Ida-Berliin: jagatud pealinn, Berliini müür ja ajalugu 1949–1990

Avasta Ida-Berliini ajalugu 1949–1990: jagatud pealinn, Berliini müür, poliitika ja igapäevaelu läbi külma sõja ning taasühinemise.

Ida-Berliin oli Berliini idaosa nimi aastatel 1949-1990. See oli 1945. aastal loodud Berliini nõukogude sektor. Ameerika, Briti ja Prantsuse sektorist sai Lääne-Berliin, mis oli de facto Lääne-Saksamaa osa. Kuigi juriidiliselt oli see alati okupeeritud linnaosa, väideti Ida-Berliini olevat Ida-Saksamaa pealinn. Alates 13. augustist 1961 kuni 9. novembrini 1989 oli see Lääne-Berliinist eraldatud Berliini müüriga. Ida-Saksa valitsus nimetas Ida-Berliini lihtsalt "Berliiniks" või sageli "Berliiniks, DDRi pealinnaks" (Berlin, DDRi pealinn). Kuni 1960. aastateni kasutati ka terminit "Demokraatlik sektor".

Lääneliitlased (USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) tunnustasid Nõukogude Liidu võimu Ida-Berliinis ainult vastavalt Berliini kui terviku okupatsioonistaatusele. Kolm Lääne komandöri protestisid korrapäraselt Ida-Saksa Rahvusliku Rahvaarmee (NPA) kohaloleku vastu Ida-Berliinis.

Sellegipoolest asutasid kolm lääneliitlast 1970. aastatel Ida-Berliinis saatkonnad, kuigi nad ei tunnustanud seda kunagi Ida-Saksamaa pealinnana. Lepingutes kasutati selle asemel selliseid mõisteid nagu "valitsuse asukoht". 1960. aastatel ütlesid lääneliitlased mõnikord, et Ida-Saksamaa pealinn on Pankow. Pankow on linnaosa, kuhu ehitati Ida-Saksa peamised valitsusehitised.

3. oktoobril 1990 ühinesid Lääne- ja Ida-Saksamaa ning Ida-Berliin lakkas olemast.

Ametlik staatus ja rahvusvaheline õiguslik taust

Berliin jagati pärast Teist maailmasõda nelja okupatsioonitsooniks. Kuigi Ida-Berliini võttis faktina üle Nõukogude Liit ja see alates 1949. aastast liitus Ida-Saksamaaga (DDR), jäädi lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel kehtinud neljariigilisse kontrolli formaalsele kujule truuks. See tähendas, et lääneriikidel jäi teatud julgeoleku- ja õiguslikud õigused Berliinis, mida nad kasutasid poliitiliste ja diplomaatiliste protestide abil, kui DDR püüdis oma võimu õiguslikult kinnitada. Selle eripärase staatusest tulenesid ka mitmed praktilised lahendused – näiteks seepärast tekkisid nn lääneliitlaste valimis- ja konsulaarteenused Lääne-Berliinis ning kaupade ja inimeste liikumist reguleerivad erisused.

Berliini müür: ehitamine ja mõju

13. augustil 1961 algas Berliini müüri rajamine, mis lõikas peaaegu üleöö läbi praeguseid tänavaid, raudteeühendusi ja elukeskkondi. Müür ehitati esmalt traataiataolise eraldusjoonena, hiljem asendati see betoonist barjääride, valvematkade ja piirikontrollidega. Müür oli nii füüsiline kui ka sümboolne lõhe Ida ja Lääne vahel: see piiras töö- ja haridusteid, eraldas perekondi ja sõpru ning sulges Ida-Berliini elanikele võimaluse vabalt liikuda üle linna.

Müüri tõttu üritasid paljud inimesed lahkuda Ida-poolt, kasutades erinevaid põgenemisvõtteid – tunnelid, varitsev rongitranspordi ärakasutamine, auto alla ehitatud varjupaigad, isegi kupli- või äriprojekti lahendused. Mõned pääsesid, paljud tabati või said surmaga lõppenud vigastusi. Nendel aastakümnetel sai Berliini müürist rahvusvaheline sümbol külma sõja piiridest ja inimõiguste kitsendustest.

Igapäevaelu Ida-Berliinis

Igapäevane elu Ida-Berliinis kujunes kommunistliku planeerimismajanduse ja range riikliku kontrolli tingimustes. Tööstus, kortermajandus ja jaekaubandus olid suurelt riigi omandis. Hinnad olid ametlikult madalad, kuid puudusub ja teenuste kvaliteet olid levinud probleemid. Samas püüdis DDR säilitada sotsiaalseid tugisüsteeme: lastesõimevõrk, tasuta haridus ja tervishoid olid kättesaadavad, mis mõjutas paljude inimeste igapäevast turvatunnet.

Linlik ilme muutus – paljud vanad hooned restaureeriti vähe ning ehitati uusi funktsionalistlikke büroo- ja elamukomplekse (näiteks Karl-Marx-Allee). Samuti kerkisid mõjukad avalikud ehitised nagu televisioonitorn (Fernsehturm) Alexanderplatzi lähedal ja Palast der Republik, mis kujutasid endisest ajast ja uue korra ideoloogiast erinevaid ambitsioone.

Poliitika, julgeolek ja Stasi

Ida-Berliinis oli kohal tugev riiklik julgeolekusüsteem, mida juhtis Rahvusliku Rahvaarmee (NPA) kõrval peamiselt sisejulgeolekuorgan – salateenistus Stasi. Stasi jälgis teadaolevalt laialdaselt kodanikke, murdes isiklikke võrgustikke ja neutraliseerides poliitilist vastupanu. Seda pilti varjutasid korduvad protestid, meeleavaldused ja boikottimisaktsioonid, eriti 1980. aastate lõpus, kui rahulolematus majandusliku olukorra ja isikuvabaduste piiramisega kasvas.

Diplomaatia ja Lääne suhted

Nii nagu tekstis mainitud, avasid lääneriigid 1970. aastatel Ida-Berliinis esindused: need polnud traditsioonilised suursaadikutekohad, vaid konsulaatide-laadsed esindused, mille nimetused ja funktsioonid püüdsid juriidilist staatust pehmendada. Lääneliitlaste kohalolek ja nende pidev õiguste eest seismine tekitasid keerulisi diplomaatilisi pingeid, kuid võimaldasid ka teatud sidemete säilimist kahe külje vahel.

Lõpp ja taasühinemine (1989–1990)

1989. aasta sügisel kasvasid Ida-Saksamaal protestid ja rahulolematus kiiresti. Mitu kuud kestnud meeleavaldused, pagulaskriisid ning poliitilised muudatused Kesk- ja Ida-Euroopas viisid lõpuks 9. novembril 1989 Berliini müüri avamiseni. Sellele järgnes kiire poliitiline ja sotsiaalne ümberkorraldus, mis lõppes 3. oktoobril 1990, kui ühinesid Lääne- ja Ida-Saksamaa ning Ida-Berliin lakkas eraldi poliitilisest rollist. Taasühinemine tõi kaasa suurpoliitilised ning praktilised reformid – õiguskorra, valuutasüsteemi ja haldusjaotuse ühtlustamise ning ulatusliku infrastruktuuri korrastamise.

pärand ja mälestus

Ida-Berliini pärand on mitmekihiline: arhitektuurilised jäänukid, memoriaalid Berliini müüri ohvritele, endiste piirialade mäletamine ja arutelud taasühinemise sotsiaalmajanduslike tagajärgede üle. Inimeste mälud, fotod, dokumentaalfilmid ja muuseumid aitavad mõista, kuidas 1949–1990 kujunesid Berliini erinevad reaalsused ning milliseid õppetunde annab see ajalugu tänastele põlvkondadele.

Kui soovite, võin artiklit veelgi täpsustada konkreetsete aastate, sündmuste või isikute (nt olulised poliitilised juhid, suuremad protestid või täpsemad arhitektuuriprojektid) osas ning lisada kronoloogilise ajajooni tähtsamatest sündmustest Ida-Berliini ajaloos.

Ida-Berliin täna

Pärast taasühinemist on Saksamaa valitsus kulutanud palju raha linna kahe poole taasühendamiseks ning endise Ida-Berliini teenuste ja hoonete vastavusse viimiseks Lääne-Berliini standarditega. Ida- ja Lääne-Berliini vahel on endiselt erinevusi. Ida-Berliinis on palju rohkem sõjaeelseid hooneid, mõnel neist on ikka veel sõjaaegseid kahjustusi. Ka kogu DDR-i arhitektuuristiil oli väga erinev Lääne-Berliini ülesehituses kasutatavast arhitektuurist.

Paljudes Ida-Saksa linnades nimetati tänavaid sotsialistlike kangelaste järgi. Paljud neist muudeti pärast taasühinemist, kuid mõned, näiteks Karl-Marx-Allee, Rosa-Luxemburg-Platz ja Karl-Liebknecht-Straße, on säilinud.

Üks viis, kuidas keegi võis kindlaks teha, kas ta on vanas Ida- või Lääne-Berliinis, oli vaadata valgusfooride järgi. Ida-Berliin kasutas oma jalakäijate foorituledel spetsiaalset kujundust, mida nimetati "Ampelmännchen". Berliini valitsus tahtis Ida-Saksa signaalid ära kaotada, kuid paljud inimesed olid selle vastu ja nüüd näeb Ampelmännchenit ka Lääne-Berliinis.

Karl Marxi allee korterid

Berliini Nõukogude tsooni komandörid

Nimi	Termstart	Termend
Nikolai Berzarin	2. mai 1945	16. juuni 1945
Aleksandr Gorbetov	17. juuni 1945	19. november 1945
Dimitri Smirnov	19. november 1945	1. aprill 1946
Aleksandr Kotikov	1. aprill 1946	7. juuni 1950
Sergei Dienghin	7. juuni 1950	Aprill 1953
Pavel Dibrova	Aprill 1953	23. juuni 1956
Andrey Chamov	28. juuni 1956	26. veebruar 1958
Matvei Zahharov	26. veebruar 1958	9. mai 1961
Andrei Solovjev	9. mai 1961	22. august 1962
Helmut Poppe	22. august 1962	31. mai 1971
Artur Kunath	1. juuni 1971	31. august 1978
Karl-Heinz Drews	1. september 1978	31. detsember 1988
Wolfgang Dombrowski	1. jaanuar 1989	30. september 1990
Detlef Wendorf	1. oktoober 1990	2. oktoober 1990

Marx-Engels-Platz ja Palast der Republik Ida-Berliinis 1989. aasta suvel. Taustal on näha Fernsehturm (Teletorn).

Ida-Berliini linnaosad

Saksamaa taasühinemise ajal hõlmas Ida-Berliin järgmised linnaosad

• Friedrichshain
• Hellersdorf (alates 1986)
• Hohenschönhausen (alates 1985)
• Köpenick
• Lichtenberg
• Marzahn (alates 1979)
• Mitte
• Pankow
• Prenzlauer Berg
• Treptow
• Weißensee

Ida-Berliini linnaosad

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetati Berliini idaosa aastatel 1949-1990?

K: Millise riigi pealinnaks see oli?

K: Kuidas eraldati Ida-Berliin Lääne-Berliinist?

K: Kuidas nimetasid lääneliitlased Ida-Berliini?

K: Kas nad tunnustasid seda Ida-Saksamaa pealinnana?

K: Kus asub Pankow?

K: Millal Ida-Berliin lakkas olemast?

Otsing