Ärevus ja ärevushäired: põhjused, sümptomid ja ravi
Ärevus ja ärevushäired: põhjused, sümptomid ja ravi — selged selgitused, ennetusnipid, tõhusad teraapiad ja eneseabivõtted, et taastada kontroll, vähendada sümptomeid ja parandada elu.
Ärevus on loomulik reageering ohu- või ebakindluse tajule: see võib olla lühiajaline ärevus, kui ees on tähtis sündmus, või tugevam püsiv mure. Väga sageli kaasneb ärevusega ka muret ning mõnel inimesel tekivad ka füüsilised vaevused, näiteks peavalu või kõhuvalu. Ärevus aktiveerib sageli nii emotsionaalse kui ka keha reaktsiooni – see on seotud hirmu, paanika ja organismi võitlus- või põgenemisreaktsiooniga.
Millal on ärevus normaalne ja millal on see häire?
Ärevus on normaalseks kaitsemehhanismiks: oluliste olukordade ees võib see aidata keskenduda ja valmistuda. Kui aga ärevus on pidev, liigubavalduv või takistab igapäevaelu toimimist — töö, suhted või vaba aja tegevused — võib tegemist olla ärevushäirega. Mõned inimesed kogevad pikaajalist, tugevat ärevust, mis hakkab nende elu kontrollima; selliseid seisundeid nimetatakse ärevushäireteks.
Põhjused
- Bioloogilised tegurid: geneetiline eelsoodumus, muutused ajukeemias (näiteks serotoniini ja norepinefriini taseme kõikumised).
- Psühholoogilised tegurid: varasemad traumad, õppinud käitumismustrid, perfektsionism või krooniline murekäsitlus.
- Keskkondlikud ja sotsiaalsed tegurid: stressirohked elusündmused (töö kaotus, lähedase surm, suured elumuutused), pidev ebakindlus või konfliktid.
- Füüsilised ja meditsiinilised põhjused: kilpnäärme ületalitlus, südame‑ või kopsuhaigused, ravimite kõrvaltoimed või stimulandid (nt kofeiin).
Sümptomid
Ärevusel võivad olla nii psüühilised kui ka kehavedajad sümptomid. Näiteks:
- Psüühilised: pidev muretsemine, ärevus tuleviku pärast, raskused lõõgastumisel, enesekindluse puudus, eemaldumine sotsiaalsetest olukordadest, obsessiivsed mõtted.
- Käitumuslikud: vältimiskäitumine (näiteks avalike kohtade vältimine), sundkäitumine, rahutus, uni häiritus, õudusunenäod.
- Füüsilised: väsimus, lihaspinge ja -valud, peavalu, seedetrakti häired (kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus), higistamine, värisemine, südamepekslemine, õhupuudus, hüperventilatsioon, käte ja jalgade kipitustunne.
Kui ärevus avaldub tugeva ja äkilise paanikahooguna, võivad sümptomid tunduda intensiivsed ja ähvardavad — inimesel võib tekkida tunne, nagu hakkaks olema südameatakk või et midagi halba on kohe juhtumas.
Ärevushäirete tüübid
- Üldine ärevushäire (GAD) — püsiv ja liigne muretsemine igapäevaste asjade pärast.
- Paanikahäire — korduvad ootamatud paanikahood ja hirm nende kordumise ees.
- Sotsiaalne ärevushäire — tugev hirm hinnangu ja häbi ees sotsiaalsetes olukordades.
- Spetsiifilised foobiad — intensiivne ja irratsionaalne hirm kindlate objektide või olukordade ees (näiteks lendamine, konfidentsiaalsed olukorrad).
- Sundhäired (OCD) ja traumajärgsed stressihäired (PTSD) — kuigi erinevad, kaasnevad nendega sageli tugev ärevus ja korduvale mõtlemisele/vastustele suunatud käitumine.
Diagnoos ja millal otsida abi
Diagnoosi paneb tavaliselt perearst või vaimse tervise spetsialist (psühholoog või psühhiaater) vestluse, eluloo ja vajadusel spetsiaalsete küsimustike põhjal. Meditsiiniline läbivaatus võib olla vajalik, et välistada füüsilised põhjused (näiteks kilpnäärmehaigus või südameprobleemid).
Otsi abi, kui:
- ärevus takistab igapäevaseid toiminguid (töö, õpingud, suhted);
- esinevad korduvad paanikahood või tugev füüsiline hirm;
- mõtted on pidevalt negatiivsed või tekivad suitsiidimõtted;
- füüsilised sümptomid on tugevad ja vajavad ülevaatust.
Ravi ja eneseabi
Ärevushäired on sageli hästi ravitavad. Ravivõimalused hõlmavad:
- Psühhoteraapia: kognitiiv‑käitumisteraapia (CBT) on teaduslikult kõige enam toetatud lähenemine ärevuse ravis; selle hulka kuulub ka ekspositsiooniteraapia foobiate ja sotsiaalse ärevuse korral. Teised teraapiavormid (näiteks ACT, EMDR traumajärgsete sümptomite puhul) võivad samuti aidata. Teraapia on sageli esimene soovitus.
- Ravimid: antidepressandid (SSRId, SNRId) võivad vähendada kroonilist ärevust; lühiajaline ägedate sümptomite leevendamiseks võidakse kasutadabensodiasepiine, kuid need sobivad pigem lühiajaliseks kasutamiseks. Mõnel juhul kasutatakse ka beetablokaatoreid ettenähtud ülesannete esemel (nt esitlusärevus). Ärevushäireid ravitakse ka ravimitega, kuid ravivõimalused valib arst vastavalt seisundile.
- Elustiili ja eneseabimeetmed: regulaarne füüsiline aktiivsus, piisav uni, tervislik toitumine, kofeiini ja alkoholi vähendamine, stressi juhtimise tehnikad.
- Lõõgastustehnikad: teadlik hingamine, progressiivne lihaste lõdvestamine, mindfulness ja meditatsioon aitavad kehal rahuneda ja vähendada ärevuse füüsilisi sümptomeid.
- Tugigrupid ja haridus: teadmised ärevusest ja teiste kogemuste kuulamine aitavad tunda end vähem üksi ning annavad praktilisi nõuandeid toimetulekuks.
Praktilised esimesed sammud
- Räägi perearstiga või vaimse tervise spetsialistiga — diagnoos ja sobiv raviplaan algavad vestlusest.
- Proovi hingamisharjutusi (sügav kõhu- või 4-4-4 hingamine) ägeda ärevuse korral.
- Vähenda kofeiini ja suurenda füüsilist aktiivsust — need lihtsad sammud aitavad tihti ärevust vähendada.
- Kujunda regulaarne une‑ ja toitumisrutiin, mis toetab vaimset tervist.
Kokkuvõte: Ärevus on inimlik ja sageli kasulik reaktsioon, kuid kui see on pidev või häirib elu, võib tegemist olla ärevushäirega. Abi on olemas nii psühhoterapeutilistest lähenemistest kui ka ravimitest ning eneseabivõtetest. Kui ärevus segab igapäevaelu või tekitab tugevaid füüsilisi sümptomeid, pöördu professionaali poole.
Tüdruk näeb hirmunud, kannatab ärevuse all
Meditsiin
Need sümptomid määratlevad enam-vähem ärevust, kuid need võivad olla ka muude probleemide tunnused, nii et esimene pöördumine peab olema arsti või muu tervishoiutöötaja poole. Nemad suudavad määratleda, milles probleem täpselt seisneb, ja teha ettepanekuid asjakohase ravi kohta.
Arsti esmane ravi on tavaliselt ravimipõhine ravi, näiteks antidepressandid, ärevusevastased tabletid ja beetablokaatorid. Need võivad olla väga tõhusad, kuid neil kõigil on kõrvaltoimed, mõned neist hullemad kui teised. See võib inimesi heidutada nende võtmise jätkamisest. Pange aga tähele, et paljud ravimid, mida võetakse juba pikemat aega, tuleb lõpetada erilisel viisil (tavaliselt arsti abiga); lihtsalt ravimi kasutamise lõpetamine võib põhjustada võõrutusnähte.
Populaarseks on muutumas ka muud mitte-ravimitega seotud ravimeetodid, nagu näiteks enesehüpnoos, meditatsioon, jooga, kognitiivne käitumisteraapia, nõustamine, akupunktuur jne. Need on ravimeetodid, mis aitavad inimestel "hallata" või "toime tulla" oma ärevuse ja/või ärevushoogudega.
Aga mis on ärevuse algpõhjus(ed)? Eespool nimetatud kaks raviliiki keskenduvad kas ärevuse sümptomite vähendamisele või aitavad inimesel oma häirega toime tulla. Tundub, et nad ei tee midagi ärevust põhjustava(te) aluspõhjuse(te)ga.
Ja juba "hirm" uue ärevushäire ees võib tekitada ühe ärevushäire. Niikaua kui see irratsionaalne hirm eksisteerib, on väga raske peatada rünnakuid ja lahendada üldist ärevust. Selle hirmu kõrvaldamine võib ennetada edasisi rünnakuid ja vabaneda üldisest ärevusest palju tõhusamalt.
Ärevushäired
Ärevushäired on igasugune häire, mis on põhjustatud suurest ärevusest. On palju erinevaid häireid, millest igaühe võib diagnoosida koolitatud spetsialist. Sellised häired on näiteks
- Hirm teatavate loomade ees: Arachnofoobia on hirm ämblikute ees.
- Hirm teatud olukordade ees: Agorafoobia on hirm rahvahulkade ees (ja selle ees, et ei saa kergesti ära minna), akrofoobia on hirm kõrguste ees.
- Üldised, näiteks traumajärgne stressihäire (mis esineb inimestel, kes on sageli kokku puutunud stressirohkete olukordadega, näiteks sõdadega).
Mittemeditsiinilised, religioossed ravimeetodid
Ärevuse seisundit saab rahustada roosipärja pühitsemisega, mis võimaldab inimesel palvetada ja mediteerida suure rahutundega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ärevus?
V: Ärevus on ohu või õnnetuse kartusest tingitud ahastuse või rahutuse tunne.
K: Millised on mõned ärevusega seotud füüsilised sümptomid?
V: Ärevusega seotud füüsilised sümptomid võivad olla peavalu, kõhuhäired, väsimus/väsimus, suutmatus lõõgastuda ja lihasvalu.
K: Kas ärevusel on pikaajalisi mõjusid?
V: Jah, kui keegi kannatab tõsiste ja pikaajaliste ärevusperioodide all, võib see viia ärevushäireni, mida saab ravida teraapia ja ravimite abil.
K: Millised on ärevuse üldised sümptomid?
V: Ärevuse üldised sümptomid võivad olla enesekindluse puudumine, madal enesehinnang, hirm avalike kohtade või suhtlemise ees, sundkäitumine, muretsemine vigade tegemise pärast, õudusunenäod ja unehäired.
K: Millised on tavalised märgid ärevushäire ajal?
V: Tavalised märgid ärevushäire ajal on higistamine, värisemine ja värisemine, südamepekslemine (kiire südamelöök), õhupuudus või hüperventilatsioon (liiga kiire hingamine), kipitustunne kätes ja jalgades, samuti tunne, et midagi halba hakkab juhtuma.
K: Kuidas mõjutab inimese stressitase tema kogemusi ärevustunnetega?
V: Stressi hulk, mis on vajalik ärevustunde tekitamiseks, on inimeseti erinev, kuid võib hõlmata selliseid asju nagu töökoha kaotamine või lähedase inimese surm.
K: Kas ärevustunnet on võimalik aja jooksul vähendada?
V: Enamikul juhtudel jah - paljude inimeste puhul rahunevad nende ärevustunne aja jooksul ilma meditsiinilist sekkumist vajamata ja nad pöörduvad tagasi oma tavapärase seisundi juurde.
Otsige