Paresteesia — kihelus, kipitus ja tuimus: põhjused, sümptomid, ravi

Paresteesia — põhjused, sümptomid ja ravi: selgitatud kihelus, kipitus ja tuimus, diagnoosimine, ennetus ning efektiivsed ravivõtted.

Paresteesia (hääldus /ˌpɛɹɪsˈθiʒə/; briti keeles paresteesia, hääldus /ˌpæɹɪsˈθiʒə/) on tundehäire, mida kirjeldatakse sageli kui kihelust, kipitust või tuimust. Sageli nimetatakse seda ka "nõelatundeks". Paresteesia võib olla lühiajaline ja mööduv (näiteks pärast pikka istumist) või korduv/pikaajaline ning viidata närvisüsteemi probleemidele.

Mis see täpsemalt on?

Paresteesia on sensoorne kogemus, mille põhjustab närviimpulsside ebanormaalne töötlemine või juhtimine. Kui tunne on ajutine, on põhjuseks tavaliselt surve närvile või halb vereringe. Kui efekt püsib või kordub sageli, võib see tähendada, et neuronitega või närviradadega on midagi valesti — näiteks närvikahjustus või süsteemne haigus.

Levinud näited

Lihtne igapäevane näide on, kui istute pikalt ristisuunas ja teie jalg "uinub". Seejärel tekib kipitav tunne liikumisel — see on tüüpiline transiitorne paresteesia.

Põhjused

• Mehaaniline surve — asendi tõttu närvi kokkusurumine (näiteks "uinuma" jalg), karpaalkanali sündroom.
• Neuroloogilised haigused — perifne neuropaatia, diabeetiline neuropaatia, multiple skleroos, närvijuure pigistus.
• Vaskulaarsed sündmused — insult või ajutine verevarustuse häire.
• Vitamiini puudused — B12- või B1-vitamiini puudus võib põhjustada närvikahjustust ja paresteesiat.
• Infektsioonid ja põletik — herpes zoster, Lyme'i tõbi jm.
• Toksiinid ja ravimid — alkohol, teatud keemilised ained ja mõnede ravimite kõrvaltoimed.
• Metaboolsed ja endokriinsed häired — diabeet, kilpnäärme häired.
• Põhjused seoses hingamise/psühholoogiliste teguritega — hüperventilatsioon ja ärevus võivad tekitada tunne- ja kipitustundeid.

Sümptomid

• Kihelus või "nõeltega piste" tunne
• Tuimus või tundetuse kadumine
• Põlev või kipitav valu
• Lihastenõrkus, kui närvijuhtivus on kahjustunud
• Sümptomid võivad esineda lokaalselt (näiteks üks sõrm või jalg) või laialdasemalt

Diagnoos

Arst teeb esmalt kliinilise uuringu ning küsib sümptomeid ja haiguslugu. Täiendavad uuringud võivad hõlmata:

• Veretestid (nt veresuhkur, vitamiin B12, kilpnäärme tasemed)
• Neuroloogiline läbivaatus
• Elektroneurograafia ja EMG (närvi- ja lihasfunktsiooni uuringud)
• Kompuutertomograafia (KT) või magnetresonantstomograafia (MRI), kui kahtlustatakse keskse närvisüsteemi põhjust (näiteks MS või herniatsioon)
• Spetsiifilised infektsiooni- või autoimmuunitestid, sõltuvalt kahtlusest

Ravi

Ravi sõltub põhjusest:

• Ajutine surve — kehaasendi muutmine ja puhkus tavaliselt lahendavad probleemi.
• Põhjust raviv lähenemine — näiteks diabeedi parem kontroll, B12-asendusravi, infektsiooni ravi.
• Valuravi ja närvikaitsed — mõnikord kasutatakse antidepressante (nt amitriptüliin), antikonvulsante (nt gabapentiin, pregabaliin) või lokaalseid ravimseid plaastreid.
• Füsioteraapia ja ergonoomika — närvikompressiooni vähendamiseks ja lihasjõu taastamiseks.
• Kirurgilised protseduurid — kui närvi kokkusurumine on püsiv ja konservatiivne ravi ei aita (näiteks karpaalkanali operatsioon, seljaannuse sekkumine).
• Elustiili muutused — alkoholitarbimise vähendamine, regulaarne liikumine, tasakaalustatud toitumine ning piisav B-vitamiinide tarbimine.

Millal pöörduda arsti poole?

• Kui paresteesia tekib äkki ja on seotud nõrkuse, kõne- või nägemishäiretega — otsige viivitamatult erakorralist abi (võib viidata insuldile).
• Kui tundetus või kipitus kestab kauem kui paar päeva, süveneb või levib.
• Kui sellega kaasneb tugev valu, lihasenõrkus või liikumisraskused.

Ennetus

• Hoolitsege krooniliste haiguste (nt diabeet) kontrolli all hoidmise eest.
• Täiendage toitumist vajalike vitamiinidega, kui vajalik (eriti B12).
• Vältige korduvat survet samale kehapiirkonnale ja pöörake tähelepanu ergonoomikale tööl.
• Piirake alkoholi ja väldi kahjulikke aineid, mis kahjustavad närve.

Kui teil on korduv või püsiv paresteesia, on oluline selgitada selle põhjus, sest varajane diagnoos ja sihipärane ravi võivad ennetada püsivaid närvikahjustusi.

Otsing