Pesukaru (Procyon lotor) bioloogia, levik, toitumine ja käitumine
Pesukaru (Procyon lotor, harilik pesukaru) on imetajatest kuuluv loom, kelle omadused ja käitumine on inimestele hästi tuntud. Pesukarud on uudishimulikud, kavalad ja enamasti üksikult või väikestes rühmades elavad loomad. Nad on algselt pärit Põhja-Ameerikast, kuid on levinud ka Kesk-Ameerikas ning kohanud mitmesugustes elupaikades. Inimeste mõjul ja tahtmatu leviku tõttu on pesukarud põgenenud mõnda Euraasia piirkonda (vt kaarti) ning elavad nüüd ka seal. Nad on tuntud kui kõikjal sööjad ehk oportunistlikud omnivoorid. Taksonoomiliselt kuuluvad pesukarud sugukonda Procyonidae (pesukarulised) ja paiknevad kiskjate (Carnivora) hulgas, olles lähemalt seotud teiste Caniformia-alagruppi kuuluvate loomadega.
Välimus ja eripärad
Pesukaru keha on kompaktne: tal on suhteliselt lühikesed jalad, terav nina, väikesed kõrvad, tihe hallikaspruun karvkate ja paks, triibuline saba. Kõige iseloomulikumad tunnused on tema oskuslikud ning peened esikäpad, näo tumedast karvast moodustuv "mask" ning saba triibud. Lisaks on pesukarud tuntud oma intelligentsuse poolest; uuringud näitavad, et nad võivad meelde jätta ülesannete lahendusi kuni kolm aastat.
Levik ja elupaigad
Pesukarud elavad väga erinevates elupaikades: metsades, märgaladel, põldude servadel, aga sageli ka linnapiirkondades ja asulate lähedal. Enamik pesukarusid elab looduses, kuid inimeste läheduses viibimine ei häiri neid — nad pesitsevad sageli tühjades hoonetes, garaažides, kuurides ja isegi majade pööningutel. Pesukarud on üldiselt kohalikult domineerivad liigid, kes suudavad kiiresti kohaneda muutuvate tingimustega.
Toitumine
Pesukarud on äärmiselt mitmekülgsed kõigesööjad. Nende dieet koosneb ligikaudu 40% selgrootutest, 33% taimsetest toiduainetest ja 27% selgroogsetest. Nad tarbivad nii väiksemaid imetajaid nagu hiired, oravad ja küülikud, kui ka linde, kalu, konni, kilpkonni ja sisalikke. Lisaks söövad nad mune, putukaid, usse, puuvilju, marju ja pähkleid. Nende laialdane toidunõudlikkus aitab neil ellu jääda erinevates tingimustes ja toetab ka nende levikut asulatesse.
Kiskjad ja ohud
Pesukarud ise on paljude suuremate kiskjate toiduks. Nende looduslikud vaenlased on näiteks punarebased, hundid, kojotid, karud, kotkad, öökullid, puumad, ilves ja ilves. Inimene kujutab aga olulist ohtu nii elupaikade hävimise, küttimise kui ka liikidevaheliste konfliktide kaudu.
Käitumine ja ööelu
Pesukarud on enamasti öised, kuid linnastunud isendid võivad olla aktiivsed ka hämaruses ja päevasel ajal. Nad on head ronijad ja oskuslikud ujujad. Pesukarud ei uinu talvel täielikult: külmemates piirkondades, kus elavad pesukarud põhjas, hoiavad nad end soojas paksu mantli abil ja võivad talveperioodil magada pikki perioode, kuid nad ei lähe klassikalises mõttes sügavasse talveuinakusse. Nende võime kohaneda ja varjuda teeb nad sageli nähtamatuks, kuni toiduotsing või paaritumine neid ringi ajab.
Paljunemine ja eluiga
Paaritusaeg jääb tavaliselt varakevadesse. Pärast umbes 65-päevast tiinust sünnib kevadel tavaliselt kaks kuni viis noorukit. Vastsündinud pesukarusid nimetatakse "poegadeks" — nad on sündides pimedad ja sõltuvad emast mitu nädalat. Emad hoolitsevad pojad kuni iseseisvumiseni, mis toimub tavaliselt paarikuulise vanuse järel. Vangistuses võivad pesukarud elada kuni 20 aastat, kuid looduses on nende keskmine eluiga sageli vaid 1–3 aastat tänu kiskjatele, haigustele ja inimtekkelistele ohtudele.
Liigid ja sarnasused
Kaks teist pesukarupoegade liiki, krabisööja pesukaru (P. cancrivorus) ja Cozumeli saare pesukaru (P. pygmaeus), on hariliku pesukaruga väga sarnased. Krabisööja pesukaru on Lõuna-Ameerika idaosas üsna laialt levinud. Liikide täpne taksonoomiline jaotus varieerub uuringute põhjal ning mõnes piirkonnas kirjeldatakse eraldi alamliike.
Suhted inimestega, terviseriskid ja juhtimine
Pesukarud ja inimesed kohtuvad sageli: pesukarud võivad otsida toitu prügilatest, kompostidest ja prügikastidest ning põhjustada kahjustusi hoonetele ja aedadele. Samas on pesukarud paljudele inimestele huvipakkuvad loomad. Oluline on tähele panna, et pesukarud võivad kanda ja levitada haigusi, näiteks katk, koerte katk ning parasiite nagu Baylisascaris procyonis (soolesääskade vastsed võivad põhjustada tõsiseid nakatumisi inimestel ja koduloomadel). Seetõttu on oluline vältida metsikute loomade toitmist ja pöörduda vajadusel kohaliku looduskaitse või veterinaarameti poole, kui pesukaru tekitab probleeme.
Kokkuvõte
Pesukaru (Procyon lotor) on nutikas, kohanemisvõimeline ja laialt levinud imetaja, kelle iseloomulikud tunnused — osavad esikäpad, näomask ja triibuline saba — teevad temast hästi äratuntava liigi. Nad on oportunistlikud kõikjal sööjad, kes elavad nii metsas kui linnades, ei uinu sügavalt talvel ning võivad põhjustada nii huvi kui ka probleeme inimeste läheduses. Nende uurimine aitab paremini mõista, kuidas vähendada konflikte ja hoida nii inimeste kui ka metsloomade tervist.
Küsimused ja vastused
K: Mis on hariliku pesukaru teaduslik nimetus?
V: Hariliku pesukaru teaduslik nimi on Procyon lotor.
K: Kust on pesukarud pärit?
V: Pesukarud on pärit Põhja-Ameerikast.
K: Kas pesukarud on sugulased muskusloomadega?
V: Jah, pesukarud on sugulased muskusloomadega ja kuuluvad perekonda Caniformia.
K: Millised füüsilised omadused on pesukarudel?
V: Pesukarudel on lühikesed jalad, terav nina, väikesed kõrvad, hallikaspruun karvkate ja põõsastunud saba, millel on iseloomulikud näomaskid ja triibuline saba.
K: Kas pesukarud on intelligentsed loomad?
V: Jah, uuringud näitavad, et pesukarud on võimelised mäletama ülesannete lahendusi kuni kolm aastat, mis näitab nende intelligentsust.
K: Milline on nende toitumine?
V: Pesukarud on kõigesööjad ja nende toit koosneb umbes 40% selgrootutest, 33% taimsetest toiduainetest ja 27% selgroogsetest, nagu hiired, oravad, küülikud, linnud, kalad jne.
K: Kui kaua võib vangistatud pesukaru elada?
V: Vangistuses peetav pesukaru võib elada kuni 20 aastat, samas kui looduses elavad pesukarud elavad tavaliselt vaid 1-3 aastat.
