Saksamaa 1945–1949: okupatsioon, tsoonijaotus ja taastumine

Pärast Teist maailmasõda jagati natsi-Saksamaa Oder-Neisse'i joonest lääne pool neljaks okupatsioonitsooniks. See oli kokku lepitud Londonis 1944. aasta septembris.

Neid okupeerisid Saksamaa võitnud liitlasriigid (Nõukogude Liit, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ning Prantsusmaa. Seda tehti administratiivsetel eesmärkidel ajavahemikul 1945-1949.

Euroopa lahingute lõpunädalatel olid Ameerika väed tegelikult tunginud varem kokkulepitud okupatsioonitsooni piiridest kaugemale, mõnikord isegi 200 miili võrra. Pärast seda, kui Ameerika väed olid umbes kaks kuud hoidnud teatud piirkondi, mis pidid kuuluma Nõukogude tsooni, tõmbusid nad 1945. aasta juulis tagasi.

Okupatsioon ja tsoonijaotus

Sõja lõpus määrati Saksamaa administratiivseks jagunemiseks neli okupatsioonitsooni: Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse. Berliin ise, kuigi asus Nõukogude tsoonis, jagati samuti neljaks eraldi sektoriiks, millest igaüht haldas üks võitjatest. Tsoonijaotus oli mõeldud ajutiseks lahenduseks, et tagada desarmeerimine, demilitariseerimine ja sõjajärgse korra taastamine.

Administratsioon ja liitlaste koostöö

Alguses juhtisid tsoone sõjalised kubernerid ja liitlasvägede ülemad. Kõrgem koordineeriv organ oli Liitlasriikide Kontrollnõukogu (Allied Control Council), kus võitjariigid pidid ühiselt kujundama üleliidulisi otsuseid. Praktikas tekkisid kiiresti erimeelsused, eelkõige Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel poliitilistel ja majandusalastel küsimustel.

• Denatsifitseerimine: koondamine parteidest, sõjajõudude lagundamine ja kuritegude uurimine (näiteks Nürnbergi protsessid 1945–1946).
• Maa- ja majandusreformid: Nõukogude tsoonis alustati suures mahus maareforme ja rahvuslikustamist; lääne tsoonides keskenduti kiiresti kirjaoskuse ja haldusstruktuuride taastamisele.
• Õigus- ja haridussüsteemi ümberkujundamine: eesmärk oli eemaldada natsismiga seotud elemendid ja taastada tsiviilkorra alused.

Sotsiaalmajanduslikud tagajärjed ja rahvastiku liikumised

Sõjajärgne Saksamaa oli hävitatud: linnad olid paljudes kohtades mahajäetud või varemetes, tööstusettevõtted osaliselt purunenud ning toidu- ja elamistingimused olid kehvad. Suureks probleemiks oli massiline rahvastiku liikumine:

• Ümberasustamised: kirdest ja idast (nt Ida-Preisimaa, Schlesien) tulnud sakslaste massilised ümberasustamised – hinnanguliselt kümned miljonid inimesed – tekitasid tõsise elamispõua.
• Põgenikud ja sõjavangid: tagasisaabujaid ja põgenikke tuli majutada ning integreerida tööhõivesse.

Toiduainete nappus, hügieeniprobleemid ja eluaseme puudus suurendasid sotsiaalset pingeid. Samal ajal algasid taastustööd ning riiklike ja rahvusvaheliste abiprogrammide ettevalmistus.

Majanduslik taastumine ja poliitiline lõhenemine

Läänetsoonide majanduse taastamisel mängis olulist rolli Ameerika abi: 1948. aastal hakkas kehtima Marshalli plaan, mis tõi investeeringuid ja toona olulist majandusabi lääne sektoritele. Samuti toimusid läbirääkimised ja haldusühenduste loomine lääne okupatsioonivõimude vahel:

• Bizone (Ameerika + Briti) moodustati 1947. aastal administratiivseks ja majanduslikuks ühenduseks.
• 1948. aastal ühines Bizone'i ka Prantsuse tsoon, moodustades de facto Trizoni.

Poliitiline lõhenemine kiirenes 1948. aasta suvel seoses rahanduspoliitikaga. Lääneliitlased viisid juunis 1948 läbi valuutareformi lääne tsoonides (sisse viidi Deutsche Mark), mille eesmärk oli elavdada majandust. Nõukogude juhtkond pidas seda ühepoolseks sammuks ja vastas vastuastmetega, mis viisid lõppkokkuvõttes Kontrollnõukogu toimimise seiskumiseni.

Berliini blokaad ja õhutõstmine (1948–1949)

Juuni 1948 kuni mai 1949 kestnud Berliini blokaad oli otsustav sündmus, mis paljude ajaloolaste hinnangul kiirendas Saksa lõhenemist. Nõukogude Liit sulges maismaatee- ja rongiühenduse Lääne-Berliiniga, püüdes sundida lääneriike loobuma oma positsioonidest Berliinis. Lääneliitlased vastasid õhutõstega (Berlin Airlift / Luftbrücke), kandes toidu, kütuse ja muude tarvikute üle õhu ligi aasta vältel. Õhutõstmine osutus eluliselt tähtsaks ja poliitiliselt edukaks, kuid lõi selge vastasseisu idablokiga.

Õiguslik ja riiklik lõpptulemus 1949. aastaks

Okupatsiooniaja lõpuks olid vastuolud liitlastes nii suured, et ühiste otsuste tegemine muutus võimatuks. Selle tulemusena kujunes Saksamaale kaks eraldi riiklikku struktuuri:

• Läänes: 1949. aasta 23. mail moodustati Saksamaa Liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland, FRG) – lääne liitlaste toetusel tekkis demokraatlik, föderaalne riik.
• Idas: 1949. aasta 7. oktoobril kuulutati välja Saksa Demokraatlik Vabariik (Deutsche Demokratische Republik, GDR) Nõukogude Liidu mõjul, rajades sotsialistliku režiimi.

Seega kandis okupatsiooniperiood 1945–1949 otseselt vastutust Saksamaa jagunemise eest ning pani aluse külma sõja ajastule Euroopas.

Lühike kokkuvõte

Aastatel 1945–1949 kujundasid Saksamaa saatust okupatsioonitsoonid, liitlasriikide poliitikad ja majanduslikud otsused. Kuigi eesmärk oli algselt ühtse ja denatsifitseeritud Saksamaa ülesehitamine, lõid ideoloogilised ja praktilised erimeelsused tingimused poliitiliseks ja territoriaalseks lõhenemiseks, mille lõplikud väljundid olid FRG ja GDR moodustamine 1949. aastal.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kuidas jagunes Natsi-Saksamaa pärast Teist maailmasõda?

K: Millal lepiti kokku Natsi-Saksamaa jagamises?

K: Kes okupeerisid Natside Saksamaa neli tsooni?

K: Kui kaua kestis natsi-Saksamaa okupatsioon?

K: Kas Ameerika väed pidasid kinni eelnevalt kokkulepitud okupatsioonitsoonide piiridest?

K: Kas Ameerika väed tõmbusid teatud aladelt, mis pidid kuuluma Nõukogude tsooni?

K: Millal tõmbusid Ameerika väed teatud aladelt, mis pidid olema nõukogude tsoonis?

Otsing