Alžeeria (/ælˈdʒɪəriə/ ( kuula) või /ɔːl-/), ametlikult Alžeeria Demokraatlik Rahvavabariik, on endine Prantsuse koloonia ja suurim riik Aafrikas. See kuulub Loode-Aafrikas asuvasse Magribi piirkonda. Pealinn on Alžiir. Piirneb põhjas Vahemerega, kirdes Tuneesiaga, idas Liibüaga, kagus Nigeriga, edelas Mauritaaniaga ja Maliga, läänes Lääne-Sahara ja loodes Marokoga.
Geograafia ja loodus
Alžeeria pindala on umbes 2 381 741 km², mis teeb sellest Aafrika suurima riigi. Põhjapiiril on kitsas Vahemere rannik, mille ääres asub suurem osa rahvastikust ja põllumajanduslikest aladest. Suur osa riigist (üle 80%) on kaetud Sahara kõrbe ja sellele omaste kõrbealadega. Keskosas ulatuvad Atlasemägede harud (Tell Atlas ja Sahari Atlas), mis eraldavad Vahemere kliimavöötme kuiva kõrbealast.
Peamised maastikutüübid:
- Vahemere rannik — linnad, viljakad orud ja niiskem kliima.
- Atlasemäed — kõrgemad ja niiskemad alad, kus leidub metsasid ja karjamaid.
- Sahara — liivadüünid, kivikõrbed, oaasid ja kõrbetipud, nagu Tassili n’Ajjeri ja Ahaggar (Hoggar) mäestik.
Kliima varieerub Vahemere kliimast põhjapoolsetel aladel kuni äärmiselt kuiva kõrbekliimani lõunas. Põhjapoolsed alad saavad talvel vihma ja suvel on kuiv ning soe, lõunaosa on väga kuum ja päikeseline. Loomastik ja taimestik on vastavalt väga erinevad: Vahemereline taimestik, kõrbeadaptatsiooniga liigid ning kõrbes elavad imetajad, roomajad ja rändlinnud.
Ajalugu — lühikokkuvõte
Alžeeria ajalugu on pikk ja mitmekesine. Alal elasid juba eelajaloolised kogukonnad; tuntud on Tassili n’Ajjeri kivimaalid. Piirkonda mõjutasid fenitslased ja hiljem roomlased, seejärel tuli araabia laienemine 7. sajandil, mis tõi kaasa islami ja araabia-keelse kultuuri. Pikka aega kuulusid osaliselt Ottomani impeeriumi mõjupiirkonda.
19. sajandi alguses algas Prantsuse koloniseerimine (1830) ning see jätkus üle saja aasta kuni iseseisvumissõjani. Vabastussõda (1954–1962), mida juhtis Rahvusliku Vabastusliikumine (FLN), oli äärmiselt verine ja lõppes 1962. aastal Alžeeria iseseisvumisega. Pärast iseseisvumist kujunes riik üheparteiliseks, järgnevaid dekadeid mõjutasid sotsialistlikud reformid ja autoritaarne valitsemine.
1990ndate alguses tekkinud poliitiline kriis ja sellest järgnenud sisuline konflikt (nn «must kümnend») tõi kaasa laialdase vägivaldse ägeda kodusõja, mille tagajärjel suri palju tsiviilelanikke. 2000ndate alguses vähenes vägivald, kuid riik on jätkuvalt silmitsi poliitiliste ja majanduslike väljakutsetega. 2019. aasta Hiraki massiprotestid sundisid tagasi astuma pikaajalist presidenti Abdelaziz Bouteflikat ja tõid esile avalikku nõudmist poliitilise reformi järele.
Poliitika ja valitsemine
Alžeeria on ametlikult «Demokraatlik Rahvavabariik», kuid praktiliselt on riik läbi ajaloo olnud tugeva sõjaväe ja juhiga seotud valitsemise all. Poliitiline süsteem on presidendikeskne ning viimaste aastate jooksul on toimunud pingutusi institutsioonide reformimiseks ja korruptsiooni vähendamiseks, kuid areng on olnud aeglane ja vastuoluline.
Rahvastik ja kultuur
Rahvaarv on hinnanguliselt üle 40 miljoni inimese. Enimlevinud keel on ametlikult araabia keel; alates 2016. aastast on ka berberi (tamaziɣt) keel riigis ametlik. Prantsuse keel jääb laialdaselt kasutatuks hariduses, meedias ja äris. Enamik elanikkonnast on araabia-berberi päritolu ja islam on valdav usk.
Kultuuris on tugevad amazigh- (berberi) traditsioonid, araabia-islami mõjud ning mõju Prantsuse perioodist. Muusikažanrid nagu raï tekkisid Alžeeria läänes (eriti Oran), samuti on tuntud chaabi ja andalusian-muusika traditsioonid. Köögis domineerivad sellised road nagu couscous, tagine’id, erinevad supid ja pagari-tooted; tee ja piparmündi- või magusad magustoidud kuuluvad igapäevaellu.
Majandus
Alžeeria majandus toetub tugevalt nafta ja maagaasi varudele — nafta- ja gaasitööstus moodustab suure osa riigi eksporditulust ja riigieelarvest. Riik on OPECi liige ning kasu nendest loodusvaradest on olnud majanduse tugisambaks, kuid sõltuvus energiatuludest teeb majanduse haavatavaks maailmaturu hindade kõikumistele. Valitsus on püüdnud edendada diversifitseerimist, kuid tööpuudus, eriti noorte hulgas, ja investeerimiskitsendus on jätkuvad probleemid.
Turism ja vaatamisväärsused
Alžeerias on palju kultuurilisi ja looduslikke vaatamisväärsusi:
- Tassili n’Ajjeri — kuulus eelkõige kivikunsti ja maalide poolest (UNESCO maailmapärand).
- Alžiiri Kasbah — ajalooline linnaosa Alžiiris (UNESCO).
- M’Zabi org ja Tipasa — olulised ajaloolised paigad.
- Ahaggar (Hoggar) mäestik ja Tamanrasset — kõrbe- ja mägimaastikud ning tuhandete aastate pikkuse kultuuripärandiga oaasid.
Keskkond ja väljakutsed
Peamised keskkonnaprobleemid on desertifikatsioon, vee nappus, linnastumine ja loodusvarade ekspluateerimine. Valitsus ja mitmed rahvusvahelised organisatsioonid tegelevad looduskaitse, veemajanduse ning taastuvenergia (päikese- ja tuuleenergia) arenguga, mis aitaksid vähendada sõltuvust fossiilkütustest.
Kiired faktid
- Pealinn: Alžiir
- Pindala: umbes 2 381 741 km²
- Rahvaarv: hinnanguliselt üle 40 miljoni (sõltuvalt allikast)
- Ametlikud keeled: araabia ja berberi (tamaziɣt); prantsuse keel laialt levinud
- Valuuta: Alžeeria dinaar (DZD)
- Aegaeg: Kesk-Euroopa aeg (CET, UTC+1)
- Rahvus: enamasti araabia-berberi
- Usk: enamik islami sunniitlikud moslemid
- Iseseisvuspäev: 5. juuli 1962 (iseseisvus Prantsusmaast)
- Rahvusel: rikkalik segu berberi ja araabia päranditest ning prantsuse kultuurimõjudest
- Suured linnad: Alžiir, Oran, Constantine, Annaba, Blida
- Suveräänsus ja väljakutsed: poliitilised reformid, majanduslik mitmekesistamine ja keskkonnaprobleemid
Alžeeria on riik, kus kohtuvad pikk ajalugu, mitmekesine loodus ja keerulised poliitilised ning majanduslikud väljakutsed. Selle potentsiaaliga loodusvarad ja rikkalik kultuuripärand pakuvad vundamenti tulevaseks arenguks, kuid edu eeldab jätkuvaid reforme, investeeringuid ja stabiilsust.
