Lääne-Berliin: ajalugu, staatus ja elu Berliini müüri ajal 1949–1990

Lääne-Berliin 1949–1990: sügav ülevaade Berliini müürist, poliitilisest staatusest ja igapäevaelust külma sõja ajal — ajalugu, mis mõjutas terve Euroopat.

Autor: Leandro Alegsa

Lääne-Berliin oli Berliini lääneosa nimi aastatel 1949–1990. See oli 1945. aastal loodud Ameerika, Briti ja Prantsuse okupeeritud sektor. 1948–1949 toimunud Berliini blokaad ja sellele järgnenud õhuväe õhutransporditegevus (Berlin Airlift) kinnitasid kiiresti Lääne-Berliini erilise staatuse: linn säilitas ühenduse lääneriikidega vaatamata nõukogude blokaadile.

Paljudes aspektides oli ta integreeritud (liitunud) Lääne-Saksamaaga: kasutati Lääne-Saksamaa valuutat (Saksa mark), toimisid Lääne-Saksamaa ettevõtted, ja elanikud olid enamikul juhtudel Lääne-Saksamaa kodanikud või neil olid sellega seotud õigused. Samas ei olnud Lääne-Berliin ametlikult osa ega suveräänne territoorium Lääne- ega Ida-Saksamaast. Nõukogude sektorist sai Ida-Berliin, mida Ida-Saksamaa väitis oma pealinnaks. Lääneliitlased ei tunnustanud seda nõuet kunagi — nad rõhutasid, et kogu linn oli endiselt nelja võimu okupatsiooni all. Berliini müüri ehitamine 1961. aastal piiras Lääne-Berliini ning muutis selle praktiliselt "saareseks" lääneriikide ümbritsetud enklaaviks.

Õiguslik ja poliitiline staatus

Lääne-Berliini oli keeruline rahvusvaheline staatus: formaalselt jäid nelja võimu õigused — Ameerika, Briti, Prantsuse ja Nõukogude — kehtima, kuid igapäevaelu ja administratiivvalitsemine kuulus lääne sektoritele. Lääne-Saksamaa pakkus majanduslikku ja poliitilist tuge ning Lääne-Berliin oli tihedalt seotud FRG-ga, kuid ei kuulunud selle põhiseaduslikku struktuuri ega allunud täielikult lääneriigi õigusruumile. Sellel oli mitmeid praktilisi tagajärgi: näiteks olid eripärased kokkulepped esindatuse, sõjaväekohustuse ja valimisõiguse osas — Lääne-Berliini elanikud said Lääne-Saksamaa passi ja sotsiaalkaitse, kuid nende osalemine föderaalvalimistel oli pikka aega piiratud ning Bundestagis olid Lääne-Berliini saadikud sageli ilma täisõigusliku hääleõiguseta.

Elu müüri ajal (1961–1989)

Berliini müür (1961) muutis Lääne-Berliini liikuvuse ja igapäevaelu radikaalselt. Enne müüri ehitamist oli linn suures osas läbipääsetav ning paljud Ida-saksamaal elanud inimesed kasutasid seda võimalust hõlpsalt ida ja lääne vahel liikuda. Müür lõikas selle sideme läbi, eraldas perekondi ja töökohad ning tõi kaasa range piirihaldus. Oli välja kujunenud kontrollpunktid (nt kuulus Checkpoint Charlie), kus liitlased ja GDR piirivalve kohtusid, ning aeg-ajalt esines pingelisi stseene ja vastasseise külma sõja perioodil.

Samal ajal kujunes Lääne-Berliinist oluline kultuuri- ja hariduskeskus. Seal loodi 1948. aastal Freie Universität Berlin (Vaba Berliini Ülikool), mis sai kiiresti oluliseks intellektuaalseks keskuseks. Linn pakkus küll erakordseid raskusi logistikalt ja varustuse mõttes, kuid lääneühenduse toel hoiti tööstust, teenuseid ja meelelahutust elus. Lääne-Berliini majandus sõltus suurel määral FRG abist ja investeeringutest; linnast kujunes ka propagandistlik näidis demokraatlikust elust kommunismi vastas.

Ligipääs Lääne-Berliini toimus kolme maanteekoridori, raudteekoridori ja kolme õhukoridori kaudu. Kuigi GDR kontrollis maateid ja raudteid, olid liitlastel kindlad õigused kasutada teatud koridore. Õhutruppide koridorid olid eriti olulised blokaadi ajal ja jäid tähtsaks liitlaste logistikaosaks ka edasi. Piirirežiim tekitas igapäevases elus erisusi: näiteks tolli- ja kaubandustõkked ida ja lääne vahel, eraldi televisiooni- ja meediakanalid ning reisipiirangud idast lääne suunduvale liikumisele.

Külma sõja epitsentrina

Lääne-Berliin oli sageli külma sõja epitsenter: poliitilised räiged avaldused, läbirääkimised neljavõimu kontekstis ning võimalike intsidentide risk tekitasid alalise pingeseisundi. Linnast said sümbolid — nii lääne vastupidavusest kui ka Ida-Saksamaa kontrollimehhanismidest. Diplomaatilised läbirääkimised ja kokkulepped nelja võimu vahel määrasid tihti linna saatuse küsimustes, kuni lõpliku lahenduseni 1990. aastal.

Müür varisemine ja taasühinemine

1989. aasta rahvaliikumised Ida-Euroopas ja Ida-Saksamaal ning 9. novembril 1989 avatud Berliini müür murdsid arusaamatuse ida ja lääne vahel. See oli pöördepunkt, mis viis lõpuks Saksamaa taasühinemiseni. 3. oktoobril 1990 liideti Lääne- ja Ida-Saksamaa ametlikult ning Berliinist sai taas ühtne pealinn ja halduspiirkond — Lääne-Berliini eristaatus lõppes ning linna osa integreeriti tervikuna Saksamaa Vabariiki.

Lühidalt: Lääne-Berliin oli külma sõja ajal erakordne poliitiline ja kultuuriline nähtus — majanduslikult ja sotsiaalselt tugevalt seotud Lääne-Saksamaaga, kuid formaalselt nelja võimu kontrolli all. Berliini müüri ehitus 1961. aastal ja selle langemine 1989. aastal määratlesid tugevalt linna saatuse aastakümneteks.

Lääne-Berliin, alates 1978. aastast.Zoom
Lääne-Berliin, alates 1978. aastast.

Origins

Nelja sõjaaegse liitlase Potsdami lepingus otsustati Saksamaa jagamine. Esialgu oli see vaid ajutine meede, kuni suudeti välja töötada püsiv viis rahumeelse Saksamaa ja Berliini taasühendamiseks.

Kui algas külm sõda, lagunes Saksamaa ja Berliini ühishaldus. Peagi hakkasid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Berliini ja lääneriikide poolt okupeeritud Berliini haldama eraldi valitsused.

1948. aastal püüdsid nõukogude võimud lääneliitlasi Berliinist välja sundida, blokeerides läänesektorid. Nõukogude võimud blokeerisid maanteid, raudteed ja veeteed, kuid Potsdami lepinguga tagati õhukoridorid Berliini. Kuna lääneliitlased lendasid sisse kõik varud, mis tavaliselt tulid maismaad mööda, nimetatakse Berliini blokaadi ka Berliini õhutranspordiks. Blokaad lõppes 1949. aasta mais. 1949. aasta lõpuks oli okupeeritud Saksamaast loodud kaks uut riiki - Saksamaa Liitvabariik (Lääne-Saksamaa) läänes ja Saksa Demokraatlik Vabariik (Ida-Saksamaa) idas, kusjuures Lääne-Berliin oli enklaav, mis ei kuulunud kummagi riigi koosseisu.

Õiguslik seisund

Lääneliitlaste sõnul lõppes suurema osa Saksamaa okupatsioon 1949. aastal, kui loodi Saksamaa Liitvabariik ja Saksa Demokraatlik Vabariik. Kuid Berliini okupatsiooni sai lõpetada ainult neljapoolse (nelja võimu) kokkuleppega, nii et Berliin jäi kõigi liitlaste ametliku kontrolli all olevaks okupeeritud territooriumiks. Seetõttu ei kohaldatud Lääne-Berliinis kunagi Grundgesetzi (liiduvabariigi põhiseadus).

Nõukogude võimud kuulutasid Ida-Berliini okupatsiooni lõppenuks, kui loodi Ida-Saksamaa. Seda sammu ei tunnustanud lääneliitlased, kes pidasid kogu Berliini jätkuvalt ühiselt okupeeritud territooriumiks, mis ei kuulunud kummalegi riigile.

Lääne-Berliin toimis aga mitmes mõttes de facto Lääne-Saksamaa 11. riigina.

  • Läänes avaldatud kaardid näitasid Lääne-Berliini Lääne-Saksamaa osana;
  • Lääne-Berliinis elavaid sakslasi kohtlesid Lääne-Saksamaa ametiasutused Lääne-Saksamaa kodanikena;
  • Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel oli liikumisvabadus;
  • Lääne-Berliini jaoks ei olnud eraldi sisserände eeskirju: Lääne-Berliinis järgiti kõiki Lääne-Saksamaa sisserände eeskirju.
  • Lääne-Saksamaa külastajatele väljastatud sissesõiduviisadel oli tempel "kehtib Saksamaa Liitvabariiki ja Berliini (Lääne)", mis lubas siseneda nii Lääne-Berliini kui ka Lääne-Saksamaale. Kuid liitlased võisid seda ignoreerida. Nad kontrollisid tehniliselt, kes võisid Lääne-Berliini tulla.

Kuid lääneliitlased jäid seal lõplikuks poliitiliseks autoriteediks. Liitlased võisid nimetada linnapea ja linnavalitsuse Rathaus Schönebergis, kuid nad ei valinud kunagi kedagi peale valitud linnapea.

Lääne-Saksamaa ja Lääne-Berliini vahel olid erinevused.

  • Lääne-Berliini elanikud ei saanud föderaalvalimistel hääletada; selle asemel valis Lääne-Berliini esinduskoda 20 hääleõiguseta saadikut Bundestagisse. Lääne-Berliini senat saatis hääleõiguseta delegaadid Bundesrati.
  • Lääne-Berliini elanikud võisid kandideerida, sealhulgas sotsiaaldemokraatlik kantsler Willy Brandt, kes oli olnud Lääne-Berliini linnapea;
  • Lääne-Berliinlased olid vabastatud liiduvabariigi kohustuslikust sõjaväeteenistusest; see tähendas, et noored kolisid linna, et vältida sõjaväeteenistust.
  • Lääne-Berliini elanikel olid "ajutised isikutunnistused", millel ei olnud Lääne-Saksamaa vappi.
  • Lufthansa ja teiste Lääne-Saksa lennufirmade lennud ei saanud Berliini lennata, sest Lääne-Saksamaa ja Lääne-Berliini vahelised lennukoridorid olid mõeldud ainult Ühendkuningriigi, Prantsusmaa või USA lennukitele.
  • Lääne-Berliinil oli oma postkontor, mis eraldus Lääne-Saksamaa omast ja andis kuni 1990. aastani välja oma postmarke. Seda haldas Lääne-Saksamaa postkontor liitlaste nimel ja postmargid kandis märget "Deutsche Bundespost Berlin".
1969. aastal müristavad USA sõjaväeveokid Zehlendorfi elamurajoonis läbi tipptunni liikluse, mis on rutiinne meeldetuletus sellest, et Lääne-Berliin oli ikka veel seaduslikult II maailmasõja liitlaste poolt okupeeritud.Zoom
1969. aastal müristavad USA sõjaväeveokid Zehlendorfi elamurajoonis läbi tipptunni liikluse, mis on rutiinne meeldetuletus sellest, et Lääne-Berliin oli ikka veel seaduslikult II maailmasõja liitlaste poolt okupeeritud.

Jaotuse aastad

Kuigi Lääne-Berliin oli pärast 1949. aastat Ida-Berliinist eraldatud, võisid inimesed kuni 1961. aastani hõlpsasti kahe osa vahel liikuda. Berliin töötas paljuski ühtse linnana. Pärast sõda uuesti ülesehitatud U-Bahn ja S-Bahn ühistranspordivõrgud hõlmasid kõiki okupatsioonisektoreid. Paljud inimesed elasid ühes linnaosas ja neil olid pereliikmed, sõbrad ja töökohad teises pooles.

Külma sõja jätkudes hakkasid paljud idasakslased lahkuma Ida-Saksamaalt läände. Ida-Saksamaa sulges 1952. aastal piirid Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel, kuid ei sulgenud Lääne-Berliini; kuna Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel oli vaba liikumine, võisid idapoolsed elanikud kasutada linna piiriületuspunktina läände. Selle äravoolu peatamiseks ehitas Ida-Saksamaa valitsus 13. augustil 1961 Berliini müüri, sulgedes seega füüsiliselt Lääne-Berliini Ida-Saksamaast. Lääne-Berliinist oli endiselt võimalik sõita Lääne-Saksamaale lennukiga ja selleks ettenähtud raudtee- ja kiirteed mööda, kuid kahe Berliini elanikud olid nüüd füüsiliselt ja juriidiliselt üksteisest eraldatud.

Nelja võimu kokkulepe Berliini kohta (september 1971) ja transiidileping (mai 1972) aitasid leevendada Lääne-Berliini üle tekkinud pingeid ja lihtsustasid veidi Lääne-Berliini elanike reisimist Ida-Saksamaale ning sakslaste reisimist linna maanteed mööda, selle asemel et lennata.

9. novembril 1989 avati müür ja kaks linna olid taas füüsiliselt - kuid mitte juriidiliselt - ühendatud. Saksamaa taasühinemine lõpetas peagi Lääne-Berliini läänemajutuse. Lääne- ja Ida-Berliin ühendati 3. oktoobril 1990 Berliini linnaks, mis seejärel liideti liiduvabariigina koos ülejäänud Ida-Saksamaaga. Lääne-Berliin ja Ida-Berliin lakkasid seega mõlemad ametlikult eksisteerimast.

Berliini müüri ja piiriületuspunktide asukoha kaartZoom
Berliini müüri ja piiriületuspunktide asukoha kaart

Lääne-Berliini linnaosad

Lääne-Berliin koosnes järgmistest linnaosadest:

Ameerika sektoris:

  • Neukölln
  • Kreuzberg
  • Schöneberg
  • Steglitz
  • Tempelhof
  • Zehlendorf

Briti sektoris:

Prantsuse sektoris:

  • Reinickendorf
  • Pulmad

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Lääne-Berliin?


V: Lääne-Berliin oli Berliini lääneosa, mis oli aastatel 1949-1990 Ameerika, Briti ja Prantsuse sektori poolt okupeeritud.

K: Kas Lääne-Berliin oli Lääne-Saksamaa või Ida-Saksamaa osa?


V: Ei, Lääne-Berliin ei olnud Lääne- ega Ida-Saksamaa osa, kuigi see oli Lääne-Saksamaaga integreeritud.

K: Mis juhtus Nõukogude sektoriga Berliinis?


V: Nõukogude sektorist sai Ida-Berliin, mida Ida-Saksamaa väitis oma pealinnaks.

K: Kas lääneliitlased aktsepteerisid Ida-Saksamaa nõuet Ida-Berliini suhtes?


V: Ei, lääneliitlased ei tunnustanud Ida-Saksamaa nõuet Ida-Berliini suhtes. Nad uskusid, et kogu linn oli endiselt nelja võimu okupatsiooni all.

K: Millal ehitati Berliini müür?


V: Berliini müür ehitati 1961. aastal ja see ümbritses Lääne-Berliini.

K: Kuidas Lääne-Saksamaa valitsus Lääne-Berliinile viitas?


V: Lääne-Saksamaa valitsus nimetas Lääne-Berliini "Berliin (Lääne)".

K: Mis oli Ida-Berliini ametlik nimi?


V: Ida-Berliini ametlik nimi oli Ida-Saksamaa poolt "Berlin, Hauptstadt der DDR" (Berliin, DDR pealinn) või lihtsalt "Berliin".


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3