Itaalia Liibüa (1911–1947): koloniaalvalitsus, Omar Mukhtar ja vastupanu

Itaalia Liibüa 1911–1947: koloniaalvalitsus, Omar Mukhtari juhtimine ja Cyrenaica vastupanu — Mussolini repressioonid, küüditamised ja vabadusvõitluse lugu.

Itaalia Liibüa oli Itaalia Kuningriigi koloonia alates 1911. aastast kuni ametliku lõppemiseni 1947. aastal. 1911. aastal annekteerisid itaallased Liibüü Osmanite impeeriumist, moodustades seega oma Põhja-Aafrika omanduse. Liibüa moslemid ja teised kohaliku kogukonnad ei nõustunud sellega, ning mõnede allikate kohaselt jätkus relvastatud vastupanu ka Esimese maailmasõja ajal Esimese maailmasõja ajal.

Taust ja varajane koloniseerimine

Itaalia vallutuse motiiviks olid nii territoriaalsed ambitsioonid kui ka soov luua „suurem Itaalia” ja saada ligi Põhja-Aafrika sadamatele ja ressursidele. Koloniaalvalitsus püüdis sisse viia administratiivseid ja majanduslikke reforme, rajati teid, sadamaid ja põllumajandusprojekte ning soodustati itaalia asustamist, kuid need meetmed käisid käsikäes maade ärakasutamise, diskrimineerimise ja kohaliku rahva rünnaku ning repressioonidega.

Mussolini, repressioonid ja sõjategevuse eskaleerumine

Võitlused muutusid palju jõulisemaks pärast seda, kui Itaalias võimule tuli diktaator Benito Mussolini. Paljud Liibüa eliidist ja liidritest, sealhulgas futuristlikku poliitilist olukorda esindav Idris (hiljem Liibüa kuningas), põgenesid 1922. aastal, näiteks Idris läks pagulusse Egiptusesse. Aastatel 1922–1928 viisid itaalia väed kindral Badoglio juhtimisel läbi laiaulatuslikumaid kampaaniaid mässuliste rõhumiseks.

Badoglio järeltulija kohapeal, marssal Rodolfo Graziani, võttis Mussolinilt käsu murda Liibüa vastupanu tingimusel, et tal lubatakse tegutseda ilma, et ta peaks järgima tavapäraseid sõjareegleid või mõningaid rahvusvahelisi norme. Mussolini oli selleks väidetavalt kohe valmis ning Graziani intensiivistas repressioone. Itaalia kasutusele võetud vahendite hulka kuulusid ränkrasked väeoperatsioonid, küüditamised ja koondamiskampaaniad, aga ka keemiliste ainete kasutamine – kõik selleks, et lõigata ära mässuliste toetus kohaliku elanikkonna seas.

Deporteerimine, koondlaagrid ja katse purustada vastupanu

1928. aasta vastuoluline vaherahu ei lõpetanud pikka ja julma kampaaniat. Itaalia poliitika Liibüas jõudis sageli täiemahulise sõja tasemeni: Põhja-Cyrenaica küüditati ja koondati massiliselt, et ära võtta mässuliste varustus ja toetus. Kohaliku elanikkonna hulgas põhjustas see suurt inimlikku kannatust — paljud asukohad tühjendati ja sadadeid või tuhandeid inimesi sunniti kolima koonduslaagritesse kõrbetes ja muudes eraldatud kohtades. Need meetmed lõikasid ära mässuliste logistikavõrgud, kuid jätsid maha sügava varjupildi okupatsioonirežiimi karmusest.

Omar Mukhtar ja Senussi vastupanu

Kõige tugevam vastupanu Itaalia okupatsioonile tuli suuresti Cyrenaica piirkonnast, kus esile tõusis Senussi usu- ja võrgustiku juhitud geriljavastupanu. Ülestõusu üheks selgeks juhiks sai Sennusi hõimu šeik Omar Mukhtar. Mukhtar juhtis pikka, mobiilset geriljasõda, kasutades kohalikke teadmisi ja lihtsaid taktikaid, et tekitada ränki kaotusi Itaalia vägedele ning hoida elus vastupanu moraali.

Omar Mukhtar püüdis ühendada religioosse, sotsiaalse ja sõjalise vastupanu, olles rahva seas laialdaselt austatud. Tema tabamine ja hukkamine murdsid siiski vastupanu organisatsioonilise telje: Mukhtari vangistati 15. septembril 1931 ning tema hukkamine Benghazis muutis ta martüüri ja rahvusliku vastupanu sümboliks, kuid samal ajal nõrgestas oluliselt relvastatud mässu.

Järeltulemus, Teine maailmasõda ja sõjajärgne lõpp

Pärast Mukhtari surma lakkas organiseeritud geriljavastupanu suuremas mahus, kuigi kohalik vastupanu ja rahulolematus säilisid. Cyrenaica poliitiline olukord kristalliseerus Senussi eliidi ja välise toetuse ümber, kusjuures Senussi liidrid toetasid tulevikus ka monarhilist lahendust, mille keskseks figuuriks sai šeik Idris.

Teise maailmasõja käigus sattus Liibüa aktiivsete lahingute ja okupatsioonide keskmesse: Itaalial ja hiljem tema liitlasel Saksamaal oli oluline strateegiline roll Põhja-Aafrika rindel. 1942.–1943. aastatel vallutasid Liibüa ala britid ja liitlasväed, ning alates 1943. aastast oli Liibüa all liitlaste sõjalise halduse. Pariisi rahulepingus 1947 tunnistas Itaalia ametlikult oma koloniaalsete õiguste lõppu ja loobus igasugustest nõudmistest Liibüa üle.

Koloniaalperioodi pärand

• Poliitiliselt lõpetas 1947. aasta rahuleping Itaalia ametliku suveräänsuse Liibüü üle; Liibüa saavutas iseseisvuse 1951. aastal, ja troonile tuli kuningas Idris.
• Itaalia koloniaalperiood jättis ka materiaalse pärandi: rajatud teed (sh tuntud Via Balbia rannikuühendus), hooned ja infrastruktuur, mis osaliselt jäi hilisemale kasutusele.
• Samal ajal põhjustasid repressioonid ja küüditamised sügava sotsiaalse ning demograafilise kahjustuse: palju inimesi hukkus või kannatas, kogukonnad laostusid ning mälestused okupatsioonist jäid valusaks osaks liibüa ühiskonna ajaloost.

Omar Mukhtari ja Senussi liikumise lugu on jäänud Liibüa rahvusliku mälu oluliseks osaks: nende vastupanu kujutas endast nii religioosset, sotsiaalset kui ka rahvuslikku mässu välise võimu vastu. Itaalia valitsuse tegevused koloniaalperioodil on jätnud püsiva jälje ning mõjutavad Liibüa ja Itaalia suhteid ja ajaloomälu veel kauaks pärast 1947. aastat.

Otsing