Korea sõda toimus aastatel 1950–1953. Selle peamised osapooled olid Korea Vabariik (ehk Lõuna-Korea), mida toetasid mitme riigi relvajõud juhtimisel Ameerika Ühendriigid, ja Korea Rahvademokraatlik Vabariik (ehk Põhja-Korea), mida toetasid Hiina Rahvavabariik ja Nõukogude Liit. Sõda algas 25. juunil 1950 hommikul kell umbes 4.30, kui Põhja-Korea väed ületasid 38. paralleeli ja tungisid lõunasse. Võitlused lõppesid faktidelise vaherahu ja relvarahu lepinguga 27. juulil 1953; ametlikku rahulepingut ei sõlmitud, nii et pooled on tehniliselt endiselt riigivastases seisukorras.

Põhjused

Sõja taust hõlmab mitut peamist tegurit:

  • Teise maailmasõja järel oli Korea jagatud 38. paralleelil kaheks okupatsioonitsooniks: lõunapoolse osa all Ameerika Ühendriikide ja põhjapoolse osa all Nõukogude Liidu kontroll. Jagunemine muutus püsivaks, kui lõunasse tekkis Korea Vabariik ja põhja Korea Rahvademokraatlik Vabariik.
  • Järgnenud ideoloogiline lõhe (kommunism vs liberalism/konservatiivne rahvuslus) ja mõlema poole soov ühendada poolsaart oma juhtimise alla tõstsid pinged.
  • Põhja juhiks saanud Kim Il-Sung soovis Korea ühtlustamist relvajõuga; lõuna pool juhtis riiki Syngman Rhee, kellel olid samuti ühinemistaotlused, kuid ta ei olnud valmis kompromissidega.

Peamised osapooled ja välisabi

Põhja-Korea sai sõjalist ja materiaalse abi peamiselt Hiina Rahvavabariigilt ja NSV Liidult. Samuti pakuti meditsiinilist ja muud toetust mitmelt Ida‑Euroopa riigilt, näiteks Ungarist, Rumeeniast, Tšehhoslovakkiast, Bulgaariast ja Poolast. Teist liiki toetust saadi Mongooliast ja Indiast.

Lõuna-Korea sai tuge paljudelt ÜRO liikmesriikidelt, kuid enim mõjutas sõjalist operatsiooni Ameerika Ühendriikide juhtimine ja allokatsioonid. ÜRO-l olid kohal ka relvajõud mitmest teisest riigist.

Olulisemad lahingud ja sündmuste järjekord

  • Juuni–august 1950: Põhja-Korea kiire edasitung viis Lõuna‑Korea väed ja ÜRO/USA väed kitsasse Pusanisse (Pusan Perimeter), kus toimus intensiivne vastupanu.
  • September 1950: Inchoni dessant (general Douglas MacArthuri juhtimisel) keerutas sõja käiku, võimaldades ÜRO vägedel tungida edasi põhja suunas ja vabastada Seoul.
  • Hilissügis 1950: ÜRO/USA väed jõudsid peaaegu Yalu jõeni (piir Hiinaga), mis viis Hiina otsuseni sekkuda suuremahulise sissetungiga ning lükata ÜRO väed uuesti lõunasse.
  • Külm ja verine sügis‑talv 1950–1951: Hiina sissetungid ja näiteks Chosin Reservoiri lahing tõid suuri kaotusi ÜRO/USA üksustele.
  • 1951–1953: Operatsioonid stabiliseerusid umbes 38. paralleeli lähedal. Algasid läbirääkimised, kuid rindel toimusid jätkuvad lahingud kuni vaherahuni.

Hukkunud ja kannatanud

Sõja humanitaarne hind oli väga kõrge. Hinnangud varisevad, kuid kokku hukkus ja sai vigastada mitu miljonit inimest – sõjaväelasi ja eriti tsiviilelanikke. Rahvusvahelised allikad viitavad sellele, et Koreal kokku võis sõjas ja otseselt selle tagajärjel hukkuda või saada tõsiseid kannatusi kuni paar miljonit inimest; suur osa neist oli Korea elanikkond, eriti Põhja-Koreas tabas sõda tõsist hävitustööd. Lisaks oli suur hulk pagulasi, kodutuid ja perekondade lõhkumist, sealhulgas lahusolekud, mis kestavad mõnes peres veel tänapäevani.

Relvarahu ja demilitariseeritud tsoon

Vaherahu sõlmiti 27. juulil 1953 Panmunjomis. Lepingu käigus loodi Korea demilitariseeritud tsoon, mis kulgeb peaaegu mööda 38. paralleeli ja on tavaliselt umbes 4 km lai (2 km kummaski suunas linnulennult). Samuti määrati välja relvarahurida ehk Military Demarcation Line. Kuna rahulepingut ei saavutatud, on pooled tehniliselt jätkuvalt sõjaolekus.

Pikaajalised tagajärjed

  • Poolsaare jagunemine ja püsiv poliitiline vastasseis: Korea jagunemine muutus püsivaks ja mõlema riigi suveräänsus ja poliitiline suund on kulgenud väga erinevas suunas.
  • Militariseerimine ja liitlused: Ameerika Ühendriigid hoiavad endiselt sõjaväeüksusi Lõuna‑Koreas kui hoiatust ja kaitset võimaliku uue rünnaku eest; ÜRO ja USA osalus sõjas tugevdas ka rahvusvahelisi julgeolekualleandmisi külma sõja tingimustes.
  • Sotsiaal‑majanduslikud erinevused: Põhja ja Lõuna arengud võtsid väga erineva tee – Lõuna‑Korea hilisem kiire majanduskasv ja globaliseerumine kontrasteeruvad Põhja‑Korea isoleerituse, tsentraliseeritud planeerimise ja jätkuvate raskustega.
  • Inimõigused ja medaldaud puudused: Suured inimkaod, sõjakuritegude kahtlused ning perekondade lõhkumine on kestvad probleemid.
  • Hilisemad pinged: Korea poolsaarel on järginud aegajalt relvastatud konflikte, provokatsioone ja diplomaatilisi pingeid ning Põhja‑Korea tuuma‑ ja raketiprogramm on saanud globaalseks julgeolekuprobleemiks.

Kokkuvõte: Korea sõda oligi osa laiemast külma sõja konfliktist, mille tagajärjel tekkis Korea poolsaare püsiv jagunemine, suur inimkannatus ja geopoliitiline püsikonflikt. Kuigi aktiivsed lahingud lõppesid 1953. aastal relvarahuga, on paljud sõja tagajärjed tunda veel tänapäeval — poliitiliselt, sõjalises valmisolekus ja inimeste eludes.

Ameerika Ühendriigid hoiavad endiselt vägesid Lõuna‑Koreas, et toetada selle julgeolekut ning olla tõkestuseks võimaliku uue sissetungi vastu. Paljud pered Põhja- ja Lõuna‑Koreas on siiani omavahel lahus ning rahu puudumine mõjutab nii diplomaatilist kui inimlikku elu poolsaarel.