Rauaaeg on pronksiaja järgne periood, mil raud ja sellega seotud tehnikad hakkasid muutma inimeste igapäevaelu. Raua tootmine toimus Anatoolias vähemalt alates 1200 eKr, kuid mõned leiud viitavad veelgi varasematele proovidele ja katsetele raua töötlemisel.
Mesopotaamia piirkonnas on raua kasutus teada Sumeris, Akkadis ja Assüüria riikides juba kauges minevikus; mõnedes allikates ulatub selle kasutus ehk kuni 3000. aastani eKr. Üks varaseimaid sulatatud rauast artefakte on leitud Anatoolias paiknevast hattide hauakambrist — rauast teraga tikk, mis dateeritakse umbes aastasse 2500 eKr. Pronksrelvi asendanud rauarelvdest sai laialdaselt kasutuselolev relvatüüp kogu Lähis-Idas (sealhulgas Põhja-Aafrikas ja Edela-Aasias) juba 1. aastatuhandeks eKr.
Tehnoloogia ja metallurgia
Enne rauaaega valmistati tööriistu ja relvi peamiselt pronksist või tulekivist. Raua töötlemine tekitas uusi tehnilisi väljakutseid: raud sulab kõrgemal temperatuuril kui pronks ja puhta metalli saamine nõuab keerukamat sulatustehnikat. Varases rauametallurgias kasutati madala temperatuuriga bloomery-tüüpi ahjusid, kus tekkinud rauablomm (töödeldav tahke mass) tuli seppade kätes välja taotleda ja puhastada. Üheks keerukamaks oskuseks oli ka raua karburaniseerimine ehk terase — raud-süsiniku sulami — valmistamine: õiget soojendust ja taotluse tehnikaid valdavate seppade oskused määrasid, millist kvaliteeti relvad ja tööriistad saavutavad.
Mõnel varajasel raualeiul võib olla meteoorraua päritolu — meteoriidid sisaldavad puhaste rauakomponentide näiteid —, kuid suuremas mahus rauatootmine sõltus maapõues leiduvatest malmivarudest ning suurest puidu- ehk söepõhise kütuse vajadusest.
Majanduslikud ja sotsiaalsed muutused
Raua laiem kättesaadavus tõi kaasa suurema tööriistade leviku: tööriistade hulga ja kvaliteedi kasv võimaldas tõhusamat põllumajandust (näiteks tugevamaid aura ja paremaid kündevahendeid), mis omakorda suurendas saagikust ja ühiskondlikku tööjaotust. Rohkem toiduühikut ja paremad töövahendid toetasid elanikkonna kasvu, tööeristumist ja linnastumist. Kauplemine ja raha kasutamine suurenesid — mõned kogukonnad hakkasid müntide abil lihtsamalt vahetama kaupu ja teenuseid ning raud ise oli ka kaubaks.
Sotsiaalselt tõid metallitööstuse arengud kaasa käsitööliste (sepistide) ja kaubandusvõrkude tähtsuse kasvu. Varasemad külaühiskonnad laienesid keerukamateks poliitilisteks üksusteks ja riikideks, kus militaar- ja administratiivne võimekus tugines üha enam metallist toodetele.
Sõjanduslik mõju
Pronksrelvad ei olnud sageli võrdväärsed rauast või terasest valmistatud relvadega: raua tugevus ja terade teravus andsid sõduritele eelise. Seepärast vallutasid ja alistasid need rahvad, kellel oli parem juurdepääs rauale, sageli naabreid, kellel seda ei olnud. Sõjas kasutati juba rauast kilpe ja -kiivreid, samuti tugevamaid mõõku, odaotsu ja muid relvi; see muutis väejoonistust, taktikat ja sõjaväe professionaalsust.
Leviku erinevused ja iseseisvad arengud
Rauaaeg ei alanud ega kulgenud kõikjal ühtmoodi. Kuigi enamikku Euroopast, Aafrikast ja Aasiast võib pidada raua kasutuselevõtu mõttes jõudnud rauaaega 1. aastatuhande eKr keskpaiga poole või varem, olid tähtsad regionaalsed erinevused: mõnes kohas levis tehnoloogia väljastpoolt, teises kohas arenes rauametallurgia osaliselt iseseisvalt. Raua kasutamise aeg ja selle mõju sõltusid kohalikest malmivarudest, metsavarudest (söe tootmiseks) ja kontaktidest teiste kultuuridega.
Rauaaeg kui ajalooline mõiste ja pärand
Rauaaega käsitletakse sageli kui eelajaloolist perioodi: selle lõpp on määratletud vastavalt sellele, millal konkreetne ühiskond hakkas oma ajalugu kirja panema ja dokumenteerima. Kuid tehnoloogiline ja ühiskondlik mõju ei lõppenud rauaaega lõppemisega — raud ja teras jäid aluseks edasistele leiutistele, mehaanikale ja tööstuslikele arengutele kuni tänapäevani. Rauaaeg tähistas olulist sammu inimkonna võimes muuta looduslikke materjale vastavalt oma vajadustele ning selle tehnoloogilised saavutused on aluseks paljudele hilisematele innovatsioonidele.
