Intelligentsus viitab inimese või muu organismi teatud vaimsetele võimetele: võimele õppida, mõelda, probleemidele lahendusi leida ja oma käitumist vastavalt olukorrale kohandada. Ei ole üldist kokkulepet selle kohta, millised vaimsed võimed täpselt kuuluvad intelligentsuse alla või kuidas neid eristada. Mõiste pärineb ladinakeelsest sõnast intelligo, mis tähendab „valida erinevate võimaluste vahel“. Üks osa intelligentsusest väljendub võimes probleeme lahendada: need probleemid võivad olla lihtsad või väga keerulised ning sageli nõuavad abstraktset mõtlemist. Mõne jaoks on intelligentsus pigem isiku< a href="79451">omadus või meele omadus, teiste jaoks on see seotud ainult aju, eriti ajukoore funktsioonidega.

Mälu ja õppimine

Kui probleemile leitakse lahendus, saab selle meelde jätta ja kasutada hiljem. Nii muutub sama tüüpi probleem tulevikus kergemini lahendatavaks — seda protsessi nimetatakse õppimiseks. Mälu, tähelepanu, töötlemiskiirus ja täidesaatev funktsioon (nt plaanimine ja otsuste tegemine) on kõik intelligentsusega seotud vaimsed oskused.

Geneetika ja keskkond

On lahkarvamusi selle kohta, kumb mõjutab intelligentsust rohkem, kas geneetika või keskkond. Uuringud (näiteks kaksik- ja lapsendusuuringud) näitavad, et nii pärilikkusel kui ka keskkonnal on oluline roll: geneetiline mõju võib olla tugev, kuid keskkond, haridus ja varajane stimulatsioon mõjutavad arengut märgatavalt. Lisaks on leitud, et geneetika mõju intelligentsusele võib vanuse jooksul muutuda — täiskasvanueas on pärilikkuse osatähtsus sageli suurem kui väikelapsel. Samuti on võimalik, et intelligentset käitumist õpitakse, kui organism (elusolend) reageerib piisavalt stiimulile.

Kuidas intelligentsust mõõdetakse (IQ)

Teadlased on välja töötanud teste, mille abil püüavad hinnata erinevaid kognitiivseid võimeid. Traditsiooniliselt arvutatakse selliste testide tulemuste põhjal intelligentsuskvoot ehk IQ. Üldine idee on võrrelda inimese sooritust sama vanusegrupi normidega. IQ-skaalad on standardiseeritud nii, et keskmine IQ on tavaliselt umbes 100 ning standardhälve 15 punkti (olenevalt testist). Näited tuntud testidest: Stanford–Binet, Wechsler'i skaala (WAIS, WISC).

Intelligentsusteste koosneb erinevatest ülesandetüüpidest: palju on ülesandeid, mis nõuavad ruumilist tajumist või kujundite pööramist (nägemine, pööratud kuju taju), loogilist mõtlemist ja matemaatikat (näiteks arvude järjestuse leidmine), samuti keele- ja sõnavaraalaseid ülesandeid (keel). Pärast testi tulemuste töötlemist arvutatakse ligikaudne intelligentsuskvoot (IQ), mis annab kiire ülevaate sooritusest.

Testide tugevused ja piirangud

  • Plussid: IQ-testid annavad mõõdetava ja võrreldava tulemuse, mis ennustab sageli akadeemilist või tööalast sooritust ja aitab tuvastada vajadust erihariduse järele.
  • Piirangud: testid ei hõlma kõiki intelligentsuse aspekte (nt loovust, sotsiaalset või emotsionaalset intelligentsust) ning võivad olla kultuuriliselt kallutatud. Lisaks mõjutavad testi tulemusi motivatsioon, tervislik seisund, ärevus ja varasem kogemus sarnaste ülesannetega.

Erinevad mudelid ja lähenemised

Teadlased ei ole üheselt nõus, kas rääkida ühest üldintelligentsusest (tuntud kui g‑faktor) või mitmest eraldi intelligentsuse liigist. Mõned teooriad, nagu Howard Garderi mitmekordsete intelligentsuste mudel, rõhutavad erinevaid erivõimeid (nt keeleline, loogilis-matemaatiline, ruumiline, muusikaline, kehaliigutuslik, sotsiaalne). Robert Sternbergi triarhiline teooria toob esile analüütilise, loomingulise ja praktilise intelligentsuse. Nende mudelite eesmärk on laiendada arusaama sellest, mida „intelligentsus“ võib tähendada igapäevaelus.

Aju ja intelligentsus

Neuroteadused näitavad, et intelligentsusega on seotud mitmed ajualasid ja võrgustikud, eriti ajukoore eespoolsed osad, mis osalevad tähelepanu, planeerimise ja otsuste tegemise protsessides. Mõned uurijad rõhutavad „neuroloogilist efektiivsust“ — intelligentsemad inimesed võivad teabe töödelda efektiivsemalt ja kiiremini.

Kasutus, eetika ja järeldused

IQ ja intelligentsuse mõõtmine on kasulik nii teaduses kui ka hariduses, kuid nende andmete kasutamisel tuleb olla ettevaatlik: tulemusi ei tohiks kasutada inimväärtuse või staatuse kindlakstegemiseks. Intelligentsus on mitmetahuline ja arenev; hea keskkond, haridus ning elukogemused võivad oluliselt parandada kognitiivseid võimeid. Samuti on teadus pidevas arengus — uued uuringud annavad parema arusaama sellest, kuidas pärilikkus, keskkond ja aju koos mõjupat intelligentsust kujundavad.