Autism ja autismispektrihäired (ASD): tunnused, sümptomid ja põhjused

Varajane ajalugu

Sõna "autism" tuleneb kreekakeelsest sõnast "autos", mis tähendab "mina". Termin kirjeldab seisundit, mille puhul inimene on sotsiaalsest suhtlusest eemaldatud - seega "isoleeritud mina". Terminit "autism" kasutas esmakordselt psühhiaater Eugen Bleuler 1911. aastal skisofreenia ühe sümptomite rühma kirjeldamiseks. Sigmund Freud kaalus seda ideed ja arvas, et see on seotud narsismiga.

Discovery

Kolm aastakümmet hiljem hakkasid Ameerika Ühendriikide teadlased kasutama terminit autism emotsionaalsete või sotsiaalsete probleemidega laste kirjeldamiseks. Kaks teadlast nimega Hans Asperger ja Leo Kanner olid 1940. aastatel autismi uurimise pioneerid.

1943. aastal tegi Leo Kanner (Johns Hopkinsi ülikooli arst) 11 lapse uuringu. Lapsed olid väga intelligentsed. Ta leidis, et neil oli raskusi näiteks keskkonna muutumisega, nad olid tundlikud teatud stiimulite suhtes, neil olid kõneprobleemid ja allergiad toidu suhtes. Hiljem nimetas ta laste seisundit "varajase imiku autismiks", mida nüüd nimetatakse autismiks.

1944. aastal uuris Hans Asperger eraldi rühma lapsi ja leidis väga sarnaseid tingimusi. Hans Aspergeri rühma lapsed ei kordanud sõnu ja neil ei olnud kõneprobleeme nagu Kanneril. Siiski oli lastel probleeme peenmotoorikaga, näiteks pliiatsi hoidmisega. Tema uuritud lapsed tundusid olevat teistest lastest kohmakamad. Neil oli ka "[...] empaatia puudumine, vähene võime luua sõprussuhteid, ühekülgne vestlus, intensiivne süvenemine erihuvidesse ja kohmakad liigutused". Hans Asperger kirjeldas autismi "kergemat" vormi, tema avastust nimetatakse nüüd Aspergeri sündroomiks.

Külmkapi ema teooria

1943. ja 1949. aastal kirjeldas Kanner oma uuritud lapsi teaduslikes töödes. Nendes töödes kirjutas ta, et tema arvates ei armastanud laste vanemad neid piisavalt. Ta kirjutas, et see võis olla üks põhjus, miks lastel oli autism. Näiteks 1949. aastal kirjutas ta, et laste vanemad ei näidanud oma lastele mingit soojust ega armastust. Ta arvas, et vanemad olid nii "külmad", et ta võrdles neid külmikutega:

"[Lapsed] jäeti korralikult külmkappidesse, mis ei sulanud. Nende tagasitõmbumine näib olevat sellisest olukorrast ära pöördumine, et otsida lohutust üksinduses".

See idee sai tuntuks kui külmkapi ema teooria. Aastakümneid süüdistati vanemaid oma laste autismi põhjustamises, kuna nad ei armastanud oma lapsi piisavalt. Nüüdseks on teada, et see teooria on kehtetu. ^[]

Hilisem ajalugu

Skisofreenia ja autism olid paljudes teadlaste uuringutes seotud. Alles alates 1960. aastatest hakkasid meditsiinitöötajad neid kahte häiret eraldi mõistma. Alates 1980. aastast on Kanneri nn varajane infantiilne autism kantud psüühikahäiretediagnostika- ja statistikakäsiraamatusse (DSM). Just skisofreenia ja autismi ebamäärase eristamise tõttu tuli DSM 1987. aastal välja autismi täpsema määratlusega. Edaspidi nimetatakse varajase imikueaudismi autismihäireks. Lisaks kehtestas DSM esmakordselt autismi diagnoosimiseks standardiseeritud kriteeriumid. Psüühikahäirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu neljandas väljaandes laiendati autismi määratlust ja lisati autismi kergemad juhtumid. Eriti aga lisati 1994. aastal Aspergeri sündroom. DSMi viienda väljaande avaldamisega 2013. aastal on autismi alatüübid koondatud üldnimetuseks autismispektrihäire (ASD). Isikud diagnoositakse nüüd autismispektris erineva intensiivsusega (kerge, mõõdukas ja raske).

Interaktsioon

• võib imikuna meeldida esemed rohkem kui näod
• ei tohi vaadata nägusid kauem kui sekundi jooksul
• võib eelistada üksi olemist või ei ole huvitatud sõprade leidmisest.
• ei pruugi reageerida armastuse märkidele, nt kallistamine.
• raskused teiste inimeste tunnete tundmisel
• naerma või nutma valel ajal

Kommunikatsioon

• ei pruugi palju rääkida ega suhelda
• võib rääkida "robotlikult" (st vähese tooni- või kõrguse muutusega).
• raskused sõnadega, mis kirjutatakse või kõlavad samamoodi, kuid millel on erinev tähendus.
• probleemid žestide või näoilmete mõistmisega

Piiratud käitumine

• võib teha sama tegevust korduvalt (stimming)
• võivad olla piiratud huvid (nn erihuvid)
• raskused rutiinimuutustega toimetulekul

Tundlikkus

• Suurem tundlikkus
• Teatud toitude vältimine, sest nende tekstuurid ei meeldi neile või nad söövad asju, mis ei ole toit.
• tõmbumine konkreetsete müra suhtes
• hea tähelepanu detailidele
• hea tasakaalustamise oskus (mõnikord)

Erinevad uuringud andsid erinevaid tulemusi autismispektri häirete esinemissageduse kohta. Ühes uuringus märgiti 10 000 inimese kohta kümme klassikalise autismi, 2,5 Aspergeri sündroomi ja 15 kerge autismi (PDD-NOS) juhtumit - tendents: kasvav. Teised allikad räägivad 60 autismispektrihäire juhtumist 10 000 inimese kohta. Siiski ei ole autismijuhtude arv meestel ja naistel võrdne. Siinkohal on uuringute tulemused väga erinevad. Teadlased ütlevad üldiselt, et iga diagnoositud naise kohta diagnoositakse 3-4 meest. See suhe väheneb raskete juhtumite puhul 1:1. Kõrge funktsioneerimisvõimega juhtude puhul see suureneb ja Aspergeri sündroomi puhul ulatub suhe 8:1. Viimasel ajal on suurenenud teadlikkus, et see suhe võib olla nii suur, sest uuringutes puuduvad lihtsalt naissoost autistid. See võib olla tingitud sellest, et autismi testid keskenduvad tavaliselt meeste autismi tunnustele. Teine võimalik seletus on see, et autistlikud naissoost inimesed suudavad paremini kohaneda sotsiaalsete ootustega ja varjata oma sotsiaalseid probleeme. Uuringud on näidanud, et autistlike naiste aju võib pigem sarnaneda neurotüüpiliste meeste (mitteautistlike meeste) samaealiste ajudega. Need võivad olla põhjused, miks ei ole nii lihtne aru saada, kas naine on autist - ja miks diagnoositakse seetõttu rohkem mehi kui naisi.

Autismispektri häireid (ASD) täheldatakse või diagnoositakse sagedamini meestel kui naistel.^[] Iga nelja diagnoositud mehe kohta on peaaegu üks naine. Kuid on tõendeid, et naistel võidakse diagnoosida hiljem kui meestel. Teadlased on vaielnud, kas tüdrukute ja naiste aladiagnoosimisel või hilisemal diagnoosimisel võib olla tegemist soolise eelarvamusega. Kuigi meestel võib autismispektri haigusi esineda sagedamini, on naistel autismi sümptomid teistsugused kui meestel. Autistlikel naistel on ka erinev käitumine.

Viimastel aastatel on inimesed kasutanud mõisteid "autism" ja "autismispektrihäire" nii, nagu tähendaksid need ühte ja sama asja. Autism on spektrihäire. See tähendab, et mõned inimesed, kellel on autism, on ainult kergelt mõjutatud. Need inimesed võivad käia tavalistes koolides, käia tööl ning neil võivad olla partnerid ja perekonnad. Mõned inimesed on mõjutatud halvemini kui teised. Need inimesed võivad olla võimelised hoolitsema enamiku oma koduste vajaduste eest, nagu riietumine ja toidu hankimine, kuid nad ei saa teha tavalist tööd ega reisida üksi. Raske autismiga inimene võib vajada kogu elu hooldust. Vähesed autismiga inimesed on erakordselt andekad või andekad. Neid inimesi nimetatakse savandi sündroomiga inimesteks. Nad on sageli väga head vaid ühes konkreetses asjas, näiteks matemaatikas, klaverimängus või jalgpalli tulemuse meelespidamises.

Autismispektrihäire üldist kategooriat nimetatakse Pervassiivseks arenguhäireks. See nimetus kirjeldab meditsiinilist seisundit, millega kaasnevad arenguprobleemid mitmetes valdkondades. Autismispektrihäirele viidates peetakse enamasti silmas kõige sagedamini esinevaid häireid:

Erinevad kategooriad, nn rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (ICD), on määratletud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt. Nagu tabelis näidatud, erinevad haigused mitmes punktis. Need on haiguse algusvanus, sotsiaalne suhtlus, suhtlemine ja käitumine. Üksikisik kuulub teatud kategooriasse sõltuvalt kahjustuse valdkondadest. Kõik kolm võivad tunduda sümptomitelt sarnased, kuid ei ole siiski samad. Siiski on ühe rühma inimestel sarnased sümptomid. Rühmi saab kasutada haiguse algpõhjuse otsimiseks ja parema ravi pakkumiseks.

Teadlased ei tea täpselt, mis põhjustab autismi. Autismispektrihäirete erinevatel tüüpidel võib olla palju erinevaid põhjuseid. Teadlased teavad mõningaid asju, mis muudavad autismispektrihäire tõenäosuse inimesel tõenäolisemaks.

Geneetika ja pärilikkus

Autismispektrihäired on väga tugevalt pärilikud häired. See tähendab, et suure tõenäosusega (üle 90%) kuulub autistliku inimese laps samuti autismispektrile. Selle põhjuseks on teatud geenid. Need geenid on seotud autismiga ja need kanduvad vanemalt lapsele edasi. Juba Leo Kanner ja Hans Asperger märkasid, et autistlike laste isad eelistavad sageli üksi olemist inimestele koosolemisele. Seetõttu kahtlustasid Kanner ja Asperger geneetilist põhjust. Selle teooria uurimiseks tehti uuringuid peredega, kus oli autismispektris olev laps. Nad leidsid, et mõnikord on ka laste vanematel (nii isadel kui ka emadel) sotsiaalseid raskusi, häbelikkust ja probleeme kontekstuaalse teabe mõistmisega, kui nad kellegagi räägivad. Mõnes uuringus leiti seda vaid 10 peres 100-st, mõnes aga koguni 45 peres 100-st.

Lisaks uuringutele, mis on tehtud laste kohta, kelle vanemad olid autistlikud, on hiljuti tehtud ka paar uuringut laste kohta, kelle vendadel või kaksikutel olid autistlikud tunnused. Sarnaselt autistlike vanemate uuringute tulemustega leiti, et enamikul lastest, kellel oli autistlik õde või kaksikõde, esinesid autistlikud tunnused. Ühe hiljutise uuringu kohaselt näitas umbes viiskümmend protsenti autistlike õdede-vendadega lastest mingit ebatüüpilist käitumist, umbes neljandikul neist esines viivitusi ja puudujääke väikelapse verstapostide saavutamisel ning umbes 17%-l neist diagnoositi hiljem ASD (autismispektrihäire).

Lisaks sellele näitasid kaksikuuringud, et on palju tõenäolisem, et identsed kaksikud on mõlemad autismispektris, kui et mitteidentilised kaksikud on mõlemad autismispektris. Identsetel kaksikutel on peaaegu sama DNA. Seetõttu on väga tõenäoline, et nad on mõlemad kas autistlikud või mõlemad ei ole autistlikud. Mitteidentaalsetel kaksikutel on ainult pooled geenid ühised, mistõttu on vähem tõenäoline, et neil mõlemal on see häire. Teadlased on näidanud, et kordumisrisk (tõenäosus, et laps on autismispektris, kui tal on õde või vend, kes on samuti autistlik) on 20-80 korda suurem kui tõenäosus, et keskmisel elanikkonnal on see häire olemas.

Siiski ei ole tegemist üheainsa geeniga, mis suurendab autismispektrihäirete riski. Häirega on seotud mitu geeni. Kõik tuvastatud geenid võivad kokku selgitada vaid ühte või kahte igast kümnest autismijuhtumist. Ükski leitud geenidest, millel on autismi puhul roll, ei suuda seletada rohkem kui ühte juhtumit 100st.

Geneetilised mõjutused hõlmavad:

• mutatsioonid,
• geneetilised sündroomid (nt fragiilne X sündroom),
• de novo (perekonnas äsja esinenud) kui ka päritud koopiaarvu variatsioonid (CNV) - CNV on geeni duplikatsioon või deletsioon - ja
• ühe nukleotiidi variandid (SNV) - SNV on ühe nukleotiidi muutus, mis esineb väga väikese sagedusega.

Mõjutatud geenid mõjutavad:

• ajurakkude ja sünaptilise toimimise vastastikmõju,
• neuroni kasvu ja neuroni migratsiooni (neuroni rändamine sünnipaigast lõplikku asukohta ajus) ja
• pärssiv ja erutav neurotransmissioon.

Neuraalsed korrelatsioonid

Teadlased ei ole leidnud autismispektrihäirete jaoks ühtegi neuronaalset korrelatsiooni, st ükski aju ebanormaalne toimimine ei ole autismi ainus põhjus. Sellegipoolest leidsid teadlased mõningaid erinevusi autistide aju ja tüüpilise inimese aju vahel. Need erinevused seisnevad aju anatoomias, teatud ajupiirkondade aktiivsuses ning ajupiirkondade vahelistes ühendustes. Üldine tendents on, et autistid kasutavad samu ajupiirkondi kui teised inimesed, kuid nende aktiivsus on erinev. Mõnes piirkonnas on aktiivsus väiksem, teistes aga tugevam. See võib siiski kehtida ainult meessoost autistide puhul. Viimaste aastate jooksul on uuringud näidanud, et autistlike naiste aju võib olla nagu normaalsete meeste aju.

Mõned teadlased on rühmitanud autistide raskused kolme peamise valdkonna alla, et uurida nende neuronaalseid aluseid.

Mõtteteooria

Teadlaste sõnul on autistlike inimeste üks peamisi probleeme teooriateooria loomine. See raskendab neil teistega suhtlemist. Probleeme sotsiaalses suhtlemises süvendab tõenäoliselt madal eelistus sotsiaalsete stiimulite, näiteks nägude suhtes. Seda kalduvust on leitud inimeste silmaliigutusi jälgivates uuringutes ja EEG-uuringutes. EEG-uuringud näitasid normaalsest madalamat aktiivsust fusiformses näo piirkonnas (FFA), mis on tavaliselt aktiivne nägude nägemisel. Teiste uuringute tulemused ei suutnud seda siiski näidata.

Samuti mõõtsid teadlased fMRI abil autismispektri inimeste ajuaktiivsust, kui nad mõtlesid oma emotsioonidele. Nad leidsid aktiivsust samades ajupiirkondades kui mitteautistlikel inimestel. Erinevus seisnes selles, et mõned piirkonnad, mis on olulised enda ja emotsioonide üle mõtlemiseks (eriti eesmine insula), olid autistidel vähem aktiivsed. Teised ajupiirkonnad olid palju aktiivsemad. Need leiud võivad seletada raskusi, mida autistlikud inimesed kogevad keeruliste näoilmete ja emotsioonide (nt häbi, armukadedus) mõistmisel.

Täidesaatev funktsioon

Autismispektri inimestel on madalam täitevfunktsiooni võime. Täitevfunktsioon tähendab füüsilist, emotsionaalset ja kognitiivset enesekontrolli. See hõlmab tegevuste planeerimist, keskendumist, tähelepanu muutmist ning käitumise ja mõtlemise paindlikkust. Autistlike inimeste võime võib paraneda, kuid see jääb alla mitteautistlike inimeste võimekuse täitevfunktsiooni osas.

Probleemid täitevfunktsioonidega on tõenäoliselt põhjustatud suurtest võrgustikest ajus. Hall ja valge aine ebaregulaarsus mõjutab negatiivselt erinevate ajupiirkondade koostööd (funktsionaalset integratsiooni). Väiksem corpus callosum põhjustab kõrvalekaldeid töömälus (aktiivne mälu säilitamise protsess, kuni seda vajatakse) ja tegevuste planeerimises.

Keskne sidusus

Keskne sidusus on võime ehitada osadest tervikuid. Autistidel on see nõrk. See tähendab, et autistid keskenduvad rohkem detailidele. Nad ei suuda neist tervikuid luua. Kui nad ei suuda pöörata tähelepanu tervikutele, siis on neil raskusi tajumise ja keelega. Seetõttu vajavad autistlikud inimesed tavaliselt rohkem aega ümbritsevast keskkonnast tuleva teabe käsitlemiseks. Sellest tulenevalt vajavad nad tavaliselt ka rohkem aega reageerimiseks. Siiski on autismispektri inimeste jõudlus erinev. Lisaks sellele võib mõiste "keskne sidusus" hõlmata paljusid interaktiivseid aspekte. See muudab selle põhjuse leidmise ajus keeruliseks. Tsentraalse koherentsuse neuraalsed korrelatsioonid ei ole veel teada.

Perekondlikud riskitegurid

Autismispektrihäirete risk võib suureneda, kui ema kasutab raseduse ajal talidomiidi, valproehapet või joob liiga palju alkoholi. Autismi risk suureneb ka koos isa ja ema vanusega raseduse ajal.

Teadlased teavad, et vanemad ei põhjusta oma laste autismi sellega, et nad ei ole piisavalt armastavad.

Vaktsiinid

Teadlased teavad kindlalt, et vaktsiinid ei põhjusta autismi. Vaktsiinid isegi ei suurenda autismi tõenäosust - isegi kui inimesel on juba enne vaktsineerimist kõrge autismioht.

1997. aastal leidsid A. Wakefield ja teised autismi tunnuseid üks kuu pärast leetrite-mumpsi-rõugete (MMR) vaktsiini kasutamist. Nad avaldasid artikli, milles nad väitsid, et autismi põhjustab MMR-vaktsiin. Uuringus oli siiski mitmeid puudusi:

1. nad ei välistanud lapsi, kelle geneetiline põhjus oli teada,
2. nad ei hinnanud laste võimeid enne vaktsiini manustamist,
3. neuropsühholoogilised ja endoskoopilised hinnangud ei olnud pimedad,
4. neil ei olnud kontrollsubjekte.

Samuti ei saa ükski usutav bioloogiline mehhanism seletada, kuidas MMR-vaktsiin põhjustab autismi. Sellest ajast alates on tehtud palju juhtumi-kontrolli uuringuid, et uurida vaktsiinide ja autismi vahelist seost. See tähendab, et nad võrdlesid rühma, keda vaktsineeriti, rühmaga, keda ei vaktsineeritud, kuid kes peale selle olid identsed. Nad ei leidnud, et MMR-vaktsiinid oleksid autismi põhjuseks. Samuti ei leidnud nad, et vaktsineerimine suurendaks autismi riski.

Vanemad muretsesid ka selle pärast, et tiomersaal (USA: thimerosal - aine, mis muudab vaktsiinid ja muud ravimid kauem kasutatavaks) võib põhjustada autismi, sest see sisaldab elavhõbedat. Vaktsiinides oleva etüülelavhõbeda kogusest ei olnud teada, et see oleks kahjulik. Ometi võeti imikutele mõeldud vaktsiinid, mis sisaldasid elavhõbedat, turult maha. Sellegipoolest ei ole tiomersaal kui autismi põhjustaja bioloogiliselt ka mitte bioloogiliselt. Elavhõbedamürgistus kutsub esile selgelt teistsuguseid sümptomeid kui autism. Sellegipoolest tegid teadlased selle teema kohta uuringuid. Nad ei leidnud seost tiomersaali ja autismi vahel.

Lõpuks pakuti välja kolmas teooria. Väideti, et paljud vaktsiinid korraga nõrgestavad imikute immuunsüsteemi. Autism ei ole aga immuunsüsteemiga seotud häire. Lisaks ei nõrgendata immuunsüsteemi üksikute ja ka paljude vaktsiinide abil.

Autismi diagnoosimine on keeruline, kuna puudub meditsiiniline test nagu vereanalüüs. Selle asemel teeb hinnangu arstide ja teiste tervishoiutöötajate meeskond, kes on autismi alal kogenud ja tunnevad inimest.

Diagnoosimine lastel

Usaldusväärse diagnoosi saab esmakordselt panna kaheaastaselt. 18 ja 24 kuu vanuselt peaksid lapsed läbima kontrolli. Kui märgatakse, et midagi on valesti, tehakse täiendav hindamine. Selle käigus intervjueerib spetsialistide meeskond lapse hooldajat lapse käitumise kohta ja vaatab, kuidas ta erinevates olukordades käitub. See võib hõlmata ka käitumis- või füüsilisi hinnanguid ning intelligentsuse või arengu teste. Lapse hea ja üksikasjalik anamnees on diagnoosi saamisel sageli väga kasulik.

Diagnoosimine täiskasvanutel

Seda võib diagnoosida nii täiskasvanutel kui ka lastel. See võib olla keeruline, sest autismi sümptomid võivad kattuda teiste häiretega, näiteks OCD-ga, mis võivad olla ilmnenud täiskasvanueas. Ekspert küsib tavaliselt täiskasvanult murede, eluprobleemide kohta (näiteks sotsiaalselt või käitumuslikult), samuti standardiseeritud testide kohta nendes valdkondades. Sageli küsitakse ka arengulugu.

Diagnostiline ja statistiline käsiraamat (DSM-5)

2013. aastal avaldas Ameerika Psühhiaatriaühing psüühikahäirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu (DSM-V) viienda väljaande. Autismi diagnoosimiseks peab inimene vastama kahele standardiseeritud kriteeriumile. Oluline on, et isikud peavad näitama sümptomeid juba varases lapsepõlves, isegi kui need sümptomid tunnistatakse hiljem. Need sümptomid peavad piirama igapäevast funktsioneerimist. Lisaks ei saa neid sümptomeid seletada intellektipuude või arenguhäirega.

Autismispektri häiret iseloomustavad raskused sotsiaalses suhtlemises, verbaalses ja mitteverbaalses suhtlemises ning korduvas käitumises.

Samaaegsed seisundid

Autismispektrihäire hõlmab mitmesuguseid sümptomeid, oskusi ja puude raskusastmeid. Mõnedel autistidel on ka õpiraskused, vaimse tervise probleemid või muud seisundid. See tähendab, et autism võib esineda ka koos teiste haiguste ja sümptomitega järgmistest häiretest:

• Tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire
• Obsessiiv-kompulsiivne häire
• Õpiraskus
• Intellektuaalne arenguhäire
• Ärevushäire
• Intellektuaalne puue

DSM-V-s välistab autismi diagnoosimine teiste psühhiaatriliste häirete ametliku diagnoosi püstitamise. Seetõttu võivad teised vaimse tervise seisundid jääda autistliku isiku puhul diagnoosimata, sest kliinilist diagnoosi ei ole võimalik panna.

Kuna autism on spekter, on iga autist erinev. Erinevad ravimeetodid aitavad erinevaid inimesi. On olemas mõned erinevad ravikategooriad. Peamised neist on ravimid, erinevad teraapiad ja dieedid. Ravi sobitatakse sõltuvalt sellest, mida autistlik inimene vajab.

Ravimid

Autismi põhjused on endiselt ebaselged. Põhjuseid võib olla mitu. Praegu on võimalik ainult autismi sümptomeid vähendada. Autismist täielik paranemine ei ole võimalik. Kui teraapiad ei suuda autismi sümptomeid vähendada, kasutatakse lisaks ravimeid. Sageli kasutatakse autismi erinevate sümptomite raviks korraga mitut ravimit.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI)

Serotoniin on keemiline sõnumitooja, mis edastab signaale rakkude vahel ja on väga oluline normaalse toimimise jaoks, näiteks sensoorse tajumise, mälu, õppimise ja une puhul, mis kõik on autistidel häiritud.

Teadlased ei ole veel leidnud seost autismi ja serotoniini vahel, kuigi nad on olnud edukad autismi ravimisel SSRI-ravimitega, mis takistavad rakkude serotoniini imendumist, mis tähendab, et signaalideks kasutatakse rohkem.

Neid võib kasutada korduva käitumise, agressiivsuse, hüperaktiivse käitumise ja vihapursete raviks. SSRI-del võib olla palju kõrvaltoimeid. Tavaliselt taluvad ravimit paremini täiskasvanud kui lapsed. SSRI-d on näiteks klomipramiin, fluvoksamiin, sertraliin, venlafaksiin, trazodoon ja mirtazapiin.

Antipsühhootilised ravimid

Dopamiin on keemiline sõnumitooja ajus. See aitab teha liigutusi, vabastada hormoone ja tugevdada kognitiivseid võimeid. Teadlased leidsid, et dopamiini koguse suurendamine ajus halvendab autismi sümptomeid. Ained, mis aitavad autismi sümptomeid vähendada, on antipsühhootilised ravimid. Antipsühhootilisi ravimeid on kahte tüüpi. Üks tüüp on tüüpilised antipsühhootikumid. Nad blokeerivad kohti, kus dopamiin seonduks rakku. Atüüpilised antipsühhootilised ravimid seevastu blokeerivad kohti, kus dopamiin või serotoniin seondub rakuga. Antipsühhootilised ravimid on kõige edukamad autismi erutuvuse raviks. See võib aidata vähendada ka agressiivsust, enesevigastusi, hüperaktiivsust ja repetiivsust, kuigi sellel võib olla palju kõrvaltoimeid. Algselt kasutati antipsühhootilisi ravimeid selliste psüühikahäirete nagu depressioon, bipolaarne häire või skisofreenia raviks. Antipsühhootilised ravimid on näiteks haloperidool, klosapiin, risperidoon ja paliperidoon.

Psühhostimulandid

Alguses kasutati psühhostimulante ainult tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häirega patsientide puhul. Teadlased leidsid, et need võivad aidata ka autismiga patsiente. Ravimid võivad vähendada autismiga inimeste hüperaktiivsust ja tähelepanematust. Ravimitel võib olla palju kõrvaltoimeid. Näiteks metüülfenidaat, klonidiin ja guanfatsiin.

Dieet

Autismiga inimestel on sageli probleeme seedeorganitega, näiteks mao või soolestikuga. Need probleemid võivad olla põletikud, kõhuvalu, gaasid, kõhulahtisus või bakteriaalne ülekasv. Põhjuseks võib olla alatoitumine, toidutalumatus või allergia. Konkreetsed toiduained, mis neid probleeme põhjustavad, jäetakse toidust välja. Paljudel juhtudel jäetakse välja tooted, mis sisaldavad gluteeni või kaseiini, mis on peamine piimatoodetes esinev valk. Paljudel juhtudel antakse lisaks vitamiine, mineraalaineid ja asendamatuid rasvhappeid. Suur probleem on see, et paljud autistid ei oska öelda, et neil on valu. Seetõttu jäävad paljud seedeorganitega seotud probleemid avastamata.

Ravimeetodid

Tööteraapia

Teraapiat saab kasutada sensoorsest ülekoormusest põhjustatud stressi vähendamiseks. Koostatakse individuaalsed teraapiaplaanid. Terapeut püüab aidata autistlikku inimest paljudes erinevates aspektides.

Üks osa sellest on sensoorne integratsioon. Terapeut aitab patsiendil erinevaid sensoorseid sisendeid mõtestada. Näiteks võib ta paluda lapspatsiendil mängida sõrmevärvidega või koguda esemeid kuivatatud ubadest.

Teine osa on igapäevaste tegevuste treenimine. Terapeut võib aidata patsiendil harjuda selliste asjadega nagu riietumine, söömine, hügieen, sisseostude tegemine ja rahaasjade korraldamine. Neid võib teha üks samm korraga, kui tegevus hõlmab mitut sammu, näiteks toiduvalmistamine.

Mänguteraapia on samuti kasulik, eriti laste puhul. See võib olla kasulik teatud emotsioonide tundmaõppimiseks, mis võib autistidele olla raske. Seda saab kasutada ka sotsiaalsete konventsioonide õppimiseks, näiteks kätt surumine kallistamise asemel, kui kohtutakse võõraste inimestega.

Teraapia koos loomadega

Sageli kasutatakse loomi autistide abistamiseks. Kõige sagedamini kasutatakse koeri või hobuseid. Autismi diagnoosiga inimesed saavad neid loomi hooldada, neid silitada ja hobuse puhul isegi ratsutada. Uuringud on näidanud, et autistliku inimese ja loomade vaheline suhtlus võib suurendada suhtlemist, vähendada stressi, hirmu ja agressiooni ning vähendada autismi sümptomite raskust.

Muusikateraapia

Muusikateraapia koosneb kahest osast: Üks on aktiivse kuulamise osa. Siin teeb terapeut ise muusikat või mängib muusikat plaadilt. Teises osas saab autistlik inimene ise muusikat teha, näiteks mängida pilli või laulda. Muusikateraapia parandab suhtlemise erinevaid aspekte.

Kunstiteraapia

Siin kasutatakse erinevaid materjale ja tehnikaid piltide joonistamiseks. Kunstiteraapia eesmärk on muuta autistlik inimene paindlikumaks ja lõdvestunumaks ning parandada suhtlemisoskust, enesehinnangut ja õppimisoskust. Teraapia mõju võib olla pikaajaline ja kanduda üle kooli, tööle või koju.

• mitteverbaalne õpihäire (levinud autismispektri häirega inimestel).
• Aspergeri sündroom (autismispektrihäire üks vorm).