Nõukogude okupatsioonitsoon Saksamaal (1945–1949) — Ida-Saksamaa kujunemine

Nõukogude okupatsioonitsoon Saksamaal (1945–1949): SMAD, parteide sundühendus ja piirimuutused, mis viisid Ida‑Saksamaa sünnini.

Nõukogude okupatsioonitsoon (saksa keeles Sowjetische Besatzungszone (SBZ) või Ostzone vene keeles: Советская зона Германии, Sovetskaja zona Germanii, "Nõukogude tsoon Saksamaal") oli Nõukogude Liidu poolt alates 1945. aastast, Teise maailmasõja lõpus, okupeeritud Ida-Saksamaa ala. See ala kujunes välja 1945–1949 ja sellest sai hiljem Ida-Saksamaa, ametlikult Saksa Demokraatlik Vabariik (GDR).

Okupatsioon ja administratsioon

Sõja lõpul hõivasid piirkonna mõned alad lühiajaliselt ka Ameerika väed; vastavalt liitlaste varasematele kokkulepetele tõmbusid ameeriklased juulis 1945 leppesse märgitud okupatsioonitsooni piiridesse, mille järel ala sattus Nõukogude sõjalise kontrolli alla. Nõukogude Sõjaline Administratsioon Saksamaal (saksa lühend SMAD) koordineeris tsooni poliitikat ja haldust. SMAD andis küll luba poliitiliste parteide tekkeks, kuid nende tegevust hakati rangelt kontrollima ning poliitiline elu organiseeriti peagi ühtse Rahvusrinde (Nationalen Front) raames.

Poliitiline ümberkorraldus ja SEDi teke

1946. aastal, Nõukogude surve all ja osaliselt sunniviisiliselt, liideti Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD) ning Saksamaa Kommunistlik Partei (KPD) kokku uueks parteiks, Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikuks Ühtsusparteiks (SED). SED-st kujunes peagi domineeriv partei, mis seadis eesmärgiks sotsialistliku ühiskonna ja majanduse ülesehituse Nõukogude mustrite järgi. Samal ajal loodi ja kontrolliti teisi blokiparteisid, mille ülesanne oli anda illusioon mitmeparteilisest süsteemist, samas kui tegelik võim koondus SED-i ja Nõukogude administratsiooni kätte.

Majanduslikud ja sotsiaalsed reformid

• Landreform ja ümberjaotused: 1945–1946 viidi läbi laiaulatuslikke maareforme, mille käigus konfiskeeriti suurmaad ja nood jagati talupoegadele. See eesmärk oli nõrgestada traditsioonilist suurmaaomanikku klassi ja toetada põllumajanduse kollektiviseerimise tulevast suunda.
• Industriaalse varade riigistamine ja reparatsioonid: Nõukogude võim võttis üle suure osa tööstusest, et viia välja reparatsioonina tehnikat ja ressursse NSV Liitu; samal ajal asetati osa ettevõtteid otse riiklikule kontrollile.
• Denatsifitseerimine ja õiguslik ümberkorraldus: ametlikult jätkati natsistliku vastaste meetmete rakendamist, juhtivad positsioonid likvideeriti või vahetati välja ning toimusid õigusalased muudatused vastavalt sotsialistlikele põhimõtetele.
• Majanduslik kitsikus ja migratsioon: tsooni tuli palju põgenikke ja ümberasujad – sakslasi, kes põgenesid või viidi teesoonte idaaladelt pärast piire muutvaid otsuseid (Oder–Neisse joon) ning see koormas kohalikke ressursse.

Preisimaa liikumine ja haldusjaotus

Nõukogude okupatsioonitsoon hõlmas suure osa Preisimaast keskosast. Pärast Preisimaa kui haldusüksuse lõplikku laialisaatmist liitlasriikide otsusel 1947. aastal jagati see ala erinevate liidumaade vahel: Brandenburg, Mecklenburg, Saksimaa, Saksi-Anhalti ja Tüüringi.

Lääneriikide sammud ja Saksa jagunemine

Kui lääneriigid – eelkõige USA ja Suurbritannia – hakkasid Saksamaal koordineerima majanduslikku ja poliitilist rekonstrueerimist (sh Bizoni ja hiljem Trizoni moodustumine), muutus Nõukogude juhtkonna suhtumine. Algne Nõukogude väljavaade ühest neutraalsest Saksamaast tuli raskemaks realiseerida, sest lääneliitlaste sammud sidusid Lääne-Saksamaa nende majandus- ja julgeolekupoliitikaga. Seetõttu otsustas Nõukogude juhtkond luua eraldiseisva sotsialistliku riigi oma okupatsioonitsoonist.

Berliin, blokaad ja valuutareformid

Berliini staatus eraldas linna omakorda: kuigi lõunapoolne osa kuulus Nõukogude tsoonile, oli kogu Berliin liitlaste kontrolli all jagatud sektoriteks. 1948. aastal tekkinud lääne liitlaste valuutareformid Lääne-Saksamaal ning sellele järgneva Berliini blokaadi (1948–1949) kontekstis kujunes lõplik lõhe ida ja lääne vahel, mis kiirendas saksa poliitilist lõhestatust.

Ida-Saksamaa (GDR) sünn ja halduskorraldus

Kui lääneliitlased ei nõustunud Nõukogude idee neutraalsest kogu-Saksamaast, võttis Moskva kursi eraldiseisva riigi loomisele. Oder-Neisse joonest lääne pool asuvast Nõukogude tsoonist kuulutas Nõukogude poolt juhitud administratsioon 7. oktoobril 1949 välja Saksa Demokraatliku Vabariigi, mida tavaliselt nimetatakse lihtsalt Ida-Saksamaaks. 1952. aastal likvideeriti varasemad liidumaad ja asendati 14 ringkonnaga (Bezirke), millele lisandus eristatuna Ida-Berliin. Ida-Berliini käsitleti Ida-Saksamaa osana, kuid tehniliselt jäi see osa Berliinist, mis oli liitlaste kontrolli all.

Tagajärjed ja mõjud

Nõukogude okupatsioonitsooni poliitika ja administratiivsed otsused määrasid suures osas Ida-Saksamaa poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse suuna järgnevate aastakümnete jooksul: tugev parteiline kontroll, riigikontroll majanduses, kollektiviseerumise püüdlused ja varade suunamine NSV Liitu kujundasid ühiskonda. Samuti jäid püsima piiri- ja julgeolekuküsimused ning Berliini eristaatus, mis hiljem maailma külma sõja üheks keskseks konfliktikoldeks muutus.

Kuigi paljud otsused tundusid ajutised okupatsioonimeetmed, kujunes 1945–1949 protsessist aluseks, millelt kasvas välja 1949–1990 eksisteerinud Ida-Saksamaa riik ja ühiskond.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Nõukogude okupatsioonitsoon?

K: Kes tahtis algselt kogu Saksamaad sovetiseerida?

K: Mida Stalin proovis, kui Lääs tema ideele vastu seisis?

K: Mis juhtus, kui Lääs ütles jälle ei?

K: Millised alad kuulusid sellesse tsooni?

K: Millal sai Ida-Berliinist Ida-Saksamaa osa?

K: Mitu linnaosa oli 1952. aastal?

Otsing