Intelligentsuskvoot

Üldine tegur (g)

On olemas palju erinevaid intelligentsuse teste, milles kasutatakse mitmeid meetodeid. Mõned testid on järgmised

• visuaalne (nad kasutavad ainult pilte)
• verbaalne (nad kasutavad ainult sõnu)
• abstraktselt-järeldamine (mõistatuste üle mõtlemine)
• aritmeetika (lihtne matemaatika)
• ruumiline kujutlusvõime (mõtlemine kujunditest)
• lugemine
• sõnavara (kui palju sõnu inimene teab)
• mälu
• üldteadmised

Erinevad testid on omavahel tugevalt korrelatsioonis. 1904. aastal uuris psühholoog Charles Spearman esmakordselt, kuidas eri liiki intelligentsustestide tulemused on omavahel seotud. Ta tegi testide vaheliste korrelatsioonide faktoranalüüsi ja leidis, et üks ühine faktor seletab testide positiivseid korrelatsioone.

Spearman leidis, et kui inimene sai ühes testis kõrge (või madala) tulemuse, siis tõenäoliselt (kuid mitte alati) sai ta samasuguse tulemuse ka teistes testides. Seetõttu ütles ta, et inimese intelligentsust saab kirjeldada ühe numbriga. Ta nimetas seda arvu g (üldfaktori jaoks). Abstraktset mõtlemist kasutavad testid on tavaliselt parimad, et öelda, millised on tõenäoliselt teiste testiliikide tulemused. Seetõttu arvas Spearman, et inimese abstraktse mõtlemise võime (kui hea ta on mõistatuste või probleemide lahendamisel) on see, millel põhinevad muud liiki intelligentsuse näitajad.

Seega on arv g see, mida IQ-testi eesmärk on mõõta. Üks kõige sagedamini kasutatav g mõõtmise meetod on Raveni progressiivsed maatriksid, mis on visuaalse mõtlemise test.

Sõja-aastad Ameerika Ühendriikides

Esimese maailmasõja ajal vajas sõjavägi viisi, kuidas testida värvatuid ja otsustada, millist tööd nad võiksid kõige paremini teha. Nad kasutasid IQ-teste.

Katsed tekitasid vastuolusid ja palju avalikku arutelu. Välja töötati mitteverbaalsed testid või "jõudlustestid" nende jaoks, kes ei osanud inglise keelt või keda kahtlustati maletamises. Pärast sõda aitas sõjaväe psühholoogiliste testide positiivne reklaam teha psühholoogiast tunnustatud eriala. Pärast seda kasvasid Ameerika Ühendriikides psühholoogia valdkonna töökohad ja rahastamine. Töötati välja grupiintellekti testid, mida hakati laialdaselt kasutama koolides ja tööstuses.

IQ testide kriitika

Intelligentsuskvootidega on mitmeid probleeme. Need on seotud erinevate valdkondadega. Probleeme võib rühmitada:

• Ei ole üldist kokkulepet selle kohta, mis on intelligentsus tegelikult. Seega on problemaatiline väita, et intelligentsuskvoot on intelligentsuse mõõtühik. Psühholoogid ei väida siiski, et testid mõõdavad otseselt intelligentsust. Nad väidavad, et testid on intelligentsuse indeks, sest kõrgema punktisummaga inimesed suudavad tavaliselt raskemaid ülesandeid lahendada.
• Mõned arvavad, et on problemaatiline, et intelligentsuse erinevaid aspekte saab kombineerida üheks "mõõtmiseks".
• Esimesed testid tehti kooliõpilastega, et teha kindlaks, millised lapsed vajaksid tõenäoliselt rohkem tähelepanu. Mõned arvavad, et see erineb "intelligentsuse" mõõtmisest. Laps, kes vajab koolis rohkem abi, ei pruugi olla vähem intelligentne; ta võib lihtsalt olla teistsuguse taustaga.
• Mõned testid soosivad teatud kultuuritaustaga testitavaid inimesi. Teisest kultuurist pärit inimesed on testides kehvemad, kuid ilma määratluseta ei ole võimalik kindlaks teha, kas see tähendab, et nad on vähem intelligentsed.

Test ei mõõda intelligentsust

Prantsuse psühholoog Alfred Binet (kes koostas 1905. aastal ühe esimestest testidest) oli seda meelt. Ta kasutas testi selleks, et näha, millised õpilased vajaksid kooli õppekavas erilist abi. Ta uskus, et testide skaalad ei suuda mõõta intelligentsust:

Skaala ei võimalda õigupoolest mõõta intelligentsust, sest intellektuaalsed omadused ei ole superpositiivsed ja seetõttu ei saa neid mõõta nii, nagu mõõdetakse lineaarseid pindu.

- Binet, 1905

Ta väitis, et heade haridusprogrammide abil suudavad enamik õpilasi koolis järele jõuda ja üsna hästi hakkama saada. See ei sõltu õpilase taustast. Ta ei uskunud, et intelligentsus on mõõdetav fikseeritud suurus.

Mõned vaidlustavad psühhomeetria täielikult. Paleontoloog Stephen Jay Gould väitis, et intelligentsustestid põhinevad vigastel eeldustel, ja näitas, et neid on varem kasutatud teadusliku rassismi alusena. Tema arvates on üldine intelligentsuse faktor g (mida need testid mõõdavad) lihtsalt matemaatiline artefakt.

...intelligentsuse abstraktsioon kui ühe üksuse, selle paiknemine ajus, selle kvantifitseerimine ühe numbrina iga indiviidi kohta ja nende numbrite kasutamine inimeste järjestamiseks ühtsesse väärikuse rea, et leida, et rõhutud ja ebasoodsas olukorras olevad rühmad - rassid, klassid või sugu - on loomupäraselt madalamad ja väärivad oma staatust.(lk 24-25).

Kuid nagu eespool selgitatud, olid IQ-teste värbajate hindamisel sõja ajal väga edukad. Seega peab olema tõsi, et nad mõõdavad asjakohast vaimset võimekust. Seega ei ole IQ lihtsalt matemaatiline väljamõeldis: need on seotud inimeste võimega täita teatud funktsioone. Isegi kui eksperdid ei ole intelligentsuse määratluses ühel meelel, ei lükka see ümber testide kasulikkust (või mitte). Igapäevaelus märkavad inimesed teiste suhtelist intelligentsust. Küsimus on kesksel kohal inimloomuse ja evolutsioonilise psühholoogia seisukohalt, sest inimesed on välja töötanud omadused, mis aitasid neil ellu jääda ja paljuneda.

Testid on erapoolikud

Ameerika Psühholoogiaühingu aruandes "Intelligence: knowns and unknowns" (Intelligentsus: teada ja teadmata) väidetakse, et IQ-teste kui sotsiaalse saavutuse ennustajaid ei ole Aafrika päritolu inimeste suhtes kallutatud. Nad ennustavad tulevasi tulemusi, näiteks kooliharidust, sarnaselt sellega, kuidas nad ennustavad tulevasi tulemusi Euroopa päritolu inimeste puhul.

IQ testid võivad siiski olla erapoolikud, kui neid kasutatakse teistes olukordades. Ühes 2005. aasta uuringus väideti, et "erinev valiidsus prognoosimisel viitab sellele, et WAIS-R test võib sisaldada kultuurilisi mõjusid, mis vähendavad WAIS-R-i kui kognitiivsete võimete mõõtmise meetodi valiidsust Mehhiko-Ameerika õpilaste puhul", mis näitab nõrgemat positiivset korrelatsiooni võrreldes valimisse kuuluvate valgete õpilastega. Teised hiljutised uuringud on seadnud kahtluse alla IQ-testide kultuurilise õigluse, kui neid kasutatakse Lõuna-Aafrikas. Standardsed intelligentsustestid, nagu Stanford-Binet' test, on autistlike ja düsleksiahaigete laste puhul sageli sobimatud; alternatiivina kasutatakse arengu- või kohanemisoskuste mõõtmisi, mis on autistlike laste puhul suhteliselt kehvad intelligentsuse mõõdikud ja mille tulemusel on väidetud, et enamik autistlikke lapsi on vaimselt alaarenenud.

Väidetavat madalat intelligentsust on ajalooliselt kasutatud feodaalsüsteemi ja naiste ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks. Teised seevastu väidavad, et "kõrge IQ-ga eliidi" keeldumine võtta IQ-d kui ebavõrdsuse põhjust tõsiselt, on iseenesest ebamoraalne.

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni teadusnõukogu moodustas 1995. aastal töörühma, mille ülesanne oli koostada konsensuslik avaldus luureuuringute seisu kohta, mida kõik osapooled saaksid kasutada arutelude alusena. Aruande täistekst on kättesaadav mitme veebisaidi kaudu.

Selles dokumendis avaldavad ühingu esindajad kahetsust, et IQ-ga seotud töid kirjutatakse sageli nende poliitilisi tagajärgi silmas pidades: "uurimistulemusi hinnati sageli mitte niivõrd nende väärtuste või teadusliku seisundi, kuivõrd nende eeldatavate poliitiliste tagajärgede alusel".

Töörühm jõudis järeldusele, et IQ hinded omavad suurt ennustusväärtust individuaalsete erinevuste kohta koolisoorituse osas. Nad kinnitavad IQ prognoositavust täiskasvanute ametialase staatuse suhtes isegi siis, kui sellised muutujad nagu haridus ja perekondlik taust on statistiliselt kontrollitud. Nad leidsid, et intelligentsuse individuaalsed erinevused on oluliselt mõjutatud geneetikast. Nii geenid kui ka keskkond on keerulises koostoimes olulised intellektuaalse pädevuse kujunemisel.

Nad väidavad, et on vähe tõendeid selle kohta, et lapsepõlve toitumine mõjutab intelligentsust, välja arvatud raske alatoitumise korral. Töörühm nõustub, et mustanahaliste ja valgete keskmiste IQ-tulemuste vahel on suured erinevused ning et neid erinevusi ei saa seostada testide koostamisel esinevate eelarvamustega. Töörühm leiab, et seletused, mis põhinevad sotsiaalsel staatusel ja kultuurilistel erinevustel, on võimalikud ning et keskkonnategurid on paljudes elanikkonnarühmades tõstnud keskmisi testitulemusi.

APA ajakiri American Psychologist, mis avaldas avalduse, avaldas hiljem, 1997. aasta jaanuaris, vastused. Mitmed neist väitsid, et aruandes ei uuritud piisavalt tõendeid osaliselt geneetiliste selgituste kohta.