Posttraumaatiline stressihäire (PTSD): põhjused, sümptomid ja ravi

Posttraumaatiline stressihäire (mõnikord ka posttraumaatiline stressihäire, sageli lühendatult PTSD) on ärevushäire. See võib tekkida siis, kui inimesed saavad raskeid vigastusi või kogevad midagi äärmiselt häirivat.

PTSD erineb traumaatilisest stressist, mis on vähem intensiivne ja lühem, ja võitlusstressireaktsioonist, mis tekib sõjaolukorras sõduritele ja tavaliselt möödub. PTSD-d on varem tunnustatud erinevate nimetuste all, nagu näiteks kestasokk, traumaatiline sõja neuroos või traumajärgne stressisündroom (PTSS).

Läbi ajaloo on palju teateid inimeste kohta, kes on kogenud selle sümptomeid, mida praegu nimetatakse PTSD-ks. Üks selline kirjeldus on Samuel Pepys, kes oli tunnistajaks 1666. aasta suurele Londoni tulekahjule. "Kuus kuud pärast seda sündmust kirjutas ta oma päevikusse, et ta ei saanud öösel magada, sest suur hirm tulekahju ees võttis teda; ühel ööl ei suutnud ta selle hirmu tõttu enne kella kahte hommikul magama jääda."

Mis põhjustab PTSD-d?

PTSD tekib pärast ühe või mitme traumaatilise sündmuse kogemist või tunnistamist. Traumeerivaks võib olla näiteks:

• rasked õnnetused, vigastused või lähedase surm
• vägivallategu (nagu rünnak, vägistamine, röövimine)
• sõjasündmused või toksiline teenistus
• loodusõnnetused (maavärinad, üleujutused, põlengud)
• ülekoormav või korduv traumaatiline kokkupuude (näiteks politsei- või hädakorralise teenistuse töötajate puhul)

Trauma mõju sõltub sündmuse intensiivsusest, kestusest, inimese varasemast kogemusest ja olemasolevast sotsiaalsest toetusest. Mõnel inimesel esineb PTSD juba pärast ühte rasket sündmust, teistel võib see tekkida pikaajalise trauma tagajärjel.

Sümptomid

PTSD sümptomeid jagatakse tavaliselt nelja peamisse rühma:

• Taaskogemised: pealetükkivad mälestused, pildid või ajalised kögud (flashbacks), traumaatiliste sündmuste korduvad unenäod.
• Vältimine: inimene püüab vältida mälestusi, kohti, inimesi või tegevusi, mis meenutavad traumat.
• Negatiivsed mõtted ja tuju muutused: masendus, süü või häbitunne, huvi kahanemine enesearenduse ja sotsiaalsete tegevuste vastu, mäluprobleemid.
• Hüperärevus: ärrituvus, uni- ja tähelepanuhäired, ülevalvsus, kergesti ehmumine, agressiivsus.

Neid sümptomeid peab olema piisavalt kaua (tavaliselt kauem kui üks kuu) ja nii intensiivselt, et need mõjutaksid igapäevaelu tööl, koolis või suhetes, et teha diagnoos PTSD-na. Lühiajaline äärmuslik reaktsioon (alla kuu aja) võib olla akuutne stressihäire.

Kes on suuremas riskis?

• isikud, kellel on olnud varasemaid traumaatilisi kogemusi või lapsepõlve seksuaalne/füüsiline väärkohtlemine;
• inimesed ilma hea sotsiaalse toetuseta;
• teatud elukutsed (õdede‑arstid, päästetöötajad, politsei, sõdurid), kellel on korduv traumaatiline kokkupuude;
• neil, kellel on samaaegsed vaimse tervise probleemid (näiteks ärevus, depressioon) või sõltuvusprobleemid;
• naised statistiliselt saavad PTSD diagnoosi suurema tõenäosusega pärast sama trauma tüüpi võrreldes meeste‑ga (osa uuringuid näitab soolisi erinevusi mõjutavate tegurite tõttu).

Diagnoos ja hindamine

PTSD diagnoosimiseks küsitletakse sümptomite tüüpi, kestust ja mõju igapäevaelule. Tavaliselt tehakse psühhiaatri või kliinilise psühholoogi poolt põhjalik hindamine, mis võib sisaldada:

• anamnees (trauma kirjeldus, sümptomite ajalooline kulg)
• standardeeritud küsimustikke ja testid
• komorbiditeedi hindamine (depressioon, ärevushäired, sõltuvused)
• füüsilise tervise kontroll, et välistada meditsiinilised põhjused une- või meeleoluhäirete taga

Ravi

PTSD ravi on mitmetahuline ja sageli kõige efektiivsem, kui kombineeritakse teraapiat ja vajadusel ravimeid. Ravi valik sõltub inimese olukorrast, sümptomite raskusastmest ja eelistustest.

Psühhoteraapia

• Traumafookusega kognitiiv‑käitumisteraapia (TF‑CBT) — keskendub traumaga seotud mõtete ja käitumise muutmisele, sisaldab sageli ülesanne meenutada ja töödelda traumaatilist mälu ohutumas kontekstis.
• EMDR (silmade liikumisega desensibiliseerimine ja töötlemine) — meetod, mida kasutatakse traumaatiliste mälestuste töötlemiseks, paljudel patsientidel on sellel hea toime.
• Rühmateraapia ja sotsiaalne tugi — võib aidata inimestel tunda, et nad pole üksi, ning õppida toimetulekuviise teiste kogemustest.

Ravimid

• teatud antidepressandid (SSRId nagu sertraliin ja paroksetiin) on tõenduspõhiselt efektiivsed PTSD sümptomite vähendamisel;
• muudel juhtudel võib kaaluda teisi ravimeid sümptomite leevendamiseks (näiteks unerohud lühiajaliselt või prazosin unenäod vähendama), kuid ravimisel tuleb arvestada kasu‑kasu suhet ning kõrvaltoimeid;
• ravim võib olla abiks, kui sümptomid on rasked või teraapia üksi ei anna piisavat leevendust.

Eneseabi ja toetus

• õpi stressi maandamise ja lõdvestuse tehnikaid (süva­hingamine, progressiivne lihaste lõdvestus, tähelepanelikkuse ehk mindfulness‑harjutused);
• hoia regulaarne päevakava: une‑ ja söögirütm aitab stabiliseerida meeleolu;
• otsige usaldusväärset sotsiaalset tuge: rääkige sõprade, pereliikmete või tugirühma liikmetega;
• vältige liigset alkoholi või narkootikumide tarvitamist, mis sageli halvendavad PTSD‑sse haigestunute seisundit;
• lugemismaterjalid ja juhendatud veebi‑programmid võivad pakkuda lisatuge, kuid kui sümptomid on tugevad, tuleks pöörduda professionaali poole.

Lapsed ja noorukid

Lapsed võivad PTSD sümptomeid väljendada teisiti kui täiskasvanud (näiteks regresseeruv käitumine, ärevus, käitumisprobleemid). Varajane sekkumine ja vanemate/sugulaste toetus on väga olulised. Terapeutilised lähenemised kohandatakse vanusele ja arengutasemele.

Prognoos ja taastumine

Paljudel inimestel sümptomid leevenevad aja jooksul ja ravi mõjul. Varajane jõustav abi ja trauma‑spetsiifiline teraapia parandavad taastumise väljavaateid. Mõnel inimesel võivad sümptomid püsida aastaid või muutuda krooniliseks ning nõuda pikaajalist ravi ja tuge.

Millal otsida abi?

• kui teil on pealetükkivaid mälestusi, unekadusid või vältimist, mis segavad igapäevaelu;
• kui meeleolu muutused, ärrituvus või unehäired kestavad üle kuu aja;
• kui mõtlete enesevigastamisele või enesetapule — otsige kohe abi (hädaolukorras helistage kohalikele hädaabiteenustele või pöörduge kiiresti eriarstiabi poole);
• kui olete mures lähedase pärast, kes kogeb traumajärgseid sümptomeid, julgustage teda professionaalset abi otsima.

Sagedased kaasnevad probleemid

PTSD‑ga kaasnevad tihti teised häired, näiteks depressioon, ärevushäired, unehäired ja sõltuvusprobleemid. Seetõttu on oluline terviklik hindamine ja ravi, mis arvestab kõiki probleeme korraga.

Kokkuvõte

PTSD on tõsine, kuid ravitav seisund. Varane hindamine, traumafookuse teraapia ja vajadusel ravimid parandavad taastumise tõenäosust. Sõbraliku ja toetava võrgustiku olemasolu ning enesehooldusmeetodid aitavad toimetulekut oluliselt parandada. Kui kahtlustate endal või lähedasel PTSD‑i, pöörduge spetsialisti poole, et saada sobiv abi ja juhendamine.

Diagnoos

PTSD ametlikuks diagnoosimiseks peab inimene vastama kindlatele kriteeriumidele ehk nõuetele ja näitama konkreetseid sümptomeid. Need nõuded on loetletud diagnostilises ja statistilises käsiraamatus IV-TR (tavaliselt DSM-IV-TR). Ameerika Psühhiaatriaühingu (APA) koostatud DSM-IV-TR (DSM, 4. väljaanne, tekstirevisjon) loetleb kõik APA poolt tunnustatud vaimse tervise seisundid ja sätestab ametlikud nõuded, mis peavad olema täidetud, et iga seisundit saaks diagnoosida.

DSM-IV-TR kohaselt peab PTSD diagnoosimiseks inimene vastama järgmistele nõuetele:

(A) Traumaatiline kokkupuude: isik on kogenud traumaatilist sündmust. (Tavaliste traumaatiliste sündmuste hulka kuuluvad vägistamine või seksuaalne kuritarvitamine, rünnak või raske vigastus, lähedase inimese surm või vigastus, kuriteo ohvriks langemine, sõja või terrorismi kogemine.) Traumaatiline sündmus põhjustas isikule füüsilist vigastust või vägivalda või seadis isiku või teised inimesed tema ümber ohtu saada vigastada või surma. Traumaatilise sündmuse ajal tundis inimene end väga hirmul, kohutavalt või abitult.

(B) Uuesti kogemine: Isegi pärast trauma lõppemist jätkab inimene trauma uuesti kogemist mingil viisil. Näiteks võib inimesel olla õudusunenägusid või tagasivaateid (tugevad mälestused traumast, mis on nii elulised ja intensiivsed, et inimene tunneb, nagu kogeks ta traumat uuesti). Samuti võib inimesel tekkida tugev füüsiline või emotsionaalne reaktsioon, kui midagi juhtub, mis meenutab talle traumat.

(C) Vältimine/tummumine: Isik püüab pidevalt vältida asju, mis tuletavad talle traumat meelde või mis tekitavad juhtunu suhtes ärritavaid tundeid. Ta võib ka unustada osa sellest, mis temaga juhtus, või tunda end emotsionaalselt tuimana (tal on raskusi tunnete tundmisega nii tugevalt kui tavaliselt).

(D) Suurenenud erutus: Isiku keha näitab märke sellest, et ta on kõrges valmisolekus, nagu oleks ta pidevalt rünnaku all. Ta võib olla närviline, tal võib olla probleeme magamisega, keskendumisega või vihaga.

(E) isiku sümptomid on kestnud vähemalt kuu aega. (Kui isiku sümptomid on kestnud vähem kui kuu aega, diagnoositakse tavaliselt PTSD asemel akuutne stressihäire).

(F) Inimese sümptomid põhjustavad talle probleeme tööl, suhetes või mõnes muus olulises eluvaldkonnas.

Vasakpoolsel sõduril on pilk, mida nimetatakse "Two Thousand Yard Stare". See pilk võib olla PTSD eelkäija või sümptom.

Küsimused ja vastused

K: Mis on traumajärgne stressihäire (PTSD)?

K: Kuidas erineb PTSD traumaatilisest stressist ja lahingustressireaktsioonist?

K: Mis on mõned teised nimed, mille all on PTSD-d varem tunnustatud?

K: Millal kasutatakse enamasti terminit shell shock?

K: Kas PTSD on tänapäevane nähtus?

K: Kas te saate tuua näite kellegi kohta, kes koges PTSD sümptomeid enne uusaega?

K: Kas traumaatilist sündmust kogenud inimestel on tavaline, et neil tekib PTSD?

Otsing