Briti okupatsioonitsoon Saksamaal 1945–1955 — määratlus ja ajalugu

Briti okupatsioonitsoon Saksamaal 1945–1955: määratlus, alade jagunemine, haldus, ülemkomissarid ja teekond suveräänsuseni — põhjalik ajalooline ülevaade.

Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa võitnud liitlasvägede poolt 1945. aastal jagati Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks, mille üle kontrolli pidasid Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit. Briti tsoon hõlmas peamisteks osadeks Schleswig-Holstein, Hamburg, Alam-Saksimaa (Niedersachsen) ja territooriumidest, millest moodustati hiljem Nordrhein-Westfalen. Briti sõjaväe valitsuse (British Military Government) peakorter asus Bad Oeynhausenis.

Briti tsoon oli maapiirkondade ja suurte linnade segatsoon, mille hulka kuulus nii põllumajanduslikke alasid kui ka tööstusalasid. Bremen ja Bremerhaven moodustasid Briti tsooni sees eraldi enklavi, kuid need sadamalinnad anti Ameerika Ühendriikidele, et tagada ameeriklastele sadamate kaudu otsene ligipääs varustusele ja transpordile. Algsel planeerimisel pidi osa praegusest Rheinland-Pfalzi liidumaast kuuluma Briti tsooni, kuid sellest loobuti ning selle osa määrati osaks Prantsuse okupatsioonitsoonist.

Pärast sõda pidid liitlasväed haldama piirkondi sõjajärgse demilitariseerimise, denatsifitseerimise, sõjavõlgnike küsimuste, majanduse taastamise ja humanitaarabi korraldamise eesmärgil. Britid kehtestasid oma tsoonis haldusstruktuurid, tsiviiljuhtimise üksused ning osalesid koos teiste liitlastega Saksamaa üldises stabiliseerimises ja rekonstruktsioonis. Briti tsoon hõlmas ka olulisi transpordi- ja tööstusmaastikke, mille taastamine oli edasise majandusliku elavnemise seisukohalt tähtis.

Poliitiliselt kujunesid lääne liitlaste tsoonid kiiresti üha tihedamalt koostööd tegevaks blokiks: esmalt loodi 1947. aastal Bizone (Ameerika ja Briti tsoonide majanduslik ühendus) ning hiljem liitus nendega ka Prantsusmaa, moodustades nn trizoni, mis viis 1949. aasta mais kolme lääne tsooni liitumiseni ja Saksamaa Liitvabariigi (Bundesrepublik Deutschland) väljakuulutamiseni. Selle uue riigi alguses asendati sõjaväelised kubernerid (military governors) osaliselt tsiviilülemate ehk ülemkomissaridega (High Commissioners). Lääneliitlaste õigusriikide haru – nn Occupation Statute (okupatsioonistatuut) – piiras 1949–1955 FRG täisvõimu mitmes valdkonnas.

Ametlikult kestis okupatsioon õigusalaselt kuni 1955. aastani, mil Bonnis sõlmitud lepingute (nt Bonn–Paris konventsioonide järgsete kokkulepete) tulemusel anti lääne liitlaste tsoonidele formaalne enamus kontrollivõimudest tagasi ja Lääne-Saksamaa sai suurema osa suveräänsusest. Sel ajal lõpetati formealselt lääne okupatsioonitsoonide staatus ning ülemkomissarid asendati tavaliste suursaadikutega. Siiski jäid neljal võimul liitlase õigused ja kohustused Saksamaal alles piiratud kujul kuni 1990. aasta lõpuni, mil kahe pluss nelja leping (Two‑Plus‑Four Treaty) ja Saksamaa taasühinemine lõpetasid viimased erirežiimid ja kohustused.

Berliin jäi väljaspool Lääne‑ ja Ida‑Saksamaa tavalist riiklikku koosseisu ning püsis kuni 1990. aastani nelja võimu okupatsiooni all. Linna jagamine ja Berliini eristaatus (sh Lääne‑Berliini eriline suhe Lääne‑Saksamaaga) olid külma sõja keskseid probleeme ning mõjutasid oluliselt nii lääneriikide kui ka Nõukogude ja Ida‑Saksamaa omavahelisi suhteid.

Kokkuvõtvalt oli Briti okupatsioonitsoon ajavahemikus 1945–1955 oluline nii Saksamaa poliitilise ja majandusliku taastamise kui ka külma sõja struktuuride kujunemise mõttes: see osales otsustavalt demokraatlike institutsioonide taastamises, ühiskonna denatsifitseerimises, majanduse elavdamises ning lõpuks Lääne‑Saksamaa loomises ja järkjärgulises suveräänsuse taastamises.

Küsimused ja vastused

K: Millised riigid moodustasid Briti okupatsioonitsooni?

K: Kus asus Briti sõjaväeline valitsus?

K: Kuidas koheldi Bremeni ja Bremerhavenit?

K: Mis juhtus Rheinland-Pfalziga?

K: Millal lõppesid liitlasvägede eriõigused ja -kohustused Saksamaal?

K: Millal lõppes liitlasvägede okupatsioon Berliinis?

Otsing