Erwin Rommel – Saksa feldmarssal ja Aavikurüütel (1891–1944)
Aavikurüütli võib viidata ka fennekirvele.
Feldmarssal Erwin Johannes Eugen Rommel, "Aavikurüütli" (15. november 1891 – 14. oktoober 1944), oli Saksa armee ohvitser I ja II maailmasõjas. Ta sündis Württembergi piirkonnas ja alustas sõjaväekarjääri Keiserlikus Saksa armees. Esimese maailmasõja ajal teenis ta kaalukate lahingute — näiteks Läänerindel — suuruses ning teenis tunnustust julguse ja juhtimisvõime eest. Vahetult pärast sõda jätkas ta teenistust, õppis taktikat ja kaptenina teenides kogus kogemusi, mis hiljem kujundasid tema käitumist kindrali ja lahingujuhi rollis.
Teises maailmasõjas juhtis ta Saksa armeed Põhja-Aafrikas, kus ta pidas pikka võitlust Briti 8. armee vastu. Rommeli juhtimisel asutatud Afrikakorps saavutas mitmeid lühiajalisi edusamme, kasutades kiireid ja rünnakule keskenduvaid manöövreid, mis andsid talle liitlaste seas hüüdnime "Desert Fox" ehk eesti keeles tihti "Aavikurüütel". Tema üks suurimaid tagasilööke tuli El Alameinis, kus liitlasväed tema edurünnakud peatasid ja hiljem tema väed tagasi lõid. Pärast Põhja-Aafrika kampaaniat teenis Rommel Prantsusmaal, vastutades Läänemereranniku kaitse ettevalmistamise eest enne liitlaste liitlaste Normandia sissetungi.
Rommel oli Saksa avalikkuse seas populaarne ning ka vaenlased — eriti Briti ohvitserkond — hindasid tema oskusi ja isiklikku vaprust. Teda nähti sageli kui rüütellikku ja inimlikku liidrit, eriti võrreldes teiste kõrgemate natsijuhtide brutaliteediga. Tema käsutuses olnud üksusi, sealhulgas tuntud Afrikakorpus, ei süüdistatud laialdaselt sõjakuritegudes samas mahus nagu teisi Saksa väeosi; vangistatud sõdureid koheldi sageli paremini ning tema alluvusest tuli teada, et käske vangistatud juudi sõdurite ja tsiviilelanike tapmiseks jahtida ei järgitud.
Rommeli suhe natsirežiimiga oli keeruline. Kuigi ta teenis Hitlerit ja sai kõrgeid autasusid, ei olnud ta režiimi poliitiline truu toetaja. 1944. aastal oli tal kontaktid mõne kõrgema ohvitseriga, kes olid väsinud Hitleri juhtimisest ja plaanisid valitsuse vahetust — nende hulka kuulusid ka arutelud riigipöörde ja Hitleri võimult eemaldamise teemal. Rommel ei olnud avalikult plaanide keskne organiseerija ja ajaloolased on arutanud, kuivõrd ta toetas otsest mõrva versus poliitilist kõrvaldamist; samas osutus ta pärast 20. juuli atentaatkatset kahtlustuse alla. Pärast vandenõu ebaõnnestumist arreteeriti, piinati ja hukati paljusid asjaosalisi ning režiim tegutses rängalt.
Enne 20. juuli sündmusi oli Rommel saanud tõsise vigastuse, kui tema auto 17. juulil 1944 RAF-i õhulöögi käigus rünnaku all sai ja Rommel viidi haiglasse, kus teda raviti peavigastuse tõttu. Pärast vandenõu läbikukkumist kutsuti ta haiglasse uurima ja talle esitati valik: avalikult oma süü tunnistada ja avalikult hukata sõjakohtu järel või võtta vastu rahulikum lahendus, mis päästaks tema perekonna ja säilitaks tema maine. Hitlerile lojaalsete ametnike vahendusel pakuti talle alternatiivina enesetapu, mille korral tema perekonda ja varasid kaitstakse ning tema maine säilitub; vastupidisel juhul ähvardas ta sõjakuht koos avaliku häbistamisega. Rommel otsustas enesetapu kasuks ja suri 14. oktoobril 1944. Surma ametlik versioon avalikkusele esitati kui kangelase surm lahingus.
Pärast tema surma kujunes Rommelist nii Saksa kui ka välismaiste vaenlaste seas ikooniline — tema taktikalised saavutused, isiklik vaprus ja arusaadav suhtumine alluvatesse aitasid luua kuvandi "ausast sõjaväelase" näost. Pärast sõda on Rommeli pärandut ja tema rolli natsirežiimis laialdaselt uuritud ning ajaloohinnangud on mitmetahulised: mõned rõhutavad tema sõjalisi voorusi ja inimlikkust, teised rõhutavad tema koostööd sõjarežiimiga ja seda, et tema tegevust ei saa täielikult eraldada Saksa sõjakuritegudest ja poliitilisest kontekstist. Tänapäeva ajaloolased püüavad eristada faktilisi sündmusi müütidest, hinnates nii tema taktikalist meisterlikkust kui ka moraalseid ja poliitilisi valikuid, mida ta tegi sõja ajal.
Rommeli elu ja surm on jätkuvalt uurimise ja debati objektiks: ta on endiselt üks II maailmasõja tuntuimaid Saksa kindraleid — nii kiidetud kui ka kriitiliselt vaadeldud ning tema pärand on osa laiemast arutelust sõjalisest juhtimisest, vastutusest ja moraalist sõja tingimustes.
Varajane elu ja karjäär
Rommel sündis 15. novembril 1891 Saksamaal Heidenheimis, 45 kilomeetri kaugusel Ulmist, Württembergi kuningriigis, mis oli tollal Saksa keisririigi osa. Ta ristiti 17. novembril 1891. Tema isa Erwin Rommel (1860-1913) oli matemaatikaõpetaja ja hiljem keskkooli direktor Aalenis. Tema ema oli Helene von Lutz, kohaliku omavalitsuse ametniku tütar. Rommel oli teine neljast lapsest: Karl, Gerhard ja Helene. Rommel kirjutas, et tema "esimesed aastad möödusid väga õnnelikult". []
14-aastaselt ehitas Rommel koos ühe sõbraga täismõõtmelise purilennuki, mis suutis lennata lühikesi vahemaid. Noor Erwin mõtles inseneriks saada ja näitas tehnilistes töödes annet, kuid isa tõttu astus noor Rommel 1910. aastal kohaliku 124. Württembergi jalaväerügemendi ohvitserikadettide hulka ja veidi hiljem saadeti Danzigi ohvitserikadettide kooli. Ta lõpetas selle 15. novembril 1911 ja oli jaanuaris 1912 leitnant.
Erwin Rommel oli 1911. aasta alguses kadetikooli ajal kohtunud oma tulevase naise, 17-aastase Lucia Maria Molliniga (ka Lucie) (sünd. 6. juuni 1894 Danzigis; surnud 26. september 1971 Stuttgartis). Nad abiellusid 27. novembril 1916 Danzigis ja neil sündis 24. detsembril 1928 poeg Manfred, kellest hiljem sai Stuttgarti linnapea. Manfred suri 2013. aastal. Pärast Luciega kohtumist arvavad mõned ajaloolased, et Rommelil oli 1913. aastal ka suhe naisega nimega Walburga Stemmer, kellega neil oli tütar Gertrud.
Esimene maailmasõda
Esimeses maailmasõjas võitles Rommel Prantsusmaal, aga ka Rumeenias ja Itaalias, esmalt 6. Württembergi jalaväerügemendi ja seejärel Alpenkorpsi Württembergi mäepataljoni koosseisus. Selle üksuse koosseisus teenides omandas ta kiire taktikaliste otsuste tegemise ja vaenlase segaduse ärakasutamise maine. Ta sai kolm korda haavata ja talle anti Raudrist; esimene ja teine klass.
Rommel sai ka Preisimaa kõrgeima teenetemärgi, Pour le Mérite'i pärast lahinguid Lääne-Sloveenia mägedes, Isonzo-Soca rinde lahingutes. Autasu saadi Longarone lahingu ja Sloveenias asuva Matajuri mäe ja selle kaitsjate (150 itaalia ohvitseri, 9000 meest ja 81 suurtükki) vallutamise eest. Tema pataljon kasutas Isonzo lahingutes gaasi ja mängis ka võtmerolli keskvõimu võidus Itaalia armee üle Caporetto lahingus. Isonzo juures võideldes langes Rommel itaallaste poolt vangi. Ta põgenes ja kuna ta oskas itaalia keelt, oli ta kahe nädala jooksul tagasi Saksa liinides. Hiljem, kui Saksa ja Itaalia armeed olid Teise maailmasõja ajal liitunud, mõistis Rommel, et nende vähene edu lahingutegevuses oli tingitud kehvast juhtimisest ja varustusest, mille parandamise korral said nad kergesti võrdseks Saksa vägedega.
Teine maailmasõda
Poola 1939
Rommel oli Poola-kampaania ajal Führerbegleithauptquartier'i (Führeri eskadrilli staabi) komandör, kes liikus sageli rinde lähedal Führersonderzug'i rongis, nähes palju Hitlerit. Pärast Poola lüüasaamist naasis Rommel Berliini, et korraldada Führeri võiduparaadi, osaledes ise Hitleri saatjaskonna liikmena. Poola kampaania ajal paluti Rommelil aidata üht oma naise sugulast, Poola preestrit, kes oli arreteeritud. Kui Rommel palus Gestapolt teavet, ei leidnud Gestapo mingit teavet mehe olemasolust.
Prantsusmaa 1940
Rommel palus Hitlerilt ühe pantserdiviisi juhtimist. 6. veebruaril 1940, kolm kuud enne sissetungi Prantsusmaale, anti Rommelile 7. panzerdiviisi ülemus "Fall Gelb" ("kollane juhtum"), sissetungiks Prantsusmaale ja Madalamaadele. Mõned teised ohvitserid ei olnud tema edutamisega nõus. Rommeli algse taotlemise oli sõjaväe personaliülem tagasi lükanud, viidates sellele, et tal puudusid varasemad kogemused soomusüksustega ja tema ulatuslik varasem kogemus alpiüksuses tegi ta sobivamaks kandidaadiks mägidiviisi ülevõtmiseks, millel oli hiljuti vaja täita oma ülemjuhataja ametikohta. Rommel oli aga rõhutanud liikuva jalaväe kasutamist ja tunnistas soomusüksuste suurt kasulikkust Poola-kampaanias. Ta asus suure entusiasmiga õppima ja arendama soomusrelvade sõjapidamise tehnikat. Otsus panna ta soomusdiviisi ülemaks osutus suurepäraseks. Mais 1940 sai tema 7. panzerdiviis tuntuks kui "kummitusdiviis", sest tema kiire edasiliikumine ja kiireid rünnakuid sooritades oli ta sageli nii kaugel, et ta ei saanud ülejäänud Saksa armeega sageli ühendust.
Põhja-Aafrika 1941-1943
Rommeli tasu edu eest oli tema edutamine ja nimetamine 5. kerge diviisi (hiljem reorganiseeritud ja ümbernimetatud 21. panzerdiviisiks) ja 15. panzerdiviisi ülemaks, mis Saksa Afrikakorpuse nime all ( kuulake ) saadeti 1941. aasta alguses Liibüasse operatsiooni Sonnenblume raames, et aidata Itaalia vägesid, mis olid operatsioonis "Kompass" Briti Rahvaste Ühenduse vägedelt raske kaotuse saanud. Just Aafrikas saavutas Rommel oma suurima kuulsuse komandörina.
Erwin Rommel
Attitude
Rommel oli hästi tuntud mitte ainult Saksa rahva, vaid ka tema vaenlaste seas. Lood tema rüütellikkusest ja taktikalistest võimetest tõid talle austust paljude vastaste, sealhulgas Claude Auchinlecki, Winston Churchilli, George S. Pattoni, Hugh Dowdingi ja Bernard Montgomery (kes nimetas tema järgi koera) poolt. Rommel austas ka oma vaenlasi. Hitler pidas Rommelit oma lemmikkindralite hulka.
Aafrika Korpsi ei süüdistatud kunagi sõjakuritegudes ja Rommel ise nimetas Põhja-Aafrika võitlust Krieg ohne Hass'iks - sõjaks ilma vihata. Selle kohta on arvukalt näiteid, näiteks tema keeldumine Hitleri käsu täitmisest hukata juudi vange. Rommeli ajal Prantsusmaal andis Hitler talle käsu deporteerida Prantsusmaal olevad juudid; Rommel ei teinud seda. Mitmel korral kirjutas ta kirju, milles protesteeris juutide kohtlemise vastu. Kui Briti major Geoffrey Keyes hukkus ebaõnnestunud komando rünnaku käigus, mille eesmärk oli tappa või tabada Rommel Saksa liinide taga, käskis Rommel teda matta täie sõjaväelise auastmega. Samuti andis Rommel Atlandi müüri ehitamise ajal korralduse, et Prantsuse töölisi ei tohi kasutada orjatena, vaid nende töö eest tuleb maksta.
Rommeli haud
Surm
Rommel ei kuulunud Hitleri tapmiskatset kavandanud rühma. Tegelikult ei pooldanud ta Hitleri mõrva. Rommel uskus, et mõrvakatse võib Saksamaal ja Austrias vallandada kodusõja ning Hitlerist oleks saanud märtrile kestva asja eest. Selle asemel nõudis Rommel, et Hitler arreteeritaks ja tema kuritegude eest kohtu alla antaks. Hiljem tegi Rommel siiski otsuse, et toetab vandenõu.
Pärast ebaõnnestunud pommirünnakut 20. juulil 1944 arreteeriti paljud vandenõulased. Rommel oli sellest arengust häiritud. Ei läinud kaua aega, kuni tema osalus tuli päevavalgele.
Gestapo piinamise ajal paljastas üks sellest rühmast mitme kõrgema sõjaväeohvitseri nime, kellega eelnevalt konsulteeriti. Rommel oli üks neist.
Veelgi hävitavam on see, et Carl Goerdeler, vastupanuliikumise peamine tsiviiljuht, kirjutas mitmetes kirjades ja muudes dokumentides, et Rommel on potentsiaalne toetaja ja vastuvõetav sõjaline juht, keda võiks nende riigipöörde õnnestumise korral vastutava positsiooni panna. Natside parteiametnikud Prantsusmaal teatasid, et Rommel kritiseeris ulatuslikult ja põlglikult natside ebakompetentsust ja kuritegusid. See pitseris tema saatuse.
Filmi The Desert Fox ilmumine: Rommeli lugu (1951) aitas kaasa tema kui Saksa armee ühe kõige tuntuma ja hinnatuima juhi mainele.
Erwin Rommeli surmamask
Mälestusmärk Erwin Rommeli enesetapu kohas väljaspool Herrlingeni linna, Baden-Württemberg, Saksamaa (Ulmist lääne pool).
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Erwin Johannes Eugen Rommel?
V: Erwin Johannes Eugen Rommel oli Saksa armee feldmarssal, kes teenis I ja II maailmasõjas. Ta on kõige rohkem tuntud kui "kõrberüütli", sest ta juhtis Saksa vägesid Põhja-Aafrika kampaania ajal (1940-1943).
K: Millal ja kus ta sündis?
V: Erwin Johannes Eugen Rommel sündis 15. novembril 1891 Heidenheim Wrttembergis.
K: Kui vana ta oli, kui ta suri?
V: Erwin Johannes Eugen Rommel suri 52-aastaselt 1944. aastal.
K: Mida ta käsutas Teise maailmasõja ajal?
V: Erwin Johannes Eugen Rommel juhtis Teise maailmasõja ajal Saksa armeed Põhja-Aafrikas Põhja-Aafrika kampaania ajal (1940-1943) ja hiljem juhtis Saksa vägesid, mis kaitsesid liitlaste Normandia sissetungi vastu (1944).
K: Kuidas kohtlesid tema armee sõdureid?
V: Tema armee poolt vangistatud sõdureid koheldi hästi ning käske vangistatud juudi sõdurite ja tsiviilisikute tapmiseks eirati.
K: Millisest plaanist teadis Rommel, milles osalesid kõrgemad ohvitserid?
V: 1944. aastal teadis Rommel kõrgemate ohvitseride plaanist mõrvata Hitler.
K: Kuidas reageeris Hitler, kui see plaan ebaõnnestus?
V: Kui see plaan ebaõnnestus, piinati ja hukati kõik asjaosalised. Hitler pakkus talle valida enesetapu või sõjakohtu vahel ja ta sooritas enesetapu.
