitmeid põhjusi:

• Vaktsineerimine toimib mõnede haiguste puhul paremini kui teiste puhul
• Vaktsiin võib olla teatud haigustüve vastu. Kui inimene saab teise haigustüve, võib ta ikkagi haigestuda.
• Vaktsiinidel ei ole tavaliselt püsivat mõju, mistõttu inimene võib vajada mitmeid erinevaid vaktsineerimisi graafiku alusel. Kui inimene jätab plaanilise vaktsiini vahele, võib ta kaotada kaitse haiguse vastu.
• Mõned inimesed ei reageeri teatavatele vaktsiinidele. See tähendab, et nende immuunsüsteem lihtsalt ei moodusta antikehi, et võidelda haiguse vastu, isegi kui neid on nõuetekohaselt vaktsineeritud.
• Muud asjad, nagu etniline päritolu, vanus ja geneetika, võivad mõjutada inimese reaktsiooni vaktsiinile. Mõnel juhul kasutatakse suuremaid annuseid vanematele inimestele (50-75-aastased ja vanemad), kelle immuunvastus antud vaktsiinile ei ole nii tugev.

Alates vaktsiinide esmakordsest olemasolust on olnud inimesi, kes ei olnud nõus vaktsiinide kasutamise ideega. Üle maailma on enamik teadlasi ja arste nõus, et vaktsiinide kasutamisest saadav kasu on palju suurem kui riskid. Vaktsiinide kahjulikke mõjusid esineb harva. Inimeste vaktsineerimata jätmine on palju suurem risk, sest vaktsiinid hoiavad ära nakkushaiguste põhjustatud kannatusi ja surma.

Vaktsiinide kasutamise üle on olnud vastuolusid, näiteks selle üle, kas vaktsiinid on ohutud, kui palju on uuringuid tehtud ja kas on moraalselt õige inimesi vaktsineerima sundida.

Mõned religioossed rühmad ei luba vaktsiinide kasutamist.

Mõned fraktsioonid väidavad, et inimesed peaksid saama valida, kas nad tahavad vaktsineerida või mitte. Nad väidavad, et vaktsineerimist nõudvad seadused rikuvad individuaalseid õigusi. Vastuseks öeldakse ühes uuringus: "Vaktsineerimisest keeldumine ei suurenda mitte ainult individuaalset haigestumisriski, vaid suurendab ka kogu kogukonna riski".

Mõned vanemad otsustavad oma laste puhul mitte järgida tavapärast vaktsineerimisskeemi. Ühes uuringus uuriti kuue kuu kuni kuueaastaste laste vanemaid. Selgus, et 13% neist vanematest teatas, et järgib alternatiivset vaktsineerimisskeemi. Siiski teatas neist vanematest vähem kui 1 lapsevanem igast 5-st, et keeldub kõigist vaktsiinidest. Enamik keeldus ainult teatavatest vaktsiinidest ja/või lükkas mõne vaktsiini manustamist edasi, kuni laps on vanem.

Vanemad, kes lükkavad vaktsineerimise edasi, kuni nende lapsed on vanemad, on sageli mures, et nende lapse immuunsüsteem on liiga noor ja nõrk, et tulla toime paljude vaktsiinide saamisega korraga.

Üks probleem vaktsiinide väljatöötamisel on majanduslik. Haigused, mis vajavad praegu kõige rohkem vaktsiine - HIV, malaaria ja tuberkuloos - esinevad peamiselt vaestes riikides. Vaktsiine tootvad ettevõtted ei teeniks palju raha, sest paljud inimesed, kes neid vajavad, on liiga vaesed, et nende eest maksta. Samuti oleks neil ettevõtetel rahalisi ja muid riske, kui nad üritaksid nende haiguste vastu uusi vaktsiine valmistada.

Läbi ajaloo on enamik vaktsiine välja töötatud valitsuste, ülikoolide ja mittetulundusühingute poolt. Paljud vaktsiinid on olnud väga kulutõhusad ja kasulikud rahvatervisele. Viimastel aastakümnetel on kogu maailmas manustatavate vaktsiinide arv järsult kasvanud. See kasv, eriti erinevate vaktsiinide arvu suurenemine, mida antakse lastele enne kooliminekut, võib olla tingitud seadustest ja valitsuste toetusest.

Veel üks takistus uute vaktsiinide valmistamisel on see, et kui uus vaktsiin on valmistatud, esitab tootja sageli oma vaktsiinile patendi. Need patendid võivad hoida vaktsiini valmistamise protsessi saladuses. See võib raskendada teiste vaktsiinide valmistamist sama protsessi kasutades.

Vaktsiinid sisaldavad sageli lisaks aktiivsele vaktsiinile (nõrgestatud või surnud viirus või bakter) ka muid aineid. Näiteks võivad vaktsiinid sisaldada:

• Alumiiniumsoolad või -geelid. Neid lisatakse selleks, et aidata immuunsüsteemil varem ja tugevamalt vaktsiinile reageerida. Need võimaldavad vaktsiini väiksemat annust manustada.
• Mõnele vaktsiinile lisatakse antibiootikume, et vältida bakterite kasvu vaktsiini valmistamise või säilitamise ajal.

• Gripi- ja kollapalavikuvaktsiinides on munavalgu, sest nende valmistamisel kasutatakse kanamune. Vaktsiinid võivad sisaldada ka muid valke.
• Formaldehüüdi kasutatakse teatavate vaktsiinide puhul bakterite tapmiseks. Seda kasutatakse ka selleks, et tappa soovimatuid viirusi ja baktereid, mis võivad vaktsiini valmistamise ajal vaktsiini sattuda.
• Mononaatriumglutamaati (MSG) ja 2-fenoksüetanooli kasutatakse mõnedes vaktsiinides stabilisaatoritena, et vaktsiin ei muutuks kuumuse, valguse, happesuse või niiskuse mõjul.
• Thimerosal on säilitusaine, mis sisaldab elavhõbedat. Seda lisatakse vaktsiiniampullidele, mis sisaldavad rohkem kui ühte annust, et vältida kahjulike bakterite kasvu vaktsiinis.

Vaktsiinide säilitusained, nagu tiomersaal, fenoksüetanool ja formaldehüüd, hoiavad ära tõsiseid kõrvaltoimeid. Tiomersaal on tõhusam bakterite vastu, säilib kauem ja muudab vaktsiini tugevamaks, turvalisemaks ja stabiilsemaks (vähem tõenäoline, et see muutub näiteks kuumuse mõjul). Ameerika Ühendriikides, Euroopa Liidus ja mõnes teises arenenud riigis ei kasutata seda siiski enam laste vaktsiinides säilitusainena, sest see sisaldab elavhõbedat. Mõned inimesed on väitnud, et tiimerosool aitab kaasa autismi tekkimisele. Kuid ükski veenev teaduslik tõendusmaterjal ei kinnita, et see on tõsi.

Kui vaktsiinile ei ole lisatud säilitusainet, võivad vaktsiinis kasvada kahjulikud bakterid. Näiteks 1928. aastal kasvasid Staphylococcus-bakterid difteeria vaktsiinis, milles ei olnud säilitusainet. Selle vaktsiini saanud 21 lapsest suri 12.

Loomi vaktsineeritakse, et nad ei saaks haigusi ja et nad ei nakataks inimesi haigustega. Nii lemmikloomi kui ka kariloomi vaktsineeritakse korrapäraselt.

Mõnel juhul võib vaktsineerida metsloomade populatsioone. Mõnikord vaktsineeritakse metsloomi vaktsineeritud toidu levitamise teel haigusele vastuvõtlikus piirkonnas. Seda meetodit on kasutatud pesukarude marutaudi tõrjumiseks. Kui marutaudi esineb, võivad seadused nõuda koerte marutaudivastast vaktsineerimist.

Koeri saab vaktsineerida ka paljude teiste haiguste vastu, sealhulgas koerte katku, koerte parvoviiruse, koerte nakkusliku hepatiidi, adenoviirus-2, leptospiroosi, bordatella, koerte parainfluentsaviiruse ja Lyme'i tõve vastu.

• Tänapäeval vaktsineeritakse igas vanuses inimesi.
• Vaktsiinide kombinatsioonid muutuvad üha tavalisemaks. Paljudes maailma osades kasutatakse vaktsiine, mis sisaldavad viit või enamat osa.
• Praegu töötatakse välja uusi vaktsiinide manustamismeetodeid. Mõned neist uutest manustamissüsteemidest hõlmavad nahaplaastreid, inhalatsiooniseadmete kaudu manustatavaid aerosoole ja geneetiliselt muundatud taimede söömist.
• Teadlased töötavad välja vaktsiine, et tugevdada inimeste loomulikku immuunvastust.
• Teadlased püüavad teha vaktsiine, mis aitaksid kroonilisi infektsioone ravida, mitte ainult ennetada haigusi.
• Rahvaterviseametnikud võivad muuta oma vaktsiinide manustamise strateegiaid, võttes arvesse erinevusi meeste, naiste ja rasedate reaktsioonis vaktsiinidele.

Teadlased töötavad ka vaktsiinide kallal paljude mitteinfektsioossete inimhaiguste, näiteks vähi ja autoimmuunhaiguste vastu. Näiteks eksperimentaalset vaktsiini CYT006-AngQb on uuritud kui võimalikku ravi kõrge vererõhu vastu.

• Viroloogia