Liibüa — Põhja-Aafrika riik: geograafia, ajalugu ja faktid

Liibüa piirid puutuvad kokku Egiptuse, Sudaani, Tšaadi, Alžeeria, Nigeri ja Tuneesiaga. Põhja pool on Vahemeri. Liibüa pealinn on Tripoli, mis on sadam mere ääres. Tripolis elab umbes miljon inimest. Liibüa pindala on umbes 1 760 000 km ²(679 540 ruut mi).

Liibüa kõrgeim punkt on Bikku Bitti 2267 m üle merepinna ja madalaim punkt on Sabkhat Ghuzayyil -47 m allpool merepinda. Suurem osa riigist on tasane, suurte tasandikega. Kuna maa on nii kuiv, on vaid 1,03% maast põllumajanduseks sobiv.

Tripoli ümbrust nimetatakse Tripolitaaniaks ja see oli Osmanite okupatsiooni ajal kõige arenenum.

Cyrenaica on ala kirderannikul. Seda eraldab Tripolitaaniast Sirte laht. See sai oma nime kreeklaste järgi, kes ehitasid 630 eKr Cirene linna. See hõlmab Tobruki ja Benghazi linnu.

Fezzan on kõrbeala Edela-Liibüas, mille itaallased 1912. aastal Tripoli osaks tegid. Pärast sõda valitses seda piirkonda Prantsusmaa, kes soovis seda oma impeeriumi külge liita.

Liibüa rahvaarv 2011. aastal oli väidetavalt umbes 6 597 960. See ei ole nii suure pindalaga riigi jaoks suur arv, seega on Liibüa rahvastikutihedus väike. See on tingitud sellest, et suur osa Liibüast asub Sahara kõrbes. Enamik Liibüa elanikke elab rannikul asuvates linnades. Liibüa elanikke nimetatakse liibüalasteks.

Liibüalased on enamasti araablased, kuigi paljud neist on berberid, kelle hulka kuuluvad ka Põhja-Aafrika nomaadidest tuareegid. Umbes 95% liibüalastest on araabia-berberi päritolu. Peaaegu kõik liibüalased on sunniitlikud moslemid.

Alates 2007. aastast on Liibüa jagatud 22 ringkonnaks.

• Tripoli
• Benghazi
• Al Bayda
• Misratah
• Tobruk

Nafta avastati Liibüas 1958. aastal ja see moodustab umbes 95% riigi ekspordituludest. Nafta moodustab umbes 25% Liibüa SKPst. Muud ekspordiartiklid on maagaas, sool, lubjakivi ja kips. Kuna suur osa riigist on kõrb, peab Liibüa importima umbes 75% oma toidust. Liibüa kasvatab nisu, otra, oliive, datleid, tsitrusvilju, maapähkleid, sojaube ja paljusid köögivilju. 1984. aastal alustati 3 862 km pikkuse torujuhtme ehitamist, et tuua Sahara maa-alune vesi rannikualadele niisutamiseks. Torustiku, mille valmimine võtab 25 aastat, maksumuseks on hinnatud umbes 25 miljardit dollarit. Seda nimetatakse suureks tehisjõeks ja see on suurim vee arendamise kava maailmas.

Liibüa raha nimetatakse Liibüa dinaariks. See võeti 1971. aastal vana raha, Liibüa naela asemele. Ühes dinaaris on 1000 dirhami. Dinaar on raha nimetus paljudes islamimaades. Nimi pärineb vanast Rooma mündist, denarist.

Liibüa koosneb kolmest piirkonnast: Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzan. Tripolitaania on looderannikul asuv piirkond, mida kunagi nimetati Tripoli kuningriigiks. Seda valitsesid Osmanite impeeriumi türklased. USA läks 1805. aastal Tripoli kuningriigiga sõda Vahemere piraatluse probleemide tõttu. USA oli keeldunud maksmast Türgi valitsejatele suuremat "kaitseraha".

Tripolitaania ja Kürenaika vallutasid itaallased Itaalia-Türgi sõja ajal 1911-1912. Sõja põhjuseks oli Itaalia koloonia rajamine. Nad väitsid, et see piirkond oli kunagi osa Rooma impeeriumist ja kuulus Itaaliale. Itaallased olid esimene riik, kes kasutasid lennukid pommide langetamiseks, kui nad 1911. aastal Tripolit ründasid.

Paljud tuhanded Itaalia asunikud kolisid Liibüasse, et rajada ettevõtteid ja talusid, mis pidid varustama Itaaliat ja selle impeeriumi toiduga ja toodanguga Liibüalased võtsid osa oma maast Kürenaica piirkonnas jõuga ära ja umbes 70 000 inimest suri lahingutes, nälgis või hävis 1918. aasta kohutava epideemia (nn "Hispaania gripp") tagajärjel. Paljud tuhanded põgenesid Egiptusesse, kuid kolisid peagi tagasi, kui uus Itaalia kuberner Italo Balbo hakkas araablaste suhtes sõbralikult suhtuma.

Itaalia Liibüa nautis 1930. aastate lõpus tohutut arengut, kus loodi uued raudteed, sadamad, haiglad, lennujaamad, teed. Nendel aastatel õitses põllumajanduse majandus tänu mitmete kümnete uute külade loomisele Itaalia ja Araabia talupidajate jaoks. Väljaspool Tripolit toimus isegi rahvusvaheline autovõistlus (Grand Prix of Tripoli ).

Suur osa Teise maailmasõja Põhja-Aafrika kampaaniast toimus Liibüas, sealhulgas Tobruki lahing. Britid vallutasid Tripolitaania 1942. aastal ja valitsesid seda kuni 1951. aastani.

Liibüa Ühendkuningriik

Pärast Teist maailmasõda valitsesid Liibüa piirkondi nii Suurbritannia kui ka Prantsusmaa sõjaväekubernerid. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tegi Liibüast 1951. aastal sõltumatu riigi, Liibüa Ühendatud Kuningriigi. See pidi olema põhiseaduslik monarhia, mida valitsesid kuningas Idris I ja tema järeltulijad. Idris (Muhammad Idris bin Muhammad al-Mahdi as-Senussi) (13. märts 1890-25. mai 1983) oli olnud Kürenaika emiir, kuid läks 1922. aastal Egiptusesse eksiili. Sõja lõppedes naasis ta Suurbritannia toetusel emiirina tagasi. Teda paluti ka Tripolitaania emiiriks. Ta suutis need kolm piirkonda ühendada ja sai 24. detsembril 1951 Liibüa Ühendatud Kuningriigi kuningaks.

Liibüa ees seisvad probleemid olid tohutud. Riik oli vaene ja eksportkaupade osas väheste kaupadega. Ainult 250 000 inimest oskas lugeda. Liibüal oli vaid 16 kõrgkooli lõpetanud inimest, ei olnud ühtegi liibüalast arsti, inseneri, farmatseuti ega maamõõtjat. ÜRO hinnangul oli 10% inimestest silmahaiguste, eriti trahoomi tõttu pimedad. Idris oli religioosne juht, kes ei tundnud valitsuse asjade vastu suurt huvi. Tema valitsust peeti korrumpeerunuks ja ta ei teinud midagi araabia rahvusluse kasvava tõusu vastu, mis oli 1952. aastal Egiptuses võimule toonud Nasseri. Kui nafta avastati, sai Liibüast üks maailma suurimaid naftat tootvaid riike. Paljud liibüalased leidsid, et Kürenaica sai naftarahast rohkem kui ülejäänud riik. Suur osa naftarahast läks ka välismaistele ettevõtetele.

Liibüa Araabia Vabariik

1. septembri 1969. aasta varahommikul võttis grupp sõjaväelasi riigipöörde käigus valitsuse üle. Sõjaväe staabiülemaks nimetati kolonel Muammar al-Gaddafi. Aastatel 1970-1972 oli ta peaminister. Ta alustas poliitilist süsteemi nimega "Kolmas universaalne teooria". See on sotsialismi ja islami segu, mis põhineb hõimuvalitsusel. Selle pidi kehtestama Liibüa rahvas ise ainulaadse "otsedemokraatia" vormis. Al-Gaddafi nimetas seda "jamahiriya".

Mõned tema esimesed tegevused olid nafta üle kontrolli tagasi võtmine ja ülejäänud Itaalia asunike tagasisaatmine Itaaliasse. Samuti sulges ta USAF-i ameerika baasi.

Suur Sotsialistlik Rahvavabariik Liibüa Araabia Džamahirija

1977. aastal sai Liibüast "Al-Jamahiriya al-`Arabiyah al-Libiyah ash-Sha`biyah al-Ishtirakiyah al-Uzma" . Inglise keeles tähendab see nimi "Suur Sotsialistlik Rahvavabariigi Liibüa Araabia Džamahiriya".

Väidetavalt on Liibüa sponsoreerinud läänevastaseid rühmitusi. Gaddafi toetas avalikult selliseid iseseisvusliikumisi nagu Nelson Mandela Aafrika Rahvuskongress, Palestiina Vabastusorganisatsioon, Iiri Vabariiklik Armee, Polisario Rinne (Lääne-Sahara) jt. Selle tõttu kannatasid Liibüa välissuhted mitmete lääneriikidega negatiivselt ja see sai USA jaoks põhjuseks, miks ta 1986. aastal Liibüat pommitas. Gaddafi elas pommitamise üle, paljud riigid ja ÜRO Peaassamblee mõistsid USA tegevuse hukka.

Liibüa oli ka varustanud relvi ja raha Iiri Vabariiklikule Armeele selle võitluses Briti valitsusega Põhja-Iirimaal. Gaddafi arendas häid suhteid revolutsioonilise Kolumbia marksistlik-leninistliku sissirühmitusega FARC. Tegevus hõlmas ka sellist tegevust nagu Liibüa panus Falklandi sõda, kus Gaddafi andis Argentiina valitsusele 20 kanderaketti, 60 SA-7 raketti, kuulipildujaid, mürske ja miine. Väidetavalt oli Liibüa osaline 1988. aastal Šotimaal Lockerbie'i kohal toimunud Pan Am'i lennu 103 ja 1989. aastal Prantsuse UTA lennu 772 pommitamises, kuigi uurimise käigus ei leitud tõendeid, mis viitaksid Liibüa rollile.

ÜRO kehtestas 1992. aastal Liibüa vastu majandussanktsioonid. Need sanktsioonid takistasid teistel riikidel relvade müümist, raha investeerimist või isegi oma inimeste lubamist Liibüasse. Kuue päeva pärast, kui USA oli Iraagi Saddam Husseini vangistanud, loobus Gaddafi Liibüa massihävitusrelvade programmidest ja tervitas rahvusvahelisi inspekteerimisi, et kontrollida, kas ta täidab oma kohustust. Gaddafi ütles, et ta loodab, et teised riigid järgivad tema eeskuju. ÜRO tühistas sanktsioonid samal aastal. Gaddafi lahendas Lockerbie lennukiõnnetuse küsimuse, makstes ohvrite perekondadele 2,7 miljardit USA dollarit. Liibüa peaminister Shukri Ghanem ütles intervjuudes, et Gaddafi "maksab rahu eest" läänega ja vihjas, et Liibüa ei olnud asjas mingit rolli. ÜRO vaatlejad tunnistaksid sellist avaldust ja seaksid kogu küsimuse kahtluse alla.

Gaddafi seadis eesmärgiks ka normaalsed suhted teiste riikidega. Riiki said külastada Lääne-Euroopa juhid ning paljud töö- ja kaubanduslikud delegatsioonid. Ta tegi oma esimese reisi Lääne-Euroopasse 15 aasta jooksul, kui ta 2004. aasta aprillis Brüsselisse sõitis. Ta lõi taas sidemed Venemaaga, mis olid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist seisma jäänud.

2010. aastal oli Liibüa inimarengu indeks Aafrika kõrgeim, riik oli elatusaluste osas üldkokkuvõttes 53. kohal kui "kõrge standard". Liibüa jäi võlgadeta riigiks. 2011. aastal kiitis ÜRO inimõiguste nõukogu Liibüa inimõigusi. Pärast kodusõda näib aga, et inimõiguste olukord halveneb. Märtsis 2013 piinati Barnabas Fundi andmetel Liibüas vähemalt 48 kristlast, üks suri vahi all.

Valimisõigus

Iga üle 18-aastane liibüalane võib hääletada. See tähendab, et hääletamine (mida nimetatakse ka "valimisõiguseks") on Liibüas üldine.

2011. aasta veebruaris puhkes Liibüas kodusõda, kui mässulised võitlesid kolonel Muammar al-Gaddafi ja tema valitsuse vastu. NATO sekkus sõda mässuliste kasuks. Mõnel mässulisel olid aga sidemed al-Qaedaga. NATO lõpetas oma missiooni oktoobris pärast seda, kui kolonel al-Gaddafi olevat tapetud. Pärast kodusõda jätkus al-Gaddafi lojaalsete pooldajate vähene mäss. Relvastatud miilitsad täitsid revolutsioonist jäänud lünka. Tripolis ja Tobrukis korraldati kaks erinevat rahvuslikku valitsust ning paljud võitlejad ei järginud kumbagi neist.