Lahingustressireaktsioon

Sümptomid

Võitlusstressireaktsioonil võib olla palju erinevaid sümptomeid. Need sümptomid võivad mõjutada sõduri keha (füüsilised sümptomid), tundeid (emotsionaalsed sümptomid) ja käitumist (käitumuslikud sümptomid). Sõltuvalt sellest, kui tõsised need sümptomid on, tähistatakse lahingustressireaktsioone kergetest (mitte väga halb) kuni raskete (väga halb) sümptomiteni.

Füüsilised sümptomid

Kerged sümptomid

Kerge füüsilised sümptomid võivad olla järgmised:

• Väsimus
• Närviline tunne
• Higistamine
• Uinumisraskused
• Kiire südametegevus
• Pearinglus
• Iiveldus või oksendamine
• Kõhulahtisus
• Palju urineerimine
• Ei reageeri asjadele nii kiiresti kui tavaliselt
• Suukuivus
• Pingelised lihased

Need sümptomid ei pruugi põhjustada ohutusprobleeme ega takistada sõduri töötamist. Kui sõdur aga abi ei saa, võivad sümptomid muutuda raskeks.

Rasked sümptomid

Rasked sümptomid võivad olla järgmised:

• suutmatus istuda või seista paigal
• Väga kergesti ehmatada
• Värisemine või värisemine
• Nõrkus
• Halvatus
• Kuulmisprobleemid
• Tunnen end kurnatuna
• Liikumisvõimetus
• Vaatab otse ettepoole, ilma et vaataks midagi (seda nimetatakse mõnikord "tuhande meetri pilguks").
• Palpitatsioonid (südamepekslemine)
• hüperventilatsioon (liiga kiire hingamine)
• Tunne, et ei suuda rääkida
• Ei suuda magada

Emotsionaalsed sümptomid

Emotsionaalsed sümptomid võivad olla järgmised:

• Ärevustunne
• Keskendumis- või keskendumisraskused
• Õudusunenägude nägemine
• Ei tunne end kindlalt
• Vihane tunne
• Stressi või väga ärritunud tunne väikeste asjade pärast

Käitumuslikud sümptomid

Käitumuslikud sümptomid võivad olla järgmised:

• Ei ole võimeline otsuseid tegema
• Ei pööra hästi tähelepanu
• Asjadest mitte hoolimine
• Olles väga tähelepanelik
• Motivatsiooni puudumine (ei taha midagi teha)
• Agressiivne käitumine
• Crying
• Ei suuda lõõgastuda

Vasakpoolsel sõduril on pilk, mida nimetatakse "tuhande meetri pilguks". See võib olla lahingustressireaktsiooni või PTSD sümptom.

Ajalugu

Sigmund Freud uuris "sõja neuroosi" mõju. Ta uskus, et ilma liigse stressita suudavad inimesed tasakaalustada impulsse (mida nad tahavad teha) ja keelde (mida nad teavad, et nad ei tohiks teha). Siiski arvas ta, et traumaatiline stress võib põhjustada võimsaid impulsse, mida inimene ei suuda enam kontrollida. Ta arvas, et lahinguolukordades võib see põhjustada sõdurite põgenemist või pimedat rünnakut. Ta uskus, et sõdurid püüavad neid impulsse peatada, mis viib emotsionaalsete sümptomiteni ja isegi füüsiliste võimete kaotamiseni.

Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja ajal nimetati lahingustressireaktsiooni "granaadišokiks". 1916. aasta alguseks (vaid sõja pooleks) oli "granaatshoki" all kannatavate Briti sõdurite arv tohutu. Vähesed neist sõduritest pöördusid tagasi lahingusse. Umbes 30-40% Prantsusmaal haiglatesse saadetud granaatshokiga sõduritest pöördus tagasi lahingusse. Ainult umbes 4-5% Ühendkuningriigis haiglatesse saadetud sõduritest pöördus tagasi.

Seetõttu loodi uued üksused. Neid nimetati "Veel mitte diagnoositud, närvilised keskused". Need keskused ei kasutanud selliseid mõisteid nagu "sõjanärv" või "granaatshokk". Nad kasutasid uut ravimudelit nimega "PIE", et ravida sõdureid, kellel on lahingustressireaktsioon. "PIE" tähendas "Proximity, Immediacy, and Expectancy" (lähedus, vahetus ja ootamine):

• Lähedus tähendas, et lahingustressireaktsiooni all kannatavaid sõdureid tuleks ravida rindejoone lähedal (lahingutegevuse toimumiskoha lähedal).
• Kiireloomulisus tähendas, et neid sõdureid tuleb koheselt ravida - mitte alles pärast seda, kui füüsiliselt vigastatud sõdurid on ravitud.
• Ootused tähendasid, et iga sõdur teadis, et teda oodatakse tagasi lahingusse.

PIE ravimudeli töötas välja Thomas W. Salmon. Pärast "PIE" ravi alustamist pöördus umbes 80% "Veel mitte diagnoositud, närvikeskustes" ravitud sõduritest tagasi lahingusse. (Mõned neist sõduritest ei suutnud siiski lahingusse naastes head tööd teha).

Teine maailmasõda

Briti väed ei kasutanud II maailmasõja ajal PIE põhimõtteid. Selle asemel saatsid nad lahingustressireaktsiooniga sõdurid psühhiaatriahaiglatesse.

Ameerika Ühendriikide sõjavägi ei oodanud, et nende sõdurid peaksid sõjategevusse astudes reageerima võitlusstressile. Nad testisid sõdureid, kui neid värbati (registreeriti sõjaväeteenistusse). Nad uskusid, et see testimine näitab, millised inimesed on "psühholoogiliselt nõrgad", ja et neid inimesi ei lubata sõtta. Kuna aga lahingustressireaktsiooni ei põhjusta nõrkus, siis see ei toiminud ja paljud Ameerika sõdurid said lahingustressireaktsiooni.

Nende sõdurite ravimiseks hakkas kapten Frederick Hanson taas kasutama PIE põhimõtteid. Ta ütles, et 70% tema poolt ravitud 494 patsiendist pöördus pärast 48-tunnist PIE-ravi tagasi teenistusse. Kindral Omar Bradley otsustas nimetada lahingustressireaktsiooni "kurnatuseks" ja otsustas samuti anda "kurnatud" sõduritele seitse päeva puhkust.

PIE peamine eesmärk oli "kurnatud" sõdurite tagasipöördumine lahingusse, mitte häireid põhjustava trauma ravimine. Seetõttu pöördusid paljud teenistusse naasnud sõdurid - võimalik, et koguni 70% - tagasi mitte-lahingulistele positsioonidele.

Korea sõda

Korea sõja ajal hakkasid Ameerika Ühendriigid kasutama PIE põhimõtteid sõja esimese 8 nädala jooksul. Aruanded näitavad, et 65-75% sõduritest, kellel oli lahingustressireaktsioon, pöördus tagasi teenistusse. Kuid ainult 44% suutis oma tööd teha keskmisel või paremal tasemel.

Vietnami sõda

Vietnami sõja alguses oli Ameerika Ühendriikide sõjaväel 8 nädala jooksul pärast sõja algust olemas tõhusad psühhiaatrilised teenistused. Ravi põhines PIE põhimõtetel. Loodi spetsiaalsed mobiilsed psühhiaatrilised üksused - sõdurid, kes võisid anda PIE-ravi erinevates kohtades.

Sõja ajal ei ole teatatud kuigi paljudest lahingustressireaktsiooni juhtudest. Seetõttu arvasid paljud inimesed, et lahingustressireaktsioonid ei mängi sõjapidamises enam suurt rolli.

Pärast sõdurite koju naasmist oli paljudel siiski probleeme võitlusstressi reaktsiooniga. Võõrandumine viis ainete kuritarvitamiseni, mis peitis lahingustressireaktsioone, mida ei olnud kunagi ravitud. Kui Vietnami veteranide traumajärgse stressihäire määrad on õiged, siis PIE põhimõtted ei hoidnud ära psühhiaatriliste häirete epideemiat.

Esimene Pärsia lahe sõda

Ameerika Ühendriikide sõjavägi läks sellesse sõda oodates suurt arvu psühholoogilisi ohvreid. Ravi hõlmas nii traditsioonilist psühhiaatriat kui ka tähelepanu perekonnaprobleemidele. Kuna see sõda kulges nii kiiresti, oli lahingustressireaktsiooniga sõdurite diagnoosimine keeruline.

Mõned komandörid kasutasid lahingustressireaktsiooni ettekäändena, et hoida sõdureid tagasi või visata nad sõjaväest välja. See suurendas lõpuks vaimse tervise probleemidega seotud häbimärgistamist sõjaväes.

Ravi ja diagnoosimine täna

Tänapäeval kasutab Ameerika Ühendriikide armee akronüümi BICEPS, mis tähistab lühidust, vahetut, kontakti, ootuspärasust, lähedust ja lihtsust:

• Brevity on lühike puhkeperiood. Paljud sõdurid pöörduvad pärast seda lühikest puhkust tagasi teenistusse. Tõsisemalt haigestunud patsiendid suunatakse järgmisele tasandile.
• Kohene ravi tähendab, et ravi tuleb alustada kohe pärast sümptomite ilmnemist.
• Kontakt tähendab, et sõduril peaks ravi ajal olema võimalik näha oma üksuse liikmeid. See võib aidata sõduril end jätkuvalt tunda sõdurina ja üksuse liikmena, mitte patsiendina.
• Ootamine tähendab, et sõduritele tuleb öelda, et nende reaktsioon stressile on normaalne ja et neid oodatakse tagasi oma üksuse juurde.
• Lähedus (lähedus) tähendab, et sõdureid tuleb ravida oma üksuse lähedal, kuid eemal füüsiliselt vigastatud patsientidest (kui muud ei ole võimalik).
• Lihtsus tähendab, et ravi peaks hõlmama lihtsaid viise sõdurite enesekindluse ja füüsilise tervise parandamiseks.

Tänane ravi hõlmab ka "5 R-i":

• Normaalsuse kinnitamine (veenda sõdureid, et nende reaktsioonid stressile on normaalsed).
• Puhkus
• Täita kehalised vajadused (veenduge, et sõdurite keha saab seda, mida ta vajab, näiteks piisavalt toitu ja jooki).
• Usalduse taastamine
• Säilitada (hoida) kontakti sõdurikaaslastega ja üksusega

Tänapäeval ravitakse sõdureid nende reageeringu tõttu võitlusstressile, mitte nagu oleksid neil emotsionaalsed probleemid.