Aavikurüütli võib viidata ka fennekirvele.
Feldmarssal Erwin Johannes Eugen Rommel, "Aavikurüütli" (15. november 1891 – 14. oktoober 1944), oli Saksa armee ohvitser I ja II maailmasõjas. Ta sündis Württembergi piirkonnas ja alustas sõjaväekarjääri Keiserlikus Saksa armees. Esimese maailmasõja ajal teenis ta kaalukate lahingute — näiteks Läänerindel — suuruses ning teenis tunnustust julguse ja juhtimisvõime eest. Vahetult pärast sõda jätkas ta teenistust, õppis taktikat ja kaptenina teenides kogus kogemusi, mis hiljem kujundasid tema käitumist kindrali ja lahingujuhi rollis.
Teises maailmasõjas juhtis ta Saksa armeed Põhja-Aafrikas, kus ta pidas pikka võitlust Briti 8. armee vastu. Rommeli juhtimisel asutatud Afrikakorps saavutas mitmeid lühiajalisi edusamme, kasutades kiireid ja rünnakule keskenduvaid manöövreid, mis andsid talle liitlaste seas hüüdnime "Desert Fox" ehk eesti keeles tihti "Aavikurüütel". Tema üks suurimaid tagasilööke tuli El Alameinis, kus liitlasväed tema edurünnakud peatasid ja hiljem tema väed tagasi lõid. Pärast Põhja-Aafrika kampaaniat teenis Rommel Prantsusmaal, vastutades Läänemereranniku kaitse ettevalmistamise eest enne liitlaste liitlaste Normandia sissetungi.
Rommel oli Saksa avalikkuse seas populaarne ning ka vaenlased — eriti Briti ohvitserkond — hindasid tema oskusi ja isiklikku vaprust. Teda nähti sageli kui rüütellikku ja inimlikku liidrit, eriti võrreldes teiste kõrgemate natsijuhtide brutaliteediga. Tema käsutuses olnud üksusi, sealhulgas tuntud Afrikakorpus, ei süüdistatud laialdaselt sõjakuritegudes samas mahus nagu teisi Saksa väeosi; vangistatud sõdureid koheldi sageli paremini ning tema alluvusest tuli teada, et käske vangistatud juudi sõdurite ja tsiviilelanike tapmiseks jahtida ei järgitud.
Rommeli suhe natsirežiimiga oli keeruline. Kuigi ta teenis Hitlerit ja sai kõrgeid autasusid, ei olnud ta režiimi poliitiline truu toetaja. 1944. aastal oli tal kontaktid mõne kõrgema ohvitseriga, kes olid väsinud Hitleri juhtimisest ja plaanisid valitsuse vahetust — nende hulka kuulusid ka arutelud riigipöörde ja Hitleri võimult eemaldamise teemal. Rommel ei olnud avalikult plaanide keskne organiseerija ja ajaloolased on arutanud, kuivõrd ta toetas otsest mõrva versus poliitilist kõrvaldamist; samas osutus ta pärast 20. juuli atentaatkatset kahtlustuse alla. Pärast vandenõu ebaõnnestumist arreteeriti, piinati ja hukati paljusid asjaosalisi ning režiim tegutses rängalt.
Enne 20. juuli sündmusi oli Rommel saanud tõsise vigastuse, kui tema auto 17. juulil 1944 RAF-i õhulöögi käigus rünnaku all sai ja Rommel viidi haiglasse, kus teda raviti peavigastuse tõttu. Pärast vandenõu läbikukkumist kutsuti ta haiglasse uurima ja talle esitati valik: avalikult oma süü tunnistada ja avalikult hukata sõjakohtu järel või võtta vastu rahulikum lahendus, mis päästaks tema perekonna ja säilitaks tema maine. Hitlerile lojaalsete ametnike vahendusel pakuti talle alternatiivina enesetapu, mille korral tema perekonda ja varasid kaitstakse ning tema maine säilitub; vastupidisel juhul ähvardas ta sõjakuht koos avaliku häbistamisega. Rommel otsustas enesetapu kasuks ja suri 14. oktoobril 1944. Surma ametlik versioon avalikkusele esitati kui kangelase surm lahingus.
Pärast tema surma kujunes Rommelist nii Saksa kui ka välismaiste vaenlaste seas ikooniline — tema taktikalised saavutused, isiklik vaprus ja arusaadav suhtumine alluvatesse aitasid luua kuvandi "ausast sõjaväelase" näost. Pärast sõda on Rommeli pärandut ja tema rolli natsirežiimis laialdaselt uuritud ning ajaloohinnangud on mitmetahulised: mõned rõhutavad tema sõjalisi voorusi ja inimlikkust, teised rõhutavad tema koostööd sõjarežiimiga ja seda, et tema tegevust ei saa täielikult eraldada Saksa sõjakuritegudest ja poliitilisest kontekstist. Tänapäeva ajaloolased püüavad eristada faktilisi sündmusi müütidest, hinnates nii tema taktikalist meisterlikkust kui ka moraalseid ja poliitilisi valikuid, mida ta tegi sõja ajal.
Rommeli elu ja surm on jätkuvalt uurimise ja debati objektiks: ta on endiselt üks II maailmasõja tuntuimaid Saksa kindraleid — nii kiidetud kui ka kriitiliselt vaadeldud ning tema pärand on osa laiemast arutelust sõjalisest juhtimisest, vastutusest ja moraalist sõja tingimustes.
