Potsdami konverents toimus Saksamaal Potsdamis 17. juulist kuni 2. augustini 1945. aastal. Seal kohtusid Nõukogude Liidu, Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide juhtivad esindajad, et otsustada sõjajärgse Saksamaa ja Euroopa korralduse üle. Konverentsil osalesid peamiselt NSV Liidu juht (Jossif Stalin), Ameerika Ühendriikide president (Harry S. Truman) ja Ühendkuningriigi uus peaminister (Clement Attlee); Churchill oli alguses kohal, kuid kaotas Ühendkuningriigis valimised konverentsi ajal ning tema asemele tuli Attlee. Kohtumine oli mõeldud selgitamaks ja lõpule viima varasematel konverentsidel — eriti Jalta konverentsil — alanud kokkuleppeid ning langetama otsuseid selle kohta, mis edasi saab Saksamaaga nüüd, kui Teine maailmasõda Euroopas on lõppenud.

Taust ja poliitiline olukord

Jalta kohtumine veebruaris 1945 oli andnud üldised suunised sõjajärgseks korraks, kuid alates sellest oli palju muutunud. USA-l oli aprillis uus president Harry Truman, kes suhtus kommunismi ja Nõukogude laienemisse oluliselt karmimalt kui tema eelkäija Franklin D. Roosevelt. Samuti oli Ühendkuningriigi juhtkonnas toimunud vahetus — Clement Attlee) asendas Churchillit. Need muutused suurendasid pinget ja usaldamatust liitlaste vahel. Samuti tekitas vastuolusid Poola küsimus: Jaltas oli räägitud Poola valitsuse koosseisu üle, kuid Stalin oli asendanud mitmeid sõltumatuid poliitikuid enda meelsustega, mistõttu Potsdamis oli raske jõuda ülevõtmisele, mis rahuldaks kõiki osapooli.

Peamised otsused ja kokkulepped

Potsdamis lepiti kokku mitmes olulises valdkonnas, mille eesmärk oli Saksamaa neutraliseerimine ja Euroopas stabiilsuse taastamine:

  • Saksa sõjaline neutraliseerimine ja demilitariseerimine: Saksamaa desarmeerimine, sõjatehaste laialisaatmine või ümber suunamine tsiviilekonomikasse ning sõjaväe laialisaatmine.
  • Denatsifitseerimine: natside poliitiliste struktuuride likvideerimine, SS-i ja teiste natsiorganisatsioonide keelustamine ning natsliku ideoloogia vastane töö.
  • Reparatsioonid: otsustati, kuidas jaotada Saksamaa reparatsioonid. NSV Liit sai õiguse saada suuri kompensatsioone, sealhulgas oma tsoonist, aga ka osa tööstusseadmetest teistest tsoonidest; kokkulepped olid vastuolulised ja hiljem keerulised rakendada.
  • Saksa tsoonid ja okupatsioon: kinnitati kokkulepe okupeerimisvöönditest: USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ning NSV Liidu alad. Berliin jagati samuti neljaks tsooniks, kuid asudes Nõukogude tsooni keskel.
  • Piirid ja elanike ümberpaigutamine: Potsdamis kinnitati põhimõte, et sakslaste rände- ja asustuspoliitika võib hõlmata maalilist ümberpaigutamist territooriumitelt, mis anti Poolale ja NSV Liidule — see tähendas ulatuslikke sakslaste väljarände- ja ümberasustamisahelaid Ida-Euroopas (nt alad Oderi–Neisse jõe taga).
  • Nürnbergi protsessid ja sõjakuritegude vastutus: liitlased kandsid edasi kavatsust kohtu alla anda suured natside sõjakuritegelased ning tagada vastutus massiliste kuritegude eest.

Potsdami deklaratsioon Jaapani kohta

Konverentsi ajal andsid liidrid välja Potsdami deklaratsiooni (26. juuli 1945), milles kutsuti Jaapanit tingimusteta üleanduma ja hoiatus “kiirest ja täielikust hävitamisest”, kui nad keeldusid. Jaapan keeldus algselt alla kirjutamast ning see hirm ja jõupositsioon aitas kaasa otsustele, mis viisid augustis Ameerika tuumapommide kasutamiseni Hiroshimas ja Nagasakis.

Isiklikud suhted ja tagajärjed

Konverentsi õhkkond oli pingeline ja usaldamatuse varjundiga. Truman teatas kohtumise jooksul Stalinile, et Ameerika Ühendriikidel on “uus relv” — viide 16. juulil New Mexicos toimunud Trinity-katsele — ning see teave jaotus suhted veelgi. Erinevad huvid Ida-Euroopa ja Saksamaa tuleviku suhtes tekitasid teravaid erimeelsusi, mis hiljem eskaleerusid külma sõja alguseks.

Pikaajalised mõjud

Potsdam andis formaalse aluse sõjajärgsele Saksamaale ja Ida-Euroopa ümberkorraldustele, kuid jättis olulised erinevused lahendamata. Vastandlikud poliitilised visioonid demokraatlikust Lääsist ja Nõukogude mõjusfäärist tekitasid jagunemist ja võimuvõitlust, mis määratlesid Euroopa järgnevate aastakümnete geopoliitikat. Samuti mõjutasid Potsdami otsused massilisi rahvuslikke muutusi (sh sakslaste ümberasustamine) ning andsid aluse kohtuprotsessidele natside vastu.

Potsdami konverents on seega ajalooliselt tähtis sündmus: see oli üleminek periood sõja lõpetamisest rahu ülesehitamisele, aga ka algus pingeajast, mis viis Euroopa jagunemiseni ja külma sõja kujunemiseni.