Võõrandumine – definitsioon, psühholoogia, sotsioloogia ja eksistentsialism

Võõrandumine on tunne, et oled kõrvale jäetud, ei kuulu sinna või ei mõista ennast oma keskkonnaga võrreldes. Võõrandumisest võib rääkida mitmel viisil. Psühholoogias räägivad teadlased võõrandumisest selle kaudu, kui hästi või halvasti inimesed oma sotsiaalsesse rühma sobivad. See võib hõlmata seda, kui hästi inimesed suhtlevad oma eakaaslastega koolis või töökohal ja kui seotud nad end ümbritsevate inimestega tunnevad.

Sotsioloogias on võõrandumine keerulisem ja keerulisem idee. Võõrandumine on see, kuidas inimesed mõistavad end kogu ühiskonna suhtes. Hea näide selle kohta on see, kuidas inimesed mõtlevad endast, kui nad töötavad ja teevad tööd. Karl Marx kirjutas sellest. Selline võõrandumine toimub siis, kui inimesed teevad tööd, mis neid ei huvita või mida nad peavad igavaks. Kuid peaaegu kõigis ühiskondades võivad mõned inimesed olla sunnitud tegema tööd, mis neile ei meeldi, sest nad peavad raha teenima. Seda võib pidada võõrandumise liigiks, sest inimese tõelised tunded ja tema tegevused on lahutatud ja üksteisest lahus. Teisest kohast võib inimene tunda end võimendatuna ja seotuna, kui ta teeb tööd, mis talle meeldib. Võimestumine ja seotuse tunne on võõrandumise vastand.

Võõrandumine on ka Sartre'i ja Camus' eksistentsialismi võtmeelement. Nende ideede vaheline seos on Colin Wilsoni teose "The Outsider" (1956) teema. Anomia on teine sellega seotud idee.

Mis on võõrandumise erinevad vormid?

Võõrandumine võib olla:

• Sotsiaalne võõrandumine – inimene tunneb end võõrana suhteid omavate inimeste seas, tal puudub sidusus ja toetav võrgustik.
• Emotsionaalne võõrandumine – sisemine tunne, et enda tunded, huvid ja väärtused ei sobi kokku ümbritsevaga; sageli kaasneb üksildus ja emotsionaalne tuimus.
• Tööalane (tööst põhjustatud) võõrandumine – Marx’ist lähtuv mõiste, kus töötaja tunneb end eraldatuna oma töö tulemusest, tööprotsessist või oma inimlikust olemusest.
• Kultuuriline või ideoloogiline võõrandumine – inimene ei tunne, et selle ühiskonna normid, väärtused või keeleline väljendus on tema omad.

Miks inimesed võõranduvad?

Võõrandumise põhjused võivad olla väga erinevad, kaasa arvatud:

• Sotsiaalne tõrjumine, diskrimineerimine või kiusamine;
• Elumuutused (näiteks kolimine, töökoha või suhte kaotus);
• Monotoonne või tähendusetu töö, kus puudub kontroll ja loomingulisus;
• Majanduslik ebakindlus ja sotsiaalne ebavõrdsus;
• Kiire tehnoloogiline muutus ja virtuaalsete suhete kasv, mis võivad vähendada sügavate inimkontaktide arvu;
• Sisemised tegurid nagu depressioon, ärevus või enesehinnangu probleemid.

Põhjalikumalt – Marx ja sotsioloogiline vaade

Marx käsitles võõrandumist eelkõige tööst ja kapitalistlikust tootmisest tuleneva nähtusena. Tema järgi võib tööline olla võõrandunud:

• tootest (ta ei kontrolli ega tunne end seotuna sellega, mida ta loob);
• tööprotsessist (töö on rutiinne ja väljapõlev, puudub loomeline panus);
• sõltumata inimese "liigi-olemusest" (inimene ei saa realiseerida oma potentsiaali loovuse või eneseväljenduse kaudu);
• teistest inimestest (konkurents ja tööjaotus lõhestavad inimestevahelisi sidemeid).

Tänapäeval vaadeldakse võõrandumist ka laiemalt: ühiskondlikud struktuurid, bürokraatia, tarbimiskultuur ja töö ebastabiilsus võivad kõik suurendada inimeste võõrandumist ümbritsevast maailmast. Seega pole võõrandumine vaid üksikisiku probleem, vaid sellega seonduvad ka laiemad sotsiaalsed ja majanduslikud protsessid. Anomia, mis viitab normide kadumisele ja suhete ebakindlusele, on üks lähenduvatest mõistetest seda nähtust seletamaks.

Eksistentsialism: Sartre, Camus ja isiklik tähendus

Sartre ja Camus tõid võõrandumise diskursusesse eksistentsialistliku mõõtme: inimene võib tunda võõrandumist, kui elu tundub absurdsena või kui tema vabadus ja vastutus ülekoormavad. Eksistentsialism rõhutab, et inimesel on vabadus valida ja luua tähendust, kuid see vabadus võib tekitada ärevust ja isolatsiooni, kui inimene ei leia või ei loo oma eksistentsile tähendust. Colin Wilson käsitles teemasidemete kaudu "väljaheitjate" ja üksildaste mõtisklusi teoses "The Outsider".

Märgid, mida tasub tähele panna

• suhteliselt sügav või püsiv üksildustunne;
• huvi kadumine tegevuste vastu, mis varem rõõmu pakkusid;
• sotsiaalse aktiivsuse vähenemine ja taganemine;
• tööga või kooliga rahulolematus ja motivatsiooni langus;
• tunded, et elu on tähenduseta või et puudub kontroll oma elu üle.

Kuidas võõrandumisega toime tulla?

Võõrandumise vähendamiseks võivad aidata nii individuaalsed kui ühiskondlikud meetmed:

• Isiklik: otsida tähendust ja eesmärki (nt harrastused, loov tegevus, vabatahtlik töö); otsida lähedasi suhteid ja toetavaid gruppe; arendada sotsiaalseid oskusi; vajadusel pöörduda psühholoogi või terapeudi poole (näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia või eksistentsiaalne teraapia).
• Tööga seotud: püüda suurendada tööautonoomiat, leida töös elemente iseendast väljendamiseks või kaaluda erialase ümberkorralduse võimalusi.
• Ühiskondlik: toetada poliitikaid, mis vähendavad ebavõrdsust, parandavad töötingimusi ja tugevdavad kogukondlikku elu (nt linnaplaneerimine, kogukonnaprogrammid, toetavad haridus- ja töövõimalused).
• Teadlikkus ja haridus: teadvustada probleemi ja rääkida sellest kogukonnas — stigma väheneb, kui üksildus ja võõrandumine saavad avaliku tähelepanu.

Lõppsõna

Võõrandumine on mitmekihiline teema, mis hõlmab isiklikke tundeid ja laiemat sotsiaalset konteksti. Mõistes selle algpõhjuseid ja ilminguid, saab hakata otsima sobivaid lahendusi — nii üksikisiku tasandil (suhted, töö, tähendus) kui ka ühiskondlikult (töötingimused, sotsiaalne toetus). Võõrandumise vastandiks võib sageli pidada seotust, osalemist ja võimestatust: kui inimene tunneb, et ta saab mõjutada oma elu ja kuulub kuhugi, väheneb ka võõrandumise kogemus.

Küsimused ja vastused

K: Mis on võõrandamine?

K: Kuidas käsitleb psühholoogia võõrandumist?

K: Kuidas suhtub sotsioloogia võõrandumisse?

Küsimus: Milline seos eksistentsialismi ja võõrandumise vahel on olemas?

K: Mida tähendab anomia?

Otsing