Berliini blokaadi

Saksamaa sõjajärgne jagunemine

Kui liitlasriigid Potsdamis kohtusid, leppisid nad kokku, et Saksamaa jagatakse neljaks okupatsioonitsooniks: Ameerika, Briti, Nõukogude ja Prantsuse okupatsioonitsoonid. Nad jagasid ka Berliini neljaks tsooniks. Berliini ümbritses Nõukogude okupatsioonitsoon, nii et ainus viis kolme lääne poolt kontrollitud sektorisse pääseda oli sõita läbi Nõukogude kontrolli all oleva territooriumi.

Põhjustab

Nõukogude Liit alustas blokaadi, sest nad arvasid, et Saksamaa läänepoolne osa (mida kontrollisid Ühendkuningriik, USA ja Prantsusmaa) oli muutumas liiga tugevaks, sest kogu läänepoolses osas oli hiljuti võetud kasutusele üks valuuta - Saksa mark. Nõukogude võimud olid mures, et ühtne valuuta aitab läänepoolel kiiresti taastuda Teise maailmasõja tekitatud kahjustustest ja et see tugevam läänepool areneb lõpuks riigiks (nii see lõpuks ka läks, nimetades seda Lääne-Saksamaaks). Venelased tahtsid ühte Saksamaad, ilma armeeta, mida nad saaksid hõlpsasti kontrollida. Natside sissetung Nõukogude Liitu oli tapnud iga seitsmenda nõukogude inimese ning nõukogude esindajad kartsid, et Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika võivad kunagi tulevikus üritada oma sissetungi. Seetõttu tahtsid nad võimalikult palju maad nende ja Prantsusmaa vahel, et iga suurem sõda peetaks Kesk-Euroopas, mitte Nõukogude Liidus, kus nõukogude tsiviilelanikud võivad hukkuda (mis oli juhtunud Teise maailmasõja ajal).

Saksamaal on palju kivisütt ja rauda ka Prantsusmaa piiri lähedal. Nõukogude võimud tahtsid kasutada sütt ja terast oma riigi ülesehitamiseks, kuid nendele ressurssidele oleks raske ligi pääseda, kui Saksamaa läänepoolne osa muutuks kapitalistlikuks riigiks, mis oleks liitunud Suurbritannia, Prantsusmaa ja USAga. Kui Saksamaa oleks ühtne neutraalne riik, oleks juurdepääs nendele ressurssidele lihtsam, sest Nõukogude Liit saaks Saksamaad kiusata.

1 Saksa marga münt aastast 1992. Saksa mark oli Saksamaa ametlik valuuta kuni selle asendamiseni euroga 1999. aastal.

Berliini õhutransport

24. juunil 1948 blokeeris Nõukogude Liit juurdepääsu kolmele lääneriikide valduses olevale Berliini sektorile. Nad katkestasid kõik raudtee- ja maanteeliinid, mis kulgevad läbi Nõukogude Liidu kontrolli all oleva territooriumi Ameerika Ühendriikides. Samuti blokeerisid nad jõe- ja kanaliteed Läänemerele. Läänevõimud olid sõlminud nõukogude võimudega lepingu, mis tagas õiguse kasutada maanteid, raudteid ja veeteid.

USA okupatsioonitsooni ülem Saksamaal, kindral Lucius D. Clay, tahtis saata mõned tankid mööda kiirteed Lääne-Saksamaalt Lääne-Berliini, juhistega tulistada, kui neid peatatakse või rünnatakse. President Truman ütles ei, sest see võib alustada sõda. Clayle anti käsk küsida kindral Curtis LeMaylt, Ameerika Ühendriikide õhujõudude ülemalt Euroopas, kas õhutransport oleks võimalik. USA armee staabiülem kindral Albert Wedemeyer viibis blokaadi alguse ajal Euroopas. Ta oli 1944-45 olnud Ameerika vägede ülem Indias ja Hiinas. Ta teadis liitlaste õhutranspordist Indiast üle Himaalaja "künka" Hiinasse. Ta pooldas õhutranspordi alustamist.

Lennutranspordi esimene lend oli kolmkümmend kaks C-47 kaubalennukit 26. juunil 1948. aastal. Nad vedasid 80 tonni kaupa, sealhulgas piima, jahu ja ravimeid.

Berliini tuli lennutada nii palju asju, et lennukid startisid iga kolme minuti tagant. Kui lennuk ei jõudnud maandumiskohale, ei saanud ta ümber lennuvälja lennata ja uuesti proovida, vaid pidi tagasi pöörduma oma baasi. See oli lihtsam ja ohutum kui tagantjärele järgneva lennuki kinni pidamine.

Kui liitlased mõistsid, et blokaad kestab oodatud kolmest nädalast kauem, värbasid ameeriklased ka endised Luftwaffe lennukimehaanikud, kes aitasid hooldustöödel.

Lennutranspordis osalesid Briti, USA, Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika piloodid. Prantslased võitlesid oma kolooniates Kagu-Aasias ja ei saanud õhutranspordi jaoks palju lennukeid varuda. Selle asemel ehitasid nad oma sektorisse, Tegeli järve kaldale uue ja suurema lennujaama. Nad lõpetasid ehitamise vähem kui 90 päevaga. Täna on see Berliini-Tegeli rahvusvaheline lennujaam.

Sajad lennukid, mida berliinlased nimetasid Rosinenbomberiks ("rosinapommitajad"), kasutati selleks, et lennutada Berliinist välja mitmesugust kaupa, alates suurtest konteineritest kuni väikeste kommipakettideni, mis olid mõeldud Berliini lastele ja mille tagasilennul lendasid nad välja pisikeste individuaalsete langevarjudega.

Tehti 278 228 lendu ning Berliini toimetati 2 326 406 tonni toiduaineid ja varusid, sealhulgas üle 1,5 miljoni tonni kivisütt.

NSVL lõpetas blokaadi 11. mai 1949. aasta keskööl. Kuid õhutransport ei lõppenud enne 30. septembrit 1949, sest lääneriigid tahtsid Lääne-Berliinis koguda piisavalt varusid, juhuks kui Nõukogude Liit peaks selle uuesti blokeerima.

Kolm suuremat Berliini lennuvälja olid Tempelhof Ameerika sektoris, RAF Gatow Briti sektoris ja Tegel Prantsuse sektoris. Et kõik oleks turvaline, asus lennujuhtimine Tempelhofis. Samuti alustas tegevust uus neljavägine organisatsioon, Berliini lennuohutuskeskus (BASC). BASC suleti alles 1990. aastal, kui Saksamaa taasühines ja tavaline Saksa tsiviillennujuhtimine võttis üle.

Briti operatsioon

Brittidel oli umbes 150 C-47 Dakotat ja 40 Avro Yorki. RAF kasutas ka 10 Short Sunderlandi ja hiljem Short Hythe'i lendavaid paate. Need lendasid Finkenwerderist Elbe ääres Hamburgi lähedal Havelile. Lendavad paadid olid konstrueeritud rooste- ja veekahjustuste vastu, seega olid nad väga kasulikud lahtise soola transportimiseks, mis oleks teisi lennukeid roostetanud. Hiljem kasutati veel paljusid teisi lennukeid ja blokaadi lõpuks olid britid lennutanud sisse umbes 100 000 tonni kaupa.

Piima laadimine Lääne-Berliini suunduvasse lennukisse


Õhukoridorid Berliini.


USA õhujõudude piloot Gail Halvorsen, "Onkel Schoklade"


Berliini õhutranspordi mälestusmärk Tempelhofi lennujaama lähedal

Monument

Blokaadi ajal hukkus 39 Briti ja 31 USA pilooti. Tempelhofi lennujaama ees on mälestusmärk nende nimedega. Sarnased mälestusmärgid asuvad Celle lähedal Wietzenbruchi sõjaväelennuväljal ja Rhein-Maini lennubaasis.

Nad kaotasid oma elu Berliini vabaduse eest 1948/49 Berliini õhutranspordi teenistuses.

- Luftbrückendenkmal, Tempelhof

Pärast seda

Tegel arendati Lääne-Berliini peamiseks lennujaamaks ja 2007. aastaks liideti sellega Brandenburgis asuv ümberehitatud Berlin-Schoenefeld. Nende kahe lennujaama tulemusena on Tempelhof suletud, samas kui Gatow ei ole enam lennujaam, kus asub nüüd Saksa Luftwaffe muuseum. 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel oli Schoenefeldil lääneriikide kodanikele oma piiriületuspunkt läbi Berliini müüri.

Seotud leheküljed

• Berliin
• RAF Gatow
• Ida-Berliin
• Gail Halvorsen (tuntud ka kui "Onu Wiggle Wings the Candy Bomber")
• 1950. aasta film "The Big Lift", mis räägib õhutranspordist Ameerika vaatenurgast.
• Bob Clarke (ajaloolane)