"Vitamiin" on ka vitamiine sisaldav pill, mida süüakse regulaarselt, et hoida tervist.

Vitamiin on keemiline ühend, mida inimorganism vajab väikestes kogustes, et ta saaks õigesti toimida. Nende hulka kuuluvad A-vitamiin, paljud B-vitamiinid (nagu B1, B2, B3, B6 ja B12), C-vitamiin, D-vitamiin, E-vitamiin ja K-vitamiin. Näiteks tsitrusviljad, nagu apelsinid ja sidrunid, sisaldavad C-vitamiini.

Termin võeti kasutusele 1912. aastal biokeemiku Casimir Funki poolt, kes isoleeris mikrotoitainete kompleksi ja tegi ettepaneku nimetada see kompleks vitamiiniks. Konventsiooni kohaselt ei hõlma sõna "vitamiin" teisi olulisi toitaineid, nagu teatavad mineraalained, asendamatud rasvhapped ja asendamatud aminohapped.

Praegu on tunnustatud kolmteist vitamiini. Vitamiine liigitatakse nende bioloogilise ja keemilise aktiivsuse, mitte nende struktuuri järgi. Iga vitamiini nimetus (sõna vitamiin, millele järgneb täht) viitab mitmele vitamiinühendile, millel kõigil on sama bioloogiline aktiivsus. Näiteks A-vitamiin viitab mitmele erinevale kemikaalile. Vitamiinid muutuvad organismis vitamiini aktiivseks vormiks. Mõnikord on nad ka omavahel teisendatavad.

Millised vitamiinid on olemas ja kuidas neid rühmitatakse

Peamised vitamiinid jagunevad kaheks:

  • Rasvlahustuvad: A, D, E ja K. Neid saab organismis talletada rasvkoes ja maksas ning need vajavad imendumiseks toidurasvu.
  • Vesilahustuvad: B-kompleks (B1, B2, B3, B5, B6, B7, B9, B12) ja C-vitamiin. Need ei talletu pikka aega keha varudena (v.a mõningad B‑vitamiinid juhul, kui neid säilitatakse maksas) ja liig on tavaliselt kehast kergemini väljutatav uriiniga.

Milleks vitamiinid vajalikud on

Vitamiinid osalevad paljudes elutähtsates protsessides:

  • ained nagu A ja D toetavad nägemist, luude ja hammaste arengut;
  • B-vitamiinid osalevad energia sünteesis, närvisüsteemi talituses ja punaliblede moodustumises;
  • C-vitamiin on antioksüdant ja vajalik kollageeni sünteesiks ning haavade paranemiseks;
  • E-vitamiin kaitseb rakumembraane oksüdatiivse kahjustuse eest;
  • K-vitamiin on oluline vere hüübimisel ja luuainesvahetusel.

Allikad ja tegurid, mis mõjutavad imendumist

Vitamiinid pärinevad peamiselt toidust. Hea allikate loetelu:

  • värsked puu- ja köögiviljad (C‑vitamiin, foolhape, karotenoidid);
  • liha, kala, munad ja piimatooted (B12, D‑vitamiin (mõnel kalal), A‑vitamiin, rasvlahustuvad vitamiinid);
  • täisteratooted ja kaunviljad (B‑vitamiinid, E);
  • pähklid, seemned ja taimeõlid (E‑vitamiin ja rasvhapped);
  • anname märku, et mõningad toidud on rikastatud (näiteks teraviljad D‑ või B‑vitamiinidega).

Mõned vitamiinid (nt osa K‑vitamiini ja B7 ehk biotiini) võivad osa ulatuses tekkida ka soolebakterite poolt. D‑vitamiini saab lisaks toidule ka päikese UV‑kiirgusest.

Imendumist mõjutavad tegurid: rasvasisalduse puudumine söögikorral võib halvendada rasvlahustuvate vitamiinide omastamist; teatud ravimid (näiteks antatsiidid, metformiin) võivad vähendada B12 või teiste vitamiinide imendumist; alkohol ja krooniline seedetrakti haigus võivad samuti põhjustada defitsiiti.

Puuduse sümptomid ja haigused (näited)

Pikaajaline vitamiinipuudus võib põhjustada konkreetseid haigusi ja sümptomeid. Allpool on lühike ülevaade tüüpilistest defitsiidist põhjustatud tunnustest:

  • A-vitamiin: hägune nägemine hämaras (öine pimedus), silmade kuivus (xerophthalmia), keratiniseerunud nahk, suurenenud infektsioo risch.
  • B1 (tiamiin): beriberi (südame‑ ja närvisümptomid), väsimus, närvikahjustused.
  • B2 (riboflaviin): suu ja kurgu põletik, lõhenenud huuled ja keele muutused.
  • B3 (niatsiin): pellagra — nahalööve päikese käes, kõhuhäired (kõhulahtisus), vaimsete funktsioonide häired (ödeem, dementsus).
  • B6 (püridoksiin): aneemia, närvi‑ ja naha‑ ning immuunsüsteemi muutused.
  • B9 (foolhape): megaloblastiline aneemia; raseduse ajal puudus on seotud loote närvivõru defektidega (nt spina bifida).
  • B12 (kobalamiin): megaloblastiline aneemia, perifeerne neuropaatia, mälu‑ ja närvisüsteemi häired; puudus sagedasem taimetoitlaste ja eakate hulgas.
  • C-vitamiin: skorbuut — igemete veritsemine, nõrkarenenud haavaparaanis, väsimus ja hellus.
  • D-vitamiin: lastel rahhiit (luude väärkasv), täiskasvanutel osteomalatsia ja suurenenud luumurdude oht.
  • E-vitamiin: neuromuskulaarsed probleemid ja hemolüütiline aneemia, eriti kui puudus on pikaajaline.
  • K-vitamiin: vere hüübimise häired, verejooksuvõime suurenemine.

Üledoseerimine ja ohud

Kuigi vitamiinid on vajalikud, võib liigne tarbimine olla kahjulik, eriti rasvlahustuvate vitamiinide (A ja D) puhul, mida keha talletab. Näited:

  • liigne A‑vitamiini tarbimine võib põhjustada hormoonhäireid, maksa kahjustust ja sünnidefekte raseduse ajal;
  • D‑vitamiini üleannustamine võib viia kõrgenenud kaltsiumi tasemeni veres (hüperkaltseemia), mis tekitab iiveldust, nõrkust ja neerukahjustust;
  • kõrge annus E‑vitamiini võib suurendada verejooksu riski; K‑vitamiini liig on harvem, kuid ravimite (nt antikoagulantide) toime võib sellega muutuda.

Seetõttu ei soovitata ilma vajaduseta väga suuri vitamiiniannuseid. Konsulteerige arstiga enne pikemaajalist ja kõrge annusega toidulisandite kasutamist.

Kellel on suurem risk vitamiinipuuduseks ja millal testida

Suurenenud puuduse riskiga rühmad:

  • võrkuvaid toitumisharjumusi järgivad inimesed (nt ranged veganid ilma B12 asendamiseta);
  • rasedad ja imetavad naised (suurenenud vajadus foolhappe järele);
  • eakad (vähenenud imendumine ja kehalised varud);
  • kroonilise seedetrakti haigusega patsiendid (nt Crohni tõbi, gluteeni­tsöliaakia) või kõhuõõneoperatsioonide läbinud;
  • alkoholiprobleemidega inimesed;
  • pikaajalisi toidulisandeid või ravimeid tarvitavad patsiendid, millel on koostoimeid vitamiinidega.

Vitamiinide puudust saab tuvastada vereanalüüsidega (nt B12, foolhape, D‑vitamiini tase), mille teeb arst või tervishoiuteenuse osutaja.

Kuidas puudust ennetada ja ravida

  • Tasakaalustatud ja mitmekesine toitumine on parim viis vitamiinide saamiseks — värsked puu‑ ja köögiviljad, täisteratooted, kala, liha, munad ja piimatooted annavad suure osa vajalikest vitamiinidest.
  • rasedatele soovitatakse sageli foolhappe lisandit raseduse algusest, et vähendada loote närvivõrudefektide riski;
  • veganitel ja eakatel võib olla vajalik B12‑lisand või B12‑rikaste toiduainete kasutamine;
  • päikese piiratud kättesaadavuse korral (nt põhjapoolsetel laiuskraadidel talvel) võib D‑vitamiini lisand olla vajalik;
  • toidu rikastamine ja apteegis saadaolevad multivitamiinid aitavad mõnikord katta lünkasid, kuid neid ei tohiks kasutada asendusena mitmekesisele toidule.

Tõsise defitsiidi ravi võib vajada retseptiravimeid või suukaudseid/intramuskuulaarseid süstimisvorme arstijuhendamisel.

Praktilised soovitused

  • Söö mitmekesiselt — erinevad värvid taldrikul näitavad sageli erinevaid vitamiine ja antioksüdante.
  • kasuta rasva sisaldavaid toite koos rasvlahustuvate vitamiinide allikatega (näiteks avokaado või õli salati juures), et parandada nende omastamist.
  • ära alusta suureannuselisi toidulisandeid ilma arstiga nõu pidamata, eriti raseduse ajal või krooniliste haiguste korral.
  • arvesta, et paljud ravimid mõjutavad vitamiinide taset — teavita oma arsti kõigist kasutatavatest ravimitest ja toidulisanditest.

Keha ei tooda neid kemikaale. Need pärinevad mujalt, tavaliselt toidust. Teatud vitamiini lühiajaline puudus ei ole tavaliselt probleem, sest keha suudab vitamiine lühiajaliselt ladustada. Teatud vitamiini puudumine pikema aja jooksul võib sõltuvalt vitamiinist põhjustada erinevaid haigusi. Tõenäoliselt on kõige tuntum neist haigustest skorbuut, mis tuleneb C-vitamiini puudumisest.

Tänapäeval valmistavad paljud ravimifirmad odavaid tablette, mis sisaldavad erinevaid vitamiine. Need aitavad inimestel neid haigusi vältida, kuid parim kaitse on tasakaalustatud toitumine ja vajaduse korral arsti soovitusel suunatud lisandid.

Vitamiinid võivad olla kas rasvlahustuvad või vees lahustuvad. Rasvalahustuvaid vitamiine (A, D, E ja K) saab organismis talletada ja neid kasutatakse vajaduse korral. Vesilahustuvad jäävad kehasse vaid lühikeseks ajaks.

Kokkuvõte: Vitamiinid on väikesed, ent hädavajalikud ühendid, mis toetavad organismi paljusid funktsioone. Tervislik toit, vajaduse korral sihipärane testimine ning arsti juhendamisel tehtud täiendamine aitavad vältida puudusi ja liigtarbimist.