Itaalia Liibüa
Itaalia Liibüa oli Itaalia Kuningriigi koloonia 1911. aastast kuni (ametlikult) 1947. aastani. Itaalia Liibüa 1911. aastal Osmanite impeeriumist. Liibüa moslemid jätkasid mõned aastad võitlust kristlike itaallaste vastu, peamiselt Esimese maailmasõja ajal.
Võitlused kasvasid pärast seda, kui diktaator Benito Mussolini tuli Itaalias võimule. Idris (hilisem Liibüa kuningas) põgenes 1922. aastal Egiptusesse. Aastatel 1922-1928 viisid Itaalia väed kindral Badoglio juhtimisel läbi nn karistusrahutuskampaania. Badoglio järeltulija kohapeal, marssal Rodolfo Graziani, võttis Mussolinilt tellimuse vastu tingimusel, et tal lubatakse purustada Liibüa vastupanu, ilma et ta peaks järgima Itaalia või rahvusvahelist õigust. Mussolini oli väidetavalt kohe nõus ja Graziani intensiivistas rõhumist. Mõned liibüalased jätkasid kaitsmist, kusjuures kõige tugevamad eriarvamuse hääled tulid Cyrenaicast. Ülestõusu juhiks sai Sennusi hõimu šeik Omar Mukhtar.
Pärast 3. jaanuaril 1928. aastal sõlmitud ja palju vaieldud vaherahu jõudis Itaalia poliitika Liibüas täiemahulise sõja tasemeni, sealhulgas Põhja-Cyrenaica elanike küüditamine ja koondamine, et keelata mässuliste toetus kohalikule elanikkonnale. Pärast Omar Mukhtari vangistamist 15. septembril 1931 ja tema hukkamist Benghazis lakkas vastupanu. Piiratud vastupanu Itaalia okupatsioonile kristalliseerus Cyrenaica Sennusi emiiri šeik Idrise ümber.
Itaalia Liibüa territoriaalne kasv 1912. aastal Osmanite impeeriumi poolt Itaaliale antud territoorium Tegelikult kontrollis Itaalia ainult viit sadamat Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt antud territooriumid 1919 ja 1926. aastal Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt antud territooriumid 1934/35. aastal.
Itaalia "Littorina" rong Cyrenaica's
"Liibüa" loomine
1934. aastaks oli Liibüa täielikult rahustatud ja uus Itaalia kuberner Italo Balbo alustas araablaste ja itaallaste integratsioonipoliitikat. Uued seadused lubasid 1939. aastal moslemitel liituda rahvuslike fašistide parteiga ja eriti "Lictori moslemite ühinguga" (Associazione Musulmana del Littorio). Samuti võimaldasid 1939. aasta reformid luua Itaalia armee koosseisus liibüalaste sõjaväeüksusi. Teise maailmasõja Põhja-Aafrika kampaania ajal tõi see kaasa tugeva toetuse Itaaliale paljude moslemi liibüalaste seas, kes astusid Itaalia armeesse.
Kuberner Balbo lõi 1934. aastal "Liibüa", ühendades Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani üheks riigiks. Ta arendas uut "Itaalia Liibüat" aastatel 1934-1940, luues tohutu infrastruktuuri, sealhulgas 4000 km maanteid, 400 km kitsarööpmelisi raudteid, uusi tööstusharusid ja palju uusi põllumajanduslikke külasid.
Liibüa majandus õitses, peamiselt põllumajandussektoris. Isegi mõned tootmistegevused arenesid, mis olid peamiselt seotud toiduainetetööstusega. Tehti palju ehitustöid. Peale selle tegid itaallased esimest korda Liibüas kättesaadavaks kaasaegse arstiabi ja parandasid linnade sanitaartingimusi. Samuti loodi tohutu võrk ühendusi Itaaliaga, nii mere- kui ka õhuteed pidi (näiteks Linea dell'Impero, lennuliin, mis ühendas Liibüa Roomaga ja Etioopia/Somaaliaga).
Howard Christie kirjutas, et:
Itaallased alustasid Tripolitanias ja Cirenaicas arvukaid ja mitmekesiseid ettevõtteid. Nende hulka kuulusid lõhkeainete tehas, raudteetöökojad, Fiat Motor'i tehas, mitmesugused toidutöötlemisettevõtted, elektrotehnilised töökojad, rauatehased, veevabrikud, põllumajandusmasinate tehased, õlletehased, piiritusetehased, küpsisetehased, tubakatehas, parkimistehased, pagaritehased, lubja-, tellis- ja tsemenditehased, Esparto rohutööstus, mehaanilised saeveskid ja Petrolibya selts (Trye 1998). Itaalia investeeringud oma kolooniasse olid mõeldud uute kolonistide ärakasutamiseks ja selle iseseisvamaks muutmiseks. Itaalia põliselanike koguarv Liibüa kohta oli 1940. aastal 110 575 inimest 915 440 elanikust (General Staff War Office 1939, 165/b).
Kuberner Balbo edendas paljude uute külade ehitamist tuhandetele Itaalia kolonistidele "Itaalia Liibüa" rannikualadel ja uute külade ehitamist araablastele.
Liibüa oli II maailmasõjas oluline sõjategevuspaik. 13. septembril 1940 kasutasid Itaalia väed "Via Balbia" (Mussolini maantee Põhja-Liibüas) Egiptuse vallutamiseks. Briti ja liitlasvägede väed Egiptusest, mida juhtis Wavell, tegid eduka kahekuulise kampaania (Tobruk, Bengasi, El Agheila). Rommeli juhitud vastupealetungid 1940-43 toimusid samuti siin. Novembris 1942 vallutasid liitlasvägede väed Cyrenaica tagasi; veebruaris 1943 olid viimased saksa ja itaalia sõdurid Liibüast välja aetud.
