Maroko

Ajalugu

Esiajalugu ja antiik

Berberi-Rooma klient Mauretaania kuningas Ptolemaios.

Praeguse Maroko piirkond on olnud asustatud juba paleoliitikumi ajast, millalgi vahemikus 190 000-90 000 eKr. Ülempaleoliitikumi ajal oli Magrib viljakam kui tänapäeval, meenutades pigem savanni kui tänast kuiv maastikku. Kakskümmend kaks tuhat aastat tagasi järgnes ateriale iberomauruse kultuur, millel oli sarnasusi ibeeria kultuuridega. Iberomauruse "Mechta-Afalou" matuste ja Euroopa Cro-Magnoni säilmete vahel on oletatud skeleti sarnasusi. Iberomauruse kultuurile järgnes Marokos Beaker-kultuur.

Mitokondriaalse DNA uuringud on avastanud tiheda seose berberite ja Skandinaavia saamide vahel. See toetab teooriaid, et Edela-Euroopa Prantsuse-Kantaabrias asunud varjupaikade piirkond oli allikaks hilisjääaja lõpuajal levinud jahimeestele ja -kogelejatele, kes asustasid Põhja-Euroopa pärast viimast jääaega uuesti.

Põhja-Aafrikat ja Marokot tõmbasid aeglaselt laiemasse arenevasse Vahemere maailma foiniiklased, kes rajasid klassikalise ajastu alguses kaubanduskolooniaid ja -asulaid. Olulised foiniiklaste asulad asusid Chellahis, Lixuses ja Mogadoris. 6. sajandi alguses eKr. oli Mogador foiniiklaste koloonia. ^{[lk vaja]}

Volubilis'i Vana-Rooma varemed.

Hiljem sai Maroko Põhja-Aafrika tsivilisatsiooni, iidse Kartaago impeeriumi osana, üheks Põhja-Aafrika tsivilisatsiooni valdkonnaks. Varaseim teadaolev iseseisev Maroko riik oli Berberi kuningriigi Mauretania kuninga Baga alluvuses. See iidne kuningriik (mida ei tohi segi ajada praeguse Mauritaania riigiga) pärineb vähemalt aastast 225 eKr.

Mauretaaniast sai 33. aastal eKr Rooma impeeriumi kliendiriik. Keiser Claudius annekteeris Mauretania 44. aastal pKr otse Rooma provintsina, mille valitsejaks oli keiserlik kuberner (kas aprocurator Augusti või legatus Augusti pro praetore).

3. sajandi kriisi ajal vallutasid osa Mauretaaniast tagasi berberi hõimud. Rooma otsene valitsemine piirdus 3. sajandi lõpuks mõne rannikulinnaga (näiteks Septum (Ceuta) Mauretania Tingitana's ja Cherchell Mauretania Caesariensis).

Varane islami ajastu

7. sajandi keskel alanud Magribi vallutamine moslemite poolt saavutati järgmise sajandi alguses. See tõi piirkonda nii araabia keele kui ka islami. Kuigi Maroko oli osa suuremast islami impeeriumist, oli see algselt korraldatud Ifriqiya allprovintsina, mille kohalikud kubernerid määras Kairouani moslemi kuberner.

Põlisrahvaste berberi hõimud võtsid vastu islami, kuid säilitasid oma tavaõigused. Samuti maksid nad uuele moslemi administratsioonile makse ja maksu. Esimene iseseisev moslemiriik tänapäeva Maroko territooriumil oli Nekori kuningriik, mis oli emiraat Rifi mäestikus. Selle asutas Salih I ibn Mansur 710. aastal Rashiduni kalifaadi kliendiriigina. Pärast berberi mässu puhkemist 739. aastal moodustasid berberid teisi iseseisvaid riike, nagu Sijilmasa Miknasa ja Barghawata.

Keskaegse legendi kohaselt oli Idris ibn Abdallah põgenenud Marokosse pärast seda, kui Abbasiidid olid Iraagis tema hõimu maha tapnud. Ta veenis Awraba berberihõimusid murdma oma truudust Bagdadis asuvatele kaugetele abbassiidide kalifidele ja asutas 788. aastal Idrisidide dünastia. Idrisidid rajasid oma pealinnaks Fesi ja Marokost sai moslemite õppimise keskus ja suur piirkondlik võim. Idrissidid tõrjuti 927. aastal välja Fatimiidide kalifaadi ja nende Miknasa liitlaste poolt. Pärast seda, kui Miknasa katkestas suhted Fatimiididega 932. aastal, kõrvaldas nad võimult Sijilmasa Maghrawa 980. aastal.

Berberi dünastiaid

Almohadi kuningriik oma suurimas ulatuses, 1212. aasta paiku.

Alates 11. sajandist tekkisid mitmed võimsad berberi dünastiaid. Almoravide ja Almohadide dünastia ajal valitses Maroko Magribi, suurt osa tänapäeva Hispaaniast ja Portugalist ning Vahemere lääneosa. Alates 13. sajandist toimus riigis Banu Hilali araabia hõimude massiline ränne. 13. ja 14. sajandil olid Marokos võimul Meriniidid, kes püüdsid kordada Almohadide edu sõjakäikudega Alžeerias ja Hispaanias. Neile järgnesid Wattasiidid. 15. sajandil lõpetas rekonkista moslemite valitsemise Kesk- ja Lõuna-Hispaanias ning paljud moslemid ja juudid põgenesid Marokosse.

Portugali jõupingutused Atlandi merekaubanduse kontrollimiseks 15. sajandil ei mõjutanud oluliselt Maroko sisemaad, kuigi neil õnnestus kontrollida mõningaid valdusi Maroko rannikul, kuid nad ei julgenud kaugemale sisemaale tungida.

Teise märkusena ja Elizabeth Allo Isichei sõnul: "1520. aastal oli Marokos nii kohutav näljahäda, et pikka aega dateeriti sellega teisi sündmusi. On oletatud, et Maroko rahvaarv langes 16. sajandi alguse ja 19. sajandi vahel 5 miljonilt alla 3 miljoni."

Maroko, Safi keraamiline anum Jobbana

Sharifi dünastia

Endine Portugali kindlus Mazagan El Jadida linnuses

1549. aastal langes piirkond järjestikuste araabia dünastiate kätte, kes väitsid, et nad pärinevad islami prohvet Muhamedi järgi: kõigepealt Saadi dünastia, kes valitses aastatel 1549-1659, ja seejärel Alaouite dünastia, kes jäi võimule alates 17. sajandist.

Saadi dünastia ajal tõrjus riik 1578. aastal Ksar el Kebiri lahingus Osmanite sissetungi ja Portugali sissetungi. Ahmad al-Mansuri valitsemisaeg tõi sultanaadile uut jõukust ja prestiiži ning 1591. aastal põhjustas suur retkekäik Lääne-Aafrikasse Songhay impeeriumile hävitava lüüasaamise. Sahara-taguste alade haldamine osutus siiski liiga keeruliseks. Pärast al-Mansuri surma jagati riik tema poegade vahel.

1666. aastal ühendas Maroko taas Alaouite'i dünastia, kes on sellest ajast alates olnud Maroko valitsevaks majaks. Maroko seisis silmitsi Hispaania ja läände tungivate Osmanite impeeriumi liitlaste agressiooniga. Alaouiitidel õnnestus oma positsioon stabiliseerida ja kuigi kuningriik oli väiksem kui varasemad kuningriigid selles piirkonnas, jäi see siiski üsna jõukaks. Kohalike hõimude vastuseisu vastu hakkas Ismail Ibn Sharif (1672-1727) looma ühtset riiki. 1684. aastal vallutas ta oma Jaysh d'Ahl al-Rifiga (Riffi armee) inglastelt Tangeri ja 1689. aastal tõrjus hispaanlased Larache'ist.

Maroko oli esimene riik, kes tunnustas 1777. aastal noori Ameerika Ühendriike iseseisva riigina. Ameerika revolutsiooni alguses sattusid Ameerika kaubalaevad Atlandi ookeanil Barbaari piraatide rünnakute alla. 20. detsembril 1777 kuulutas Maroko sultan Mohammed III, et Ameerika kaubalaevad on sultanaadi kaitse all ja saavad seega nautida turvalist läbisõitu. Maroko-Ameerika sõprusleping, mis allkirjastati 1786. aastal, on USA vanim rikkumata sõprusleping.

Prantsuse ja Hispaania protektoraadid

Hispaania kindrali Margallodi surm Melilla sõja ajal. Le Petit Journal, 13. november 1893.

Peamised artiklid: Prantsuse Maroko ja Hispaania protektoraat Marokos

Euroopa industrialiseerimise käigus hinnati Põhja-Aafrikat üha enam selle koloniseerimispotentsiaali tõttu. Prantsusmaa näitas juba 1830. aastal üles tugevat huvi Maroko vastu, mitte ainult oma Alžeeria territooriumi piiri kaitsmiseks, vaid ka Maroko strateegilise asukoha tõttu kahe ookeani ääres. 1860. aastal viis vaidlus Hispaania Ceuta enklaavi üle Hispaania sõja väljakuulutamiseni. Võidukas Hispaania võitis kokkuleppel veel ühe enklaavi ja laienenud Ceuta. 1884. aastal lõi Hispaania Maroko rannikualadel protektoraadi.

1904. aastal eraldasid Prantsusmaa ja Hispaania Marokos mõjupiirkonnad. Prantsusmaa mõjusfääri tunnustamine Ühendkuningriigi poolt kutsus esile Saksa keisririigi tugeva reaktsiooni ning 1905. aastal ähvardas kriis. Küsimus lahendati 1906. aastal Algecirase konverentsil. Agadiri kriis 1911. aastal suurendas pingeid Euroopa suurriikide vahel. aasta Fezi lepinguga sai Maroko Prantsusmaa protektoraadiks ja vallandas 1912. aasta Fezi rahutused. Hispaania jätkas oma rannikuprotektoraadi tegevust. Sama lepinguga võttis Hispaania endale kaitsevõimu rolli Sahara põhja- ja lõunapiirkonna üle.

Kümned tuhanded kolonistid sisenesid Marokosse. Mõned ostsid suurel hulgal rikkalikku põllumajandusmaad, teised korraldasid kaevanduste ja sadamate ekspluateerimist ja moderniseerimist. Nende elementide seas moodustunud huvigrupid avaldasid Prantsusmaale pidevalt survet, et suurendada kontrolli Maroko üle, mis oli vajalik ka Maroko hõimude vaheliste pidevate sõdade tõttu, millest osa oli vallutuse algusest peale prantslaste poolele asunud. Kindralkuberner Hubert Lyautey imetles siiralt Maroko kultuuri ja tal õnnestus kehtestada Maroko ja Prantsusmaa ühishaldus ning luua kaasaegne koolisüsteem. Mitmed Maroko sõdurite diviisid (Goumiers ehk regulaarväed ja ohvitserid) teenisid Prantsuse armees nii I kui ka II maailmasõjas ning Hispaania rahvusarmees Hispaania kodusõjas ja pärast seda (Regulares). Orjuse institutsioon kaotati 1925. aastal.

Tangeris elas 40 000 moslemit, 31 000 eurooplast ja 15 000 juuti.

Aastatel 1921-1926 toimus Rifimägedes Abd el-Krimi juhitud berberi ülestõus, mis viis Rifimaade Vabariigi loomisele. Mässu surusid lõpuks maha Prantsuse ja Hispaania väed.

1943. aastal asutati Istiqlal Party (Iseseisvuspartei), et avaldada USA varjatud toetusel survet iseseisvuse saavutamiseks. See partei andis hiljem suurema osa rahvusliku liikumise juhtimisest.

Prantsusmaa poolt 1953. aastal Madagaskarile pagendatud sultan Mohammed V ja tema asendamine ebapopulaarse Mohammed Ben Aarafaga tekitas aktiivset vastuseisu Prantsuse ja Hispaania protektoraatidele. Kõige märkimisväärsem vägivald toimus Oujdas, kus marokolased ründasid tänavatel prantslasi ja teisi Euroopa elanikke. Prantsusmaa lubas 1955. aastal Mohammed V. tagasi ja järgmisel aastal algasid läbirääkimised, mis viisid Maroko iseseisvumiseni. Märtsis 1956 lõppes Prantsuse protektoraat ja Maroko sai Prantsusmaast taas iseseisvaks kui "Maroko Kuningriik". Kuu aega hiljem loovutas Hispaania uuele riigile suurema osa oma protektoraadist Põhja-Marokos, kuid säilitas oma kaks rannikuala enklaavi (Ceuta ja Melilla) Vahemere rannikul. Sultan Mohammed sai 1957. aastal kuningaks.

Iseseisvusjärgne

Mohammed V mausoleum Rabatis.

Mohammed V surma järel sai 3. märtsil 1961. aastal Maroko kuningaks Hassan II. Maroko pidas oma esimesed üldvalimised 1963. aastal. Hassan kuulutas siiski 1965. aastal välja erakorralise seisukorra ja peatas parlamendi tegevuse. 1971. aastal tehti ebaõnnestunud katse kuninga ametist tagandada ja luua vabariik. 2005. aastal moodustatud tõekomisjon, mis uuris inimõiguste rikkumisi tema valitsemisajal, kinnitas ligi 10 000 juhtumit, alates surmajuhtumitest kinnipidamisel kuni sunniviisilise pagendamiseni. Tõsekomisjoni andmetel tapeti Hassani valitsemise ajal umbes 592 inimest.

Hispaania lõunaosas asuv Ifni enklaav tagastati Marokole 1969. aastal. Polisario liikumine moodustati 1973. aastal eesmärgiga luua Hispaania Saharas iseseisev riik. 6. novembril 1975 palus kuningas Hassan vabatahtlikke Hispaania Sahara ületamiseks. Rohelises marssis osales väidetavalt umbes 350 000 tsiviilisikut. Kuu aega hiljem nõustus Hispaania lahkuma Hispaania Saharast, millest peagi sai Lääne-Sahara, ja andma selle Maroko-Mauritaania ühiskontrolli alla, hoolimata Alžeeria vastuväidetest ja sõjalise sekkumise ähvardustest. Maroko väed okupeerisid territooriumi.

Maroko ja Alžeeria väed astusid peagi Lääne-Saharas kokku. Maroko ja Mauritaania jagasid Lääne-Sahara. Võitlused Maroko sõjaväe ja Polisario vägede vahel jätkusid aastaid. Pikaajaline sõda oli Marokole märkimisväärne rahaline koormus. 1983. aastal tühistas Hassan poliitiliste rahutuste ja majanduskriisi tõttu kavandatud valimised. 1984. aastal lahkus Maroko Aafrika Ühtsuse Organisatsioonist, protestides SADRi vastuvõtmise vastu sellesse organisatsiooni. Polisario väitis, et aastatel 1982-1985 on tapetud üle 5000 Maroko sõduri.

Alžeeria ametivõimude hinnangul on Sahara põgenike arv Alžeerias 165 000. Diplomaatilised suhted Alžeeriaga taastati 1988. aastal. 1991. aastal algas Lääne-Saharas ÜRO järelevalve all relvarahu, kuid territooriumi staatus on endiselt lahtine ja on teatatud relvarahu rikkumistest. Järgneval kümnendil toimus palju vaidlusi kavandatava referendumi üle territooriumi tuleviku üle, kuid ummikseisust ei suudetud välja tulla.

1990. aastate poliitiliste reformide tulemusena loodi 1997. aastal kahekojaline seadusandlik kogu ja 1998. aastal tuli võimule Maroko esimene opositsiooni juhitud valitsus.

Casablanca meeleavaldajad nõuavad, et ametivõimud täidaksid oma lubadusi poliitiliste reformide kohta.

Kuningas Hassan II suri 1999. aastal ja tema järglaseks sai tema poeg Mohammed VI. Ta on ettevaatlik moderniseerija, kes on viinud sisse mõningase majandusliku ja sotsiaalse liberaliseerimise.

Mohammed VI tegi 2002. aastal Lääne-Saharasse vastuolulise visiidi. Maroko esitas 2007. aastal ÜRO-le Lääne-Sahara autonoomiaplaani. Polisario lükkas selle plaani tagasi ja esitas oma ettepaneku. Maroko ja Polisario rinne pidasid New Yorgis ÜRO rahastatud kõnelusi, kuid ei jõudnud kokkuleppele. 2010. aastal ründasid julgeolekujõud Lääne-Sahara protestilaagrit, mis vallandas vägivaldsed meeleavaldused piirkonna pealinnas El Aaiúnis.

2002. aastal leppisid Maroko ja Hispaania kokku USA vahendatud resolutsioonis vaidlusaluse Perejili saare kohta. Hispaania väed olid vallutanud tavaliselt asustamata saare pärast seda, kui Maroko sõdurid olid sinna maabunud ning püstitanud telgid ja lipu. Pinged taastusid 2005. aastal, kui sajad Aafrika sisserändajad üritasid rünnata Hispaania Melilla ja Ceuta enklaavide piire. Maroko saatis sadu ebaseaduslikke sisserändajaid välja. 2006. aastal külastas Hispaania enklaave Hispaania peaminister Zapatero. Ta oli 25 aasta jooksul esimene Hispaania juht, kes tegi territooriumidele ametliku visiidi. Järgmisel aastal külastas Hispaania kuningas Juan Carlos I Ceutat ja Melillat, mis ärritas Marokot veelgi, kes nõudis kontrolli enklaavide üle.

2011-12. aasta Maroko protestide ajal kogunesid tuhanded inimesed Rabatis ja teistes linnades, nõudes poliitilisi reforme ja uut põhiseadust, mis piiraks kuninga volitusi. Juulis 2011 võitis kuningas maavallutusega referendumi reformitud põhiseaduse üle, mille ta oli välja pakkunud araabia kevade protestide leevendamiseks. Hoolimata Mohamed VI tehtud reformidest nõudsid meeleavaldajad jätkuvalt sügavamaid reforme. Sajad inimesed osalesid 2012. aasta mais Casablancas toimunud ametiühingute meeleavaldusel. Osalejad süüdistasid valitsust selles, et ta ei ole suutnud reforme ellu viia.

Poliitika

Maroko on põhiseaduslik monarhia. Poliitiline võim on jagatud kuningas Muhammad VI (kuues) ja valitsusjuhi vahel. Kuningas on riigipea (riigi eest vastutav isik) ja tähtsaim isik.

Maroko rahvas valib parlamendiliikmeid, kes räägivad nende nimel ja aitavad nende jaoks seadusi koostada. Ministrite nõukogu määrab, mida tuleb teha. Ta teeb kõik olulised otsused. Täna on valitsusjuht Abdelilah Benkirane.

Seadusandlik haru

Alates 1996. aasta põhiseaduse reformist koosneb kahekojaline seadusandlik kogu kahest kojast. Maroko Esindajate Assamblee (Majlis an-Nuwwâb/Assemblée des Répresentants) koosneb 325 liikmest, kes valitakse viieks aastaks, neist 295 valitakse mitmevaldkonnas ja 30 ainult naistest koosnevates riiklikes nimekirjades. Volikogu (Majlis al-Mustasharin) koosneb 270 liikmest, kes valitakse üheksaks aastaks ja keda valivad kohalikud volikogud (162 kohta), kutsekodanikud (91 kohta) ja palgatöötajad (27 kohta).

Parlamendi volitusi, kuigi need on endiselt suhteliselt piiratud, laiendati 1992. ja 1996. aasta ning 2011. aasta põhiseaduse muudatustega veelgi ning need hõlmavad eelarveküsimusi, eelnõude heakskiitmist, ministrite küsitlemist ja ajutiste uurimiskomisjonide loomist valitsuse tegevuse uurimiseks. Parlamendi alamkoda võib valitsuse umbusaldushääletuse teel laiali saata.

Viimased parlamendivalimised toimusid 25. novembril 2011 ning mõned neutraalsed vaatlejad pidasid neid enamasti vabaks ja õiglaseks. Valimisaktiivsus nendel valimistel oli hinnanguliselt 43% registreeritud valijatest.

Geograafia

Maroko piirneb idas Alžeeria ja lõunas Mauritaaniaga. Marokost põhja pool asub Vahemeri ja lääne pool Atlandi ookean.

Maroko geograafia on mitmekesine, alates viljakatest tasandikest kuni metsade, külmade mägede, kuivade maade ja kõrbeteni. Enamik inimesi elab rannikualadel või viljakates taludes. Maroko pindala on 446 550 km². Maroko kontrollib ka enamikku Lääne-Sahara territooriumist, mis on 266 000 km² suurune. Maroko rannik ulatub Atlandi ookeani ääres Gibraltari väina kaudu Vahemerre. Maroko piirneb põhjas Hispaaniaga (veepiir läbi väina ja maismaapiir kolme väikese Hispaania kontrolli all oleva eksklaaviga, Ceuta, Melilla ja Peñón de Vélez de la Gomera), idas Alžeeriaga ja lõunas Lääne-Saharaga. Kuna Maroko kontrollib suuremat osa Lääne-Sahara territooriumist, on selle de facto lõunapiir Mauritaaniaga.

Riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piirid jäävad vahemikku 27° ja 36° põhjalaiust ning 1° ja 14° läänepikkust. Kui lisada Lääne-Sahara, jääb Maroko enamasti 21° ja 36° põhjalaiust ning 1° ja 17° läänepikkust vahele (Ras Nouadhibou poolsaar asub veidi 21° lõuna pool ja 17° lääne pool).

Maroko geograafia ulatub Atlandi ookeanist mägiste aladeni ja Sahara kõrbeteni. Maroko on Põhja-Aafrika riik, mis piirneb Põhja-Atlandi ookeani ja Vahemerega, Alžeeria ja annekteeritud Lääne-Sahara vahel. See on üks kolmest riigist (koos Hispaania ja Prantsusmaaga), millel on nii Atlandi ookeani kui ka Vahemere rannik.

Suur osa Marokost on mägine. Atlase mäed asuvad peamiselt riigi kesk- ja lõunaosas. Rifi mäed asuvad riigi põhjaosas. Mõlemad mäestikualad on peamiselt berberi rahva poolt asustatud. Maroko on 446 550 km2 pindalaga maailma suuruselt viiekümne seitsmendal kohal (Usbekistani järel). Alžeeria piirneb Marokoga idas ja kagus, kuigi alates 1994. aastast on kahe riigi vaheline piir suletud.

Hispaania territoorium Põhja-Aafrikas Maroko naabruses hõlmab viit enklaavi Vahemere rannikul: Ceuta, Melilla, Peñón de Vélez de la Gomera, Peñón de Alhucemas, Chafarinase saared ja vaidlusalune saareke Perejil. Atlandi ookeani rannikul asuvad Kanaari saared kuuluvad Hispaaniale, samal ajal kui põhjas asuv Madeira on Portugali oma. Põhja pool piirneb Maroko Gibraltari väinaga, kus rahvusvahelisel laevaliiklusel on takistusteta läbipääs Atlandi ookeani ja Vahemere vahel.

Rifi mäestik ulatub üle Vahemere-äärse piirkonna loodest loodesse ja kirdesse. Atlase mäed kulgevad riigi selgroo ulatuses kirdest edelasse. Suurem osa riigi kaguosast asub Sahara kõrbes ja on seetõttu üldiselt hõredalt asustatud ja majanduslikult ebaproduktiivne. Suurem osa elanikkonnast elab neist mägedest põhja pool, samas kui lõunas asub Lääne-Sahara, endine Hispaania koloonia, mille Maroko annekteeris 1975. aastal (vt Roheline märts). Maroko väidab, et Lääne-Sahara on osa tema territooriumist, ja nimetab seda oma lõunaprovintsideks.

Maroko pealinn on Rabat; suurim linn on selle peamine sadam Casablanca. Teised linnad on Agadir, Essaouira, Fes, Marrakeš, Meknes, Mohammedia, Oujda, Ouarzazat, Safi, Salé, Tangier ja Tétouan.[Br.-Bl. "Vegetatio." Vegetatio, vol. 11, nr. 5/6, 1963, lk. 405-405., www.jstor.org/stable/20034938.]

Kliima

Köppeni kliimatüübid Marokos

• Ülevaade:

Riigi vahemereline kliima sarnaneb Lõuna-Californiaga: riigi põhja- ja keskosas asuvad lopsakad metsad, mis kaugemal kagus asenduvad kuivemate tingimustega ja sisemaa kõrbetega. Maroko rannikutasandikel on isegi suvel märkimisväärselt mõõdukad temperatuurid, mis on tingitud Atlandi ookeani ranniku lähedal asuva külma Kanaaride hoovuse mõjust.

Rif-, Kesk- ja Kõrge-Atlase mägedes on olemas mitu erinevat kliimatüüpi: Rifis ja Rifis on erinevad kliimavormid: Vahemere-äärne kliima rannikualadel, mis kõrgematel kõrgustel annab teed niiskele parasvöötme kliimale, mis on piisavalt niiske, et võimaldada erinevate tammede, samblikute, kadakate ja Atlandi kuuse, Marokos endeemilise kuningliku okaspuu liigi kasvu. Orgudes võimaldavad viljakad mullad ja suured sademed paksude ja lopsakate metsade kasvu. Pilvemetsad asuvad Rifi mäestiku lääneosas ja Kesk-Atlase mäestikus. Kõrgemates kohtades muutub kliima alpiliseks ja võib toetada suusakuurorte.

Atlase mägedest kagus, Alžeeria piiride lähedal, muutub kliima väga kuivaks, pikkade ja kuumade suvedega. Ekstreemne kuumus ja vähene niiskus on eriti tugevalt väljendunud Atlase mäestikust ida pool asuvates madalatel aladel, mis on tingitud mäestiku vihmavarju mõjust. Maroko kaguosas on väga kuum, sealhulgas Sahara kõrbes, kus laiad liivaluited ja kivised tasandikud on täis lopsakaid oaase.

Erinevalt Sahara piirkonnast lõunas on riigi kesk- ja põhjaosas viljakad rannikutasandikud, mis moodustavad riigi põllumajanduse selgroo, kus elab 95% elanikkonnast. Otsene kokkupuude Põhja-Atlandi ookeaniga, lähedus Mandri-Euroopale ning pikalt ulatuvad Rif- ja Atlase mäed on riigi põhjaosa üsna euroopaliku kliima tegurid. See teeb Marokost kontrastide riigi. Metsaga kaetud alad katavad umbes 12% riigi pindalast, samal ajal kui põllumaa moodustab 18%. Ligikaudu 5% Maroko maast on põllumajanduslikuks kasutamiseks niisutatud.

Erg Chebbi maastik

Atlase mäed

Üldiselt on Maroko kliima ja geograafia, välja arvatud kagupiirkonnad (Sahara-eelsed ja kõrbealad), väga sarnane Pürenee poolsaarele. Seega on meil järgmised kliimavööndid:

• Vahemere: domineerib riigi Vahemere rannikualadel (500 km pikkusel ribal) ja mõnel pool Atlandi ookeani rannikul. Suved on kuumad kuni mõõdukalt kuumad ja kuivad, keskmised kõrged temperatuurid jäävad vahemikku 29 °C ja 32 °C. Talved on üldiselt leebed ja niisked, päevased keskmised temperatuurid on umbes 9 °C kuni 11 °C ja keskmised madalad temperatuurid on umbes 5 °C kuni 8 °C, mis on tüüpiline Vahemere lääneosa rannikualadele. Aastane sademete hulk selles piirkonnas varieerub 600-800 mm läänes ja 350-500 mm idas. Märkimisväärsed linnad, mis kuuluvad sellesse vööndisse, on Tanger, Tetouan, Al Hoceima, Nador ja Safi.
• Vahemereline: See mõjutab linnu, millel on Vahemere piirkonna tunnused, kuid mis on kas suhtelise kõrguse või otsese kokkupuute tõttu Põhja-Atlandi ookeaniga üsna suures osas mõjutatud muudest kliimatingimustest. Seega on meil kaks peamist mõjutavat kliimat:

Oceanic: jahedamad suved, kus kõrgeimad temperatuurid ületavad harva 27 °C (80,6 °F) ja Essaouira piirkonna osas on peaaegu alati umbes 21 °C (69,8 °F). Keskmised päevased temperatuurid võivad langeda kuni 19 °C (66,2 °F), samas kui talved on jahedad kuni leebed ja niisked. Aastane sademete hulk varieerub 400-700 mm. Märkimisväärsed linnad, mis kuuluvad sellesse tsooni, on Rabat, Casablanca, Kénitra, Salé ja Essaouira.

Kontinentaalne: Määratletud suurema vahega kõrg- ja madalseisude vahel, mille tulemuseks on kuumemad suved ja külmemad talved kui tüüpilistes Vahemere piirkondades. Suvel võivad kuumalainete ajal päevased tõusud ulatuda kuni 40 °C-ni, kuid tavaliselt jäävad need vahemikku 32 °C-36 °C (96,8 °F). Päikese loojudes temperatuur siiski langeb. Öösel langeb temperatuur tavaliselt alla 20 °C ja mõnikord isegi alla 10 °C kesksuvel. Talved on jahedamad ja võivad detsembrist veebruarini mitu korda langeda alla miinuspunkti. Samuti võib aeg-ajalt sadada lund. Näiteks 2005. aasta talvel registreeriti Fèsis 8 °C (17,6 °F). Aastane sademete hulk varieerub 500 ja 900 mm vahel. Märkimisväärsed linnad on Fès, Meknès, Chefchaouen, Beni-Mellal ja Taza.

• Kontinentaalne See domineerib riigi põhja- ja keskosa mägistes piirkondades, kus suved on kuumad või väga kuumad, kusjuures kõrged temperatuurid jäävad vahemikku 32 °C kuni 36 °C (96,8 °F). Talved seevastu on külmad ja miinuspunktid ületavad tavaliselt miinuspunkti. Ja kui Marokosse saabub loodest külm niiske õhk, võib temperatuur mõne päeva jooksul kergesti ületada 10 °C (14,0 °F). Selles riigiosas sajab sageli ohtralt lund. Sademete hulk varieerub 400-800 mm vahel. Märkimisväärsed linnad on Khenifra, Imilchil, Midelt ja Azilal.
• Alpine: See kliimatüüp on levinud Kesk-Atlase mäestiku mõnes osas ja Kõrg-Atlase mäestiku idaosas. Suved on väga soojad kuni mõõdukalt kuumad ning talved on pikemad, külmad ja lumerohked. Sademete hulk varieerub 400 ja 1200 mm vahel. Suvel on kõrgeim temperatuur vaevalt üle 30 °C ja madalam temperatuur on jahe ja ulatub tunduvalt üle 15 °C (59,0 °F). Talvel on kõrgeimad temperatuurid harva üle 8 °C ja madalamad temperatuurid jäävad tunduvalt alla miinuspunkti. Selles riigiosas on palju suusakuurorte, näiteks Oukaimeden ja Mischliefen. Märkimisväärsed linnad on Ifrane, Azrou ja Boulmane.
• Poolkuiv: See kliimatüüp on levinud riigi lõunaosas ja mõnes riigi idaosas, kus sademete hulk on väiksem ja aastane sademete hulk jääb vahemikku 200-350 mm. Siiski leiab neis piirkondades tavaliselt Vahemere piirkonna omadusi, näiteks sademete hulga ja soojuslike omaduste poolest. Märkimisväärsed linnad on Agadir, Marrakeš ja Oujda.

Agadirist lõuna pool ja Jeradast ida pool Alžeeria piiri lähedal hakkab valitsema kuiv ja kõrbekliima.

Märkus: Maroko läheduse tõttu Sahara kõrbele ja Atlandi ookeani Põhjamere äärde mõjutavad piirkondlikke hooajalisi temperatuure kaks nähtust: kas tõstetakse temperatuuri 7-8 kraadi võrra, kui idast puhub sirocco, tekitades kuumalained, või alandatakse temperatuuri 7-8 kraadi võrra, kui loodest puhub külm niiske õhk, tekitades külmalaine või külmaperioodi. Need nähtused ei kesta siiski keskmiselt kauem kui 2-5 päeva.

Marokoga samu klimaatilisi omadusi jagavad riigid või piirkonnad on California (USA), Portugal, Hispaania ja Alžeeria.

• Sademed:

Aastane sademete hulk Marokos on piirkonniti erinev. Riigi loodeosas saadakse 500-1200 mm ja kirdeosas 350-600 mm. Põhja- ja Kesk-Maroko saab 700 mm kuni 3500 mm. Casablanca ja Essaouira vaheline piirkond Atlandi ookeani rannikul saab 300-500 mm. Essaouira ja Agadiri vahelised piirkonnad saavad 250-400 mm. Marrakechi piirkond keskosas lõunas saab aastas vaid 250 mm. Kagupiirkonnad, mis on põhimõtteliselt kõige kuivemad piirkonnad, saavad vaid 100-200 mm ning koosnevad peamiselt kuivadest ja kõrbemaadest.

Botaaniliselt on Maroko taimestik väga mitmekesine, alates Vahemere läänepoolsetele riikidele (Maroko, Alžeeria, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Portugal) iseloomulikest lopsakatest suurtest okaspuu- ja tammemetsadest kuni põõsaste ja akaatsiapuudeni lõuna pool. See on tingitud riigi kliima ja sademete mitmekesisusest.

Maroko ilmastik on üks kõige rikkalikumaid nelja aastaajalisi kogemusi. Enamikus piirkondades on erinevad aastaajad, kus suvi ei ole tavaliselt vihmaga rikutud ja talv muutub märjaks, lumiseks ja niiskeks, kus temperatuur on mahe, jahe kuni külm, samal ajal kui kevadel ja sügisel on soe kuni pehme ilm, mida iseloomustab kevadel õitsevad lilled ja sügisel langevad lehed. Selline ilmastik on mõjutanud Maroko kultuuri ja käitumist ning mänginud rolli elanikkonna sotsiaalses suhtlemises, nagu paljud teisedki riigid, mis kuuluvad sellesse kliimavööndisse. esitatakse ISO 3166-1 alfa-2 geograafilise kodeerimise standardis sümboliga MA. Seda koodi kasutati Maroko internetidomeeni ma alusena.

Maroko pealinn on Rabat. Rabatis elab umbes 1,2 miljonit inimest. Maroko suurim linn on aga Casablanca, kus elab ligi 4 miljonit inimest. Nii Rabatis kui ka Casablancas on suured sadamad ja tööstuspiirkonnad. Kolmandaks suurimaks linnaks on Marrakeš, millest on tuletatud sõna "Maroko". Tekken, Vera, et al. "Kasvav surve, vähenev vesi ja kliimamuutused Kirde-Marokos". Journal of Coastal Conservation, vol. 17, nr. 3, 2013, lk. 379-388. www.jstor.org/stable/42657030.

Inimesed ja kultuur

Maroko rahvaarv on umbes 34 miljonit. Maroko elanikke nimetatakse marokolasteks. Marokolased on araablased, põlisberberid, Sahara-taguse Aafrika elanikud ja eurooplased.

Maroko ametlikud keeled on araabia ja berberi keel. Prantsuse keelt kasutatakse väga palju ka ettevõtetes, ülikoolides ja mõnes telekanalis. Maroko oli 44 aastat Prantsuse koloniaalimpeeriumi osa. Mõned inimesed põhjas (Hispaania lähedal) räägivad ka hispaania keelt. Hispaania okupeeris ka Maroko osasid enne nende lahkumist 1956. ja 1975. aastal.

Enamik haritud marokolasi ei räägi hästi inglise keelt või ei oska seda üldse. 21. sajandil õpetatakse inglise keelt õpilastele üha enamates koolides.

Enamik marokolasi järgib islami usku. Kristlasi, juute ja uskmatuid on väga vähe. Marokos asub maailma vanim ülikool, Karaouine'i ülikool.

Sõjaline

Mohammed VI, Maroko kuningliku mereväe mitmeotstarbeline fregatt FREMM.

Marokos on kohustuslik sõjaväeteenistus ametlikult peatatud alates 2006. aasta septembrist ja Maroko reservi kohustus kestab kuni 50. eluaastani. Maroko sõjavägi koosneb kuninglikest relvajõududest, mille hulka kuuluvad sõjavägi (suurim väeliik), merevägi, õhujõud, kuninglik kaardivägi, kuninglik sandarmeeria ja abijõud. Sisejulgeolek on üldiselt tõhus ja poliitilisi vägivallaakte esineb harva (erandiks on 2003. aasta Casablanca pommiplahvatused, mille käigus hukkus 45 inimest).

ÜRO-l on Lääne-Saharas, kus paikneb suur osa Maroko vägedest, väike vaatlejaskond. Saharawi rühmitus Polisario säilitab Lääne-Saharas aktiivse, hinnanguliselt 5000 võitlejast koosneva miilitsa ja on alates 1970. aastatest pidanud Maroko vägedega aeg-ajalt sõda.

Välissuhted

Maroko on ÜRO liige ning kuulub AraabiaLiigasse, Araabia Magribi Liitu (UMA), Islami Koostöö Organisatsiooni (OIC), Alliansivälise Liikumise ja Saheli-Sahara riikide ühendusse (CEN_SAD). Maroko suhted Aafrika, Araabia ja Lääne riikide vahel on väga erinevad. Marokol on olnud tugevad sidemed läänega, et saada majanduslikke ja poliitilisi eeliseid. Prantsusmaa ja Hispaania on endiselt peamised kaubanduspartnerid, samuti peamised võlausaldajad ja välisinvestorid Marokos. Kogu Marokosse tehtud välisinvesteeringutest investeerib Euroopa Liit ligikaudu 73,5%, samas kui araabia maailm investeerib vaid 19,3%. Paljud Pärsia lahe ja Maghrebi piirkonna riigid osalevad üha enam Maroko ulatuslikes arendusprojektides.

Maroko nõuab suveräänsust Hispaania enklaavide Ceuta ja Melilla üle.

Maroko oli ainus Aafrika riik, kes ei olnud Aafrika Liidu liige, kuna ta astus 12. novembril 1984 ühepoolselt välja, kuna Aafrika Liit (tollal Aafrika Ühtsuse Organisatsioon) võttis Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi 1982. aastal täisliikmeks ilma Lääne-Sahara vaidlusalusel territooriumil enesemääramisreferendumit korraldamata. Maroko liitus Aafrika Liiduga uuesti 30. jaanuaril 2017.

Vaidlus Hispaaniaga 2002. aastal pisikese Perejili saare üle taaselustas Melilla ja Ceuta suveräänsuse küsimuse. Need väikesed enklaavid Vahemere rannikul on Maroko poolt ümbritsetud ja neid on sajandeid hallanud Hispaania.

Maroko on saanud USA valitsuse poolt peamise NATO-välise liitlase staatuse. Maroko oli esimene riik maailmas, kes tunnustas USA suveräänsust (1777. aastal).

Maroko on kaasatud Euroopa Liidu Euroopa naabruspoliitikasse, mille eesmärk on lähendada ELi ja selle naabreid.

Lääne-Sahara staatus

Maroko annekteeris Lääne-Sahara 1975. aastal. Polisario Rinne kontrollib Maroko barmist (müürist) ida pool asuvat territooriumi.

Lääne-Sahara konflikti tõttu on Saguia el-Hamra ja Río de Oro piirkondade staatus vaieldav. Lääne-Sahara sõjas võitles Sahara mässuliste rahvuslik vabastusliikumine Polisario Front nii Maroko kui ka Mauritaania vastu 1976. aastast kuni 1991. aastal sõlmitud relvarahuni, mis kehtib siiani. ÜRO missiooni MINURSO ülesanne on korraldada referendum selle kohta, kas piirkond peaks saama iseseisvaks või tuleks seda tunnustada Maroko osana.

Osa territooriumist, vabatsoon, on enamasti asustamata ala, mida Polisario Rinne kontrollib Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi nime all. Selle halduskeskus asub Alžeerias Tindoufis. Alates 2006. aastast ei ole ükski ÜRO liikmesriik tunnustanud Maroko suveräänsust Lääne-Sahara üle.

Maroko valitsus tegi 2006. aastal ettepaneku anda piirkonnale autonoomne staatus Maroko kuningliku Sahara asjade nõuandekomitee (CORCAS) kaudu. Projekt esitati ÜRO Julgeolekunõukogule 2007. aasta aprilli keskel. Ettepanekut toetasid Maroko liitlased, nagu Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Hispaania. Julgeolekunõukogu kutsus osapooli üles alustama otseseid ja tingimusteta läbirääkimisi, et jõuda vastastikku aktsepteeritud poliitilise lahenduseni.

Divisjonid

Maroko on jagatud 12 piirkonnaks. Piirkonnad jagunevad 62 prefektuuriks ja provintsiks.

Alates 2014. aastast on need piirkonnad järgmised:

• 1. Tanger-Tetouan
• 2. Oriental
• 3. Fes-Meknes
• 4. Rabat-Sale-Kenitra
• 5. Beni Mellal-Khenifra
• 6. Casablanca-Settat
• 7. Marrakech-Safi
• 8. Draa-Tafilalet
• 9. Souss-Massa
• 10. Guelmim-Oued Nomen
• 11. Laayoune-Sakia el Hamra
• 12. Dakhla-Oued ed Dahab

Provints

Maroko on jagatud 37 provintsiks ja 2 wilayaks : Agadir, Al Hoceima, Azilal, Beni Mellal, Benslimane, Boulemane, Casablanca, Chefchaouen, El Jadida, El Kelaa of Sraghna, Errachidia, Essaouira, Fez, Figuig, Guelmim, Ifrane, Kenitra, Khemisset, Rommani, Khenifra, Khouribga, Laayoune, Larache, Marrakech, Meknes, Nador, Ouarzazate, Oujda, Rabat, Sale, Settat, Safi, Sidi Kacem, Tangier, Tan-Tan, Taounate, Taroudant, Tata, Taza, Tetouan, Tiznit. Kolm täiendavat provintsi Dakhla (Oued ed Dahab), Boujdour ja Es-Smara ning osad Tan-Tanist ja Laayounest kuuluvad Maroko poolt välja kuulutatud Lääne-Sahara aladele.

Majandus

Kaevandamine, põllumajandus, kalandus ja turism on Maroko majanduse 4 peamist osa. Samuti saadavad Euroopas töötavad marokolased (umbes 2 miljonit) igal aastal miljardeid eurosid raha koju oma peredele.

Ka turism on muutumas väga oluliseks. Paljud ameeriklased ja eurooplased tulevad Maroko ajaloolisi paiku vaatama, elama berberi maapiirkondade elu või nautima sooja päikest ja pikki ja puhtaid randu. Marrakeš on turistidele kõige rohkem meeldiv linn.

Maroko valuuta on Dirham, selle kood on MAD.

Seotud leheküljed

• Maroko jõgede loetelu
• Maroko Grand Prix
• Maroko olümpiamängudel
• Maroko jalgpallikoondis