B12-vitamiin (kobalamiin): funktsioonid, allikad ja puuduse tunnused

Avasta B12 (kobalamiin): miks seda vajame, peamised allikad (toit ja bakterid), puuduse tunnused ning praktilised ennetus- ja toitumisnõuanded.

B12-vitamiini (või B-12-vitamiini) nimetatakse ka kobalamiiniks. Sellel on võtmeroll aju ja närvisüsteemi normaalses toimimises ning vere moodustamisel. See on üks kaheksast B-vitamiinist.

B12 osaleb tavaliselt iga inimkeha raku ainevahetuses, eriti DNA sünteesis ja reguleerimises, aga ka rasvhapete ja aminohapete ainevahetuses. Seened, taimed ja loomad (sealhulgas inimesed) ei suuda B12-vitamiini toota. Ainult bakteritel ja arheoididel on selle sünteesiks vajalikud ensüümid, kuigi loomad suudavad seda muundada neile vajalikuks versiooniks.

Paljud toiduained on bakteriaalse sümbioosi tõttu looduslikuks B12 allikaks. Seda toodab osa taimtoiduliste loomade soolestikufloorast. Loomulikult söövad lihasööjad taimtoidulised loomad. Ka vetikad ja taimed saavad seda sümbioosist. Nii et ühel või teisel viisil peavad loomad saama B12-vitamiini bakteritest (ja arheoididest).

Vitamiin on suurim ja struktuuriliselt kõige keerulisem vitamiin. Seda saab tööstuslikult toota ainult bakteriaalse kääritamise-sünteesi teel.

B12-vitamiin on rühm keemiliselt seotud ühendeid, millel kõigil on vitamiinide toime. See sisaldab biokeemiliselt haruldast elementi koobaltit, mis asub korriinirõnga keskel. Inimkehas muundub see inimese füsioloogilisteks vormideks.

B12-vitamiin avastati selle seose tõttu pernitsioosse aneemiaga, mis on autoimmuunhaigus. Kuna B12 imendumiseks on vaja "sisemist faktorit", põhjustab selle puudumine B12-vitamiini puudust. Pärast seda on leitud palju teisi B12-vitamiini puudulikkuse liike.

Funktsioonid

• DNA ja rakkude jagunemine: B12 on vajalik DNA sünteesiks ja seeläbi kiirelt jagunevate rakkude normaalseks toimimiseks (näiteks vererakkude eellasrakkudes).
• Närvisüsteemi tervis: osaleb müeliini moodustumises ja säilitamises — selle puudus võib põhjustada närvikahjustusi.
• Ainevahetus: osaleb rasvhapete ja aminohapete (nt metioniini) ainevahetuses ning mõjutab homotsüsteiini taset organismis.

Peamised allikad

• loomne toit: maks, kala, mereannid, liha, linnuliha, munad ja piimatooted — need on parimad loomulikud allikad;
• toidulisandid: eri vormides nagu tsüanokobalamiin, metüülkobalamiin ja hüdroksükobalamiin;
• tugevdatud toidud: mõned taimsed piimad, hommikusöögikrõbinad ja toidud on B12-ga rikastatud;
• bakteriaalne süntees: looduses toodavad B12-d bakterid ja arheodid ning tööstuslikult saadakse seda bakteriaalse kääritamise kaudu (kääritamise-sünteesi teel).

Imendumine ja metabolism

• B12 on toiduga seotud valkude küljes. Mao happeline keskkond vabastab vitamiini toidust.
• Mao parietaalrakkude toodetud sisemine faktor (intrinsic factor) seob vaba B12 ja võimaldab selle aktiivset transporti peensoole lõpposas (ileumis).
• kõik need sammud — piisav maohape, toimiv sisemine faktor ja tervislik lõpp-ileum — on vajalikud normaalseks imendumiseks.

Puuduse põhjused

• Toitumuslik puudus: pikaajaline taimetoitlus või veganlus ilma rikastatud toidu või toidulisandita;
• Mao- või soolehaigused: atroofiline gastriit, pernitsioosne aneemia (autoimmuunne anti-IF), gastrektoomia või osa maost eemaldamine, kilpnäärme- või seedetrakti opereerimine;
• Medikamentide ja seisundite mõju: pikaajaline PPI-ide/H2-blokaatide kasutus, metformiin, parasiidine infektsioon, bakteriaalne ülekasv peensooles;
• Vanus: eakatel inimestel on sagedamini madalam maohape ja seega kehvem imendumine;
• Geneetilised ja muud: haruldased geneetilised häired, mis mõjutavad B12 transporti või metabolismi.

Puuduse tunnused ja sümptomid

Puudus areneb sageli aeglaselt ja sümptomid võivad olla mitmekesised. Mõned levinumad nähud:

• Verekujulised: makrotrotsütaarne (megaloblastiline) aneemia — väsimus, nõrkus, kahvatus, õhupuudus, südame pekslemine;
• Närvisüsteemi: tuimus või kipitus kätes/jalgades (perifeerne neuropaatia), koordinatsiooni- ja kõnnakuhäired (ataksia), mälu- ja keskse närvisüsteemi häired, meeleolu muutused ja dementsus-sarnased tunnused;
• Suuline ja seedetrakt: keelevillandus (glossiit), isu kadumine, kaalukaotus, seedehäired;
• Biokeemilised: kõrgenenud homotsüsteiin ja methylmaloonhape (MMA), mis viitavad rakkude metaboolsele puudusele.

Kes on riskigrupid

• vegaanid ja ranged taimetoidulised inimesed ilma piisava asenduse või rikastatud toiduta;
• eakad inimesed ja need, kellel on atroofiline gastriit või autoimmuunne pernitsioos;
• patsiendid, kellel on varasemad mao- või sooleoperatsioonid (nt bariatriline kirurgia, ileumi resektsioon);
• pikaajaliselt metformiini või antatsiide kasutavad inimesed;
• rasedad ja imetavad naised, kellel on suurenenud vajadus — need vajavad tähelepanu, eriti kui järgivad taimetoitu.

Diagnoos ja laborinäitajad

• esmaseks uuringuks kasutatakse seerumi B12 taset — madal tase viitab puudusele, kuid vahel võib ka tavaline tase varjata defitsiiti;
• spetsiifilisemate markeritena mõõdetakse methylmaloonhapet (MMA) ja homotsüsteiini — nende tõus viitab raku tasandi B12 puudusele;
• verekujul (CBC) võib näha makrotsütoosi ja megaloblastilisi muutusi; vajadusel tehakse anti-intrinsic factor ja parietaalrakkude vastu suunatud antikehad (pernitsioosse aneemia uurimiseks);
• neuroloogilised uuringud ja vajadusel närvide elektriuuringud võivad hinnata neuropaatia ulatust.

Ravi ja ennetus

• Asendusravi: intramuskulaarsed või subkutaansed süstid (nt hüdroksükobalamiin või tsüanokobalamiin) on traditsiooniliselt kasutatav kiire ja efektiivne meetod, eriti kui imendumine on häiritud;
• kõrged suukaudsed annused (nt 1000–2000 µg päevas) võivad mõnel juhul (ka osal imendumishäire korral) olla efektiivsed, sest osa B12 imendub passiivselt;
• pernitsioosse aneemia puhul on sageli vajalik elukestev asendusravi;
• ennetuseks: riskirühmadel soovitatakse rikastatud toite või regulaarset toidulisandit (vegandid), ning eakatel ja pikaajalise maahappe vähendajate kasutajatel kontrollida taset aeg-ajalt;
• raseduse ja imetamise ajal jälgitakse vajadusel täiendamist: soovituslikud päevased vajadused on täiskasvanutel umbes 2,4 µg (raseduse ajal veidi rohkem: ca 2,6 µg; imetamise ajal ca 2,8 µg) — arstid võivad soovitada suuremaid toidulisandite annuseid vastavalt individuaalsele olukorrale.

B12-vormid ja toidulisandid

• tsüanokobalamiin — tavaliselt odavam ja stabiilne toidulisandite vorm;
• metüülkobalamiin ja adenosüül(adenosyl)kobalamiin — organismis aktiivsed vormid, mida kasutatakse mõnikord närvikahjustuste ravis;
• hüdroksükobalamiin — sageli kasutatav süstina ja mõnes riigis eelistatav ravimvorm;
• valik sõltub vajadusest, imendumisprobleemist ja arsti soovitustest.

Ohud, koostoimed ja tähelepanekud

• B12 on üldiselt ohutu ka suuremates annustes, kuna liig jääb tavaliselt ilma toksiliseta – ülejääk eritub neerude kaudu. Siiski tuleks jälgida koostoimeid ravimitega ja diagnoosida aneemia põhjuseid enne ainult B12 manustamist (näiteks mõned vähivormid ja muud haigused võivad põhjustada aneemiat).
• metformiin ja suurte antatsiidide/pH-tõstjate kasutamine võivad vähendada toidust imendumist;
• B12 manustamine võib peita folaatpuuduse sümptomeid — mõlemat tuleks vahel korraga kontrollida.

Kokkuvõte: B12 (kobalamiin) on hädavajalik vitamiin närvi- ja verefunktsioonideks ning DNA sünteesiks. Kuna ainult bakterid ja arheodid suudavad seda sünteesida, sõltuvad loomad ja inimesed bakteriaalsetest allikatest või rikastatud/toidulisanditest. Puudus võib avalduda nii hematoloogiliste kui ka neuroloogiliste sümptomitena ning sageli nõuab see arstiabi ja pikaajalist asendusravi. Riskirühmad (veganid, eakad, gastrointestinaalsed haiged) peaksid oma taset regulaarselt kontrollima ja vajadusel kasutama rikastatud toiduaineid või toidulisandeid.

Küsimused ja vastused

K: Mida nimetatakse ka B12-vitamiiniks?

K: Millist rolli mängib B12-vitamiin inimkehas?

K: Kus leidub B12-vitamiini looduslikult?

K: Kuidas toodetakse B12-vitamiini tööstuslikult?

K: Millist elementi sisaldab B12-vitamiin?

K: Kuidas avastati b12-vitamiin?

K: Mis juhtub, kui puudub imendumiseks vajalik sisemine faktor ?

Otsing