Rooma vallutus Suurbritannias (43. pKr): ajalooline ülevaade

Rooma vallutus Suurbritannias 43. pKr – põhjalik ajalooline ülevaade Claudiuse sissetungist, strateegiast ja roomlaste mõjust Briti kultuurile ja majandusele.

Rooma vallutus Suurbritannias algas 43. aastal pKr keiser Claudiuse alluvuses. Tema kindral Aulus Plautius sai Rooma Britannia (ladina keeles Britannia) esimeseks kuberneriks.

Suurbritannia oli olnud Rooma Vabariigi ja Rooma impeeriumi sissetungide sihtmärk. Pärast Julius Caesari sõjakäike 55. ja 54. aastal eKr olid tal diplomaatilised ja kaubandussidemed roomlastega. Rooma majanduslik ja kultuuriline mõju oli juba osa Briti hilis-Rooma-eelsest rauaajast, lõunaosas.

Ajavahemikul 55 eKr kuni 40. aastani pKr ei vallutatud Suurbritanniat. Augustus valmistas sissetungid ette 34. aastal eKr, 27. aastal eKr ja 25. aastal eKr. Esimene ja kolmas tühistati mujal impeeriumis toimunud mässude tõttu, teine aga seetõttu, et britid näisid olevat valmis leppima. Straboni geograafia, mis on kirjutatud sel perioodil, ütleb, et Britannia maksis tolli ja tollimaksudena rohkem, kui saare vallutamisel oleks saanud maksude abil koguda.

40. aastateks m.a.j. oli poliitiline olukord Suurbritannias ilmselt teatavas kaoses. Caligula kavandas 40. aastal kampaaniat brittide vastu, kuid seda ei toimunud kunagi. Caligula ettevalmistused võimaldasid Claudiuse sissetungi kolm aastat hiljem. Näiteks ehitas Caligula Bononiasse (tänapäeva Boulogne-sur-Mer) tuletorni, mis oli eeskujuks varsti pärast seda Doverisse ehitatud tuletornile.

43. pKr sissetungi põhijooned

43. aasta sissetung oli planeeritud ja hästi relvastatud operatsioon, mille viisid läbi Rooma armee ja laevastik. Aulus Plautiuse juhitud ekspeditsioon koosnes roomlaste väeüksustest ja liitlasüksustest, mille hulgas olid mitu leegioni ja abiüksused. Väidetavalt osalesid kampaanias ka maapealsed väejuhid, kelle seas hiljem kuulsaks saanud Vespasianuse nimi mainitakse alluvana, kes tegevuses silma paistis.

Peamised lahingud ja vastupanu

• Sissetung toimus tõenäoliselt Kenti ranniku lähedalt; roomlased lõid lahti rünnaku ja kiire edasiliikumise jaoks vajalikud sillad ja teed.
• Rooma relvajõud said algul tuntud võite, sealhulgas suure tõenäosusega lahingutes suurte briti hõimude vastu lõuna- ja keskosas. Briti vastupanu organiseerisid mitmed kohalikud kuningad ja hõimujuhid, sealhulgas Catuvellauni dünastia liidrid nagu Togodumnus ja hiljem Caratacus (Caractacus), kes juhtisid pikaajalist vastupanu.
• Kuigi paljud lõuna- ja idaosa hõimud allusid suhteliselt kiiresti, jätkus mäss ning räigem ja fragmentaarsem vastupanu Walesis, Šotimaa lõunaosas ja mägistes piirkondades aastakümneid.

Claudiuse roll ja administratiivsed muutused

Peale Aulus Plautiuse juhtrolli tuli isiklikult keiser Claudius Briti saarele, et kinnistada roomlaste kontrolli ja anda vallutusele poliitiline tähendus. Ta pidas tagasi Rooma triumfi ja asus maakonna suursaadikuks sätestama uut administratsiooni. Pärast vallutust moodustati ametlik Rooma provints Britannia, mille esimeseks kuberneriks sai Plautius.

Majanduslikud ja kultuurilised tagajärjed

Rooma vallutus tõi kaasa ulatusliku romaniseerumise: rajati sõjaväelaagreid, asutati linnu (nt Colchesteri aluseks olnud Camulodunum sai hiljem roomlaste kolooniaks), ehitati teid, sillutisi, akvedukte ja kindlusi ning laienesid kaubandus- ja maksusüsteemid. Rooma mõju ilmus müntides, keraamikas, arhitektuuris ja halduskorralduses. Kohalikud eliidid mõnikord võeti rooma klientkuningate või kohalike liitlastena vastu, mis aitas vallutuse esialgset stabiilsust.

Pidev vastupanu ja pikem perspektiiv

Kuigi 43. aasta kampaania tähistas roomlaste poliitilist ja sõjalist pealetungi, ei olnud kogu saar kohe allutatud. Põhja- ja lääneosad, eriti Šotimaa ja mägine Wales, jäid roomlaste jaoks keeruliseks ning täielik kontroll saavutati alles järgnevatel aastakümnetel (nt Hadrianuse müür 122. aastal m.a.j. näitab piiri kujunemist ja sõjalise kontrolli piire). Mõned briti juhid, nagu Caratacus, jätkasid vastupanu kuni lõpuks vangistamiseni ja esitamiseni Roomas, kus tema süüdimõistmine või leebus mõjutas Rooma avalikku arvamust.

Allikad ja arheoloogilised tõendid

Kirjanduslikult toetuvad teadmised nendest sündmustest peamiselt rooma autoritele (nt Tacitus, kes kirjelda hilisemat vastupanu ja Caratacuse lugu). Arheoloogilised leiud – kindlustused, mündid, ehitusjäänused ja esemed – annavad olulist kinnitust Rooma kohalolekule ja vallutuste mõjule Suurbritannias. Mitmed linnused ja muinaslinnad, samuti hilisemad rooma asulad, on tänapäeval tähtsad uurimiskohad.

Kokkuvõte

43. pKr Rooma sissetung Suurbritannias oli planeeritud, sõjalise jõuga ja pikaajalise mõjuga sündmus, mis viis Lääne- ja Kesk-Suurbritannia osalise allutamiseni ning Rooma provintsi loomisele. See vallutus ei olnud hetkeline ja täielik ülevõtmine — vastupanu jätkus ja paikne kontroll laienes järk-järgult — kuid see tähistas uue ajastu algust saare ajaloos: rooma administratsiooni, majanduse ja kultuuri tugevamat integreerumist mandri-Euroopa süsteemidesse.

Küsimused ja vastused

K: Mis aastal algas Rooma vallutus Britannias?

K: Kes oli Rooma Britannia esimene kuberner?

K: Millal toimusid Julius Caesari retked Suurbritanniasse?

K: Kuidas valmistas Augustus ette sissetungid Suurbritanniasse?

K: Mida ütles Straboni geograafia maksustamise kohta, kui saart vallutatakse?

K: Mis põhjustas selle, et Caligula kavandatud sõjakäik brittide vastu ei toimunud kunagi?

K: Kuidas aitas Caligula kaasa sellele, et Claudiuse sissetung sai võimalikuks kolm aastat hiljem?

Otsing