Pervasiivsed arenguhäired (PDD): tüübid, sümptomid ja näited

Pervasiivsed arenguhäired (PDD) — tüübid, sümptomid ja näited. Tutvu varajaste märkide, diagnoosi ja toetuse võimalustega lapse arengus ning praktiliste nõuannetega vanematele.

Pervasiivsed arenguhäired (PDD) on rühm häireid. Sellesse rühma kuulub viis häiret. Kõik need häired võivad mõjutada lapse rääkimis- ja kuulamisoskust ning põhjustada muid arengulisi ja sotsiaalseid raskusi. PDD katab mitmesugused sotsiaalse suhtluse, suhtlemise ja käitumisega seotud probleemid, mis ulatuvad kergematest kuni raskemate vormideni.

Need viis häiret on järgmised:

• Muul viisil määratlemata psüühikahäire (PDD-NOS).
• Autism
• Aspergeri sündroom
• Rett'i sündroom
• Lapsepõlve desintegratiivne häire (CDD)

Kolme esimest neist häiretest nimetatakse ka autismispektrihäireteks. Kaks viimast on haruldasemad ja neil on oma spetsiifilised tunnused (näiteks Rett'i sündroom on seotud geneetilise mutatsiooniga ja iseloomulike motoorsete ja arenguliste muutustega).

Lapse vanemad või hooldajad võivad hakata märkama PDD märke juba varases lapsepõlves — tavaliselt enne lapse kolmeaastaseks saamist — kuid mõnel juhul ilmnevad sümptomid hiljem või muutuvad selgemaks alles siis, kui nõudmised sotsiaalseks suhtlemiseks suurenevad.

Tüüpilised sümptomid

Pervasiivsete arenguhäirete sümptomid võivad erineda, kuid sagedased tunnused on:

• Suhtlus- ja keeleprobleemid: kõne hilinemine, raskused vestluses, sõnade kordamine (ekholalia), piiratud sõnavara või keerulise keele mõistmise raskused.
• Sotsiaalse suhtluse raskused: vähene silmside, raskused mängu ja mängukaaslastega suheldes, empaatia- või emotsioonide väljendamise piiratus.
• Piiratud ja korduvad käitumismustrid: põhjalikud rutiinid, rutiinide muutusele tugev vastuseis, stereotüüpsed liigutused (näiteks käte lehvitamine, keha kõigutamine).
• Sensoorse töötlemise probleemid: ülitundlikkus valjude helide, teatud tekstuuride või valguse suhtes või vastupidi vähene reageerimine sensoorsetele stiimulitele.
• Õpivõime kõikumine: mõnel lapsel on normaalne või kõrge intelligentsus, samas kui teistel võib esineda intellektuaalne puudujääk.

Kuidas PDD tüübid erinevad

• Autism: varieeruv raskusastmega, hõlmab sageli olulisi sotsiaalseid ja suhtlusprobleeme ning korduvaid käitumismustreid.
• Aspergeri sündroom: tavaliselt keele arengu suures osas säilinud (eriti varases mudeldamises), aga on silmnähtavad sotsiaalse suhtluse ja huvialade kitsad mustrid; tänapäevaste diagnoosisoovituste järgi liigitatakse see sageli autismispektrisse.
• PDD-NOS (muul viisil määratlemata psüühikahäire): kasutatakse siis, kui lapse sümptomid viitavad autismi spektrile, kuid ei vasta täpselt konkreetsele alamhäire kriteeriumidele.
• Rett'i sündroom: peamiselt mõjutab tüdrukuid, sellega kaasneb varasem normaalne areng ja seejärel märkimisväärne regressioon, käte stereotüüpiad ja neuroloogilised probleemid; seotud spetsiifiliste geenimutatsioonidega.
• Lapsepõlve desintegratiivne häire (CDD): lapsel võib algselt olla normaalne areng, kuid mitu oskust (keel, sotsiaalne käitumine, motoorika) hakkavad pärast mitme aasta vanust järsult langema.

Diagnoos ja hindamine

Diagnoosi paneb tavaliselt multidistsiplinaarne meeskond: lastearst, psühholoog, logopeed ning vajadusel psühhiaater või neuroloog. Diagnoos põhineb:

• lapse arenguloole ja vanemate/õpetajate kirjeldustel;
• vaatluse põhjal tehtud käitumise ja suhtlemise hindamisel;
• standardeeritud hindamisvahenditel ja testidel;
• vajadusel geneetilistel või meditsiinilistel uuringutel (näiteks Rett'i sündroomi kahtluse korral).

Ravi ja toetus

PDD-de ravi on individuaalne ja tugiteenused on suunatud lapse tugevuste ja vajaduste järgi. Levinumad sekkumised:

• Varajane sekkumine: mida varem alustatakse, seda paremad on sageli tulemused.
• Behavioraalne teraapia (nt ABA): keskendub konkreetsete oskuste õpetamisele samm-sammult.
• Logopeediline teraapia: keele- ja suhtlusoskuse arendamiseks.
• Tööteraapia: igapäevaste oskuste ja sensoorse töötlemise toetamiseks.
• Sotsiaalsete oskuste treening: aitab paremini suhelda eakaaslastega.
• Ravimid: ei ravi PDD-d, kuid võivad aidata teatud sümptomeid (näiteks ärevus, tähelepanuhäired, agressiivsus) leevendada.
• Hariduslik tugi: kohandatud õpikeskkond ja tugiteenused koolis.

Prognoos ja igapäevaelu

Prognoos sõltub häire tüübist, sümptomite raskusastmest, varajasest sekkumisest ja toetuse olemasolust. Paljude laste olukord paraneb märkimisväärselt õige toe ja teraapiatega — mõned saavutavad head iseseisvuse taset, teised vajavad elukestvat tuge. Individuaalne plaan ja perekonna kaasatus on väga olulised.

Millal pöörduda arsti või spetsialisti poole

• kui laps ei tee vanusele vastavat kuulmise või rääkimise arengusammast (näiteks ei sosista ega pale enne 12 kuu vanust või ei ütle sõnu enne 18 kuu vanust);
• kui laps kaotab varasemalt omandatud oskusi (regressioon);
• kui esineb märkimisväärseid sotsiaalseid raskusi, korduvaid ja piiravaid käitumismustreid või tugev sensoorne ärrituvus, mis mõjutab igapäevaelu.

Lisamärkused

On oluline märkida, et terminoloogia ja diagnostilised kriteeriumid on arenenud. Näiteks paljud kaasaegsed diagnostilised juhendid (nt DSM-5) käsitlevad laiemalt autismispektrit kui üht diagnoosikategooriat, kuigi ajalooliselt kasutati terminit PDD mitme eraldi häirega kirjeldamiseks. Iga lapse olukord on unikaalne — oluline on põhjalik hindamine, individuaalne toetus ja vajadusel geneetiline või meditsiiniline uuring.

Kui kahtlustate, et teie lapsel võivad olla pervasiivse arenguhäire tunnused, pöörduge esmalt perearsti või lastearsti poole, kes suunab edasi hindamiseks ja tugiteenustele.

Otsing