Kalifaat: tähendus, ajalugu ja kalifi valimise traditsioonid

Kalifaat: sügav ülevaade tähendusest, ajaloost ja kalifi valimise traditsioonidest — šura vs šiiitlik pärimus, võtmeajaperioodid ja mõju tänapäeva moslemimaailmale.

Autor: Leandro Alegsa

13-10-2025 19:02

Kalifaat (araabia keeles خِلافة khilāfa) on riik või institutsioon, mida traditsiooniliselt valitseb islami juht, keda nimetatakse kalifiks (araabia keeles خَليفة khalīfah hääldus ). Kalif on isik, keda paljud musilmid on ajalooliselt pidanud prohvet Muhamedi poliitilis-religioosseks järglaseks ning kogu moslemikogukonna (umma) juhtfiguuriks. Kalif ei ole prohveti positsioonis ega oma prohvetlikke ilmutusi; tema autoriteet on pigem poliitiline, õiguslik ja religioosne juhtimine.

Ajaloolised kalifaadid ja peamised perioodid

Islami ajaloos on tuntud mitu suuremat kalifaati ja kalifi dünastiat, millest olulisemad on:

Rašidunite kalifaad (632–661) – kolm esimest kalifi ja nende järglased: Abū Bakr, Umar, Uthmān ja Ali. Need olid Muhammadi otsesed järeltulijad ning neid valiti sageli kogukondliku nõupidamise ehk šura kaudu. Rashidunite kalifid olid islami varajase juhtkonna näide.
Umavjadide kalifaat (Umayyad, 661–750, ja Hispaanias kuni 1031) – laiendas islami võimu suurele alale ja kujunes tihti päriliku monarhia suunas.
Abbasiidide kalifaat (750–1258) – keskne kultuuri- ja õigusattached keskus Bagdadi kaudu kuni mongolite hävituseni 1258. Pärast seda säilisid Abbasiidid nõrgemalt Kairos Mamlukide kaitsva katuse all kuni hiljem Ottomani ajastuni.
Fatimi kalifaad (shiilik, Põhja-Aafrika ja Egiptus, 909–1171) – näide šiiitlikust härrasvõimust, kes väitsid kalifaatlikku pädevust Ahl al-Bayti kaudu.
Osmannide kalifaat – Osmanite sultanid hakkasid pärast 16. sajandit nõudma kalifi tiitlit ning seda tunnistati laialdaselt kuni 1924. aasta Osmanite-järgseni, mil Türgi asutas vabariigi ja kalifaadi ametlikult likvideeriti (Atatürki reformide käigus).

Kalifiroll ja vastutused

Traditsiooniliselt hõlmas kaliifi roll mitmeid olulisi ülesandeid:

Poliitiline juhtimine ja riigivalitsemine (õigus ja haldus).
Šaria(h) seaduste rakendamine ning õigusemõistmine.
Kaitse ja sõjaline juhtimine – riigi kaitsmine ning sõjaliste kampaaniate juhtimine.
Religioosne ja moraalne eeskuju – moslemiumma ühendamine ja usulise korra hoidmine.
Maksustamine ja sotsiaalsed kohustused, sh zakat (püha annetus) jagamine.

Praktikas sõltus kalifi tegelik võim sageli tema toetajate (sõjaväe, administratsiooni, kohalike aristokraatide) tugevusest — mõnel ajal oli kalif peamine tegelik valitseja, teisel ajal pigem sümboolne või religioosne ülemus.

Kaliifi valimise traditsioonid: šura, bay'ah ja pärimus

Kalifi valimine ei olnud ühetaoline ja on läbi ajaloo erinenud eri kogukondades:

Šura – nõupidamine, kus märksa laiem või kitsam eliit konsultatsiooni teel valis või kinnitas juhte. Rashidunite kalifid said osaliselt sellise protsessi kaudu oma mandaadi.
Bay'ah – lojaalsuses lubaduse andmine (allianss) uusvalitud kalifile; tavaliselt vormistati see avaliku aktina, mis väljendas kogukonna või selle esindajate kinnitust.
Pärimine – paljud hilisemad islami valitsejad muutusid de facto pärilikeks monarhideks (nt Umayyadid, Abbasidid, Ottomaanid), kus võim läks sugupuu kaudu.
Shi'i lähenemine – šiiitliku islami järgijad usuvad, et katkematu usu- ja juhtkonnajärjestus peab tulema imaamide seast, kes on Ahl al-Bayt'i (Muhamedi otseste järeltulijate) hulgas; seega ei ole šiiitlikus traditsioonis tavaliselt aktsepteeritav, et juhiks saab isik väljaspool seda perekonda. Mõnedes šiiitlikes koolkondades on imaamide isikut omistatud erilisem religioosne autoriteet ja mõnel juhul ka inffallibiliteet (veendumus eksimatuse kohta).
Valdav praktika – sunniitlikus traditsioonis puudub üks kindel valimismehhanism; ühiskondlik ja poliitiline reaalsus (sõjaline jõud, parteiline toetus, religioossed autoriteedid) mängis tihti määravat rolli. Sunniitlikus harus peaksid kaliifi valima moslemid või nende esindajad, kuigi see oli enamasti de lege lata väga paindlik.

Sunniitlik ja šiiitlik vaatenurk

Peamine erisus kahe peamise islami haru vahel on, kellel nähakse õigust käesolevat juhtpositsiooni täita:

Sunniitide traditsioon rõhutab kogukondlikku konsensuslikku või esinduslikku valikut (šura/ijma) ning aktsepteerib nii valitud kui ka pärilikke lahendusi, kui need tagavad korda ja islami tõlgendamist.
Šiiitide traditsioon rõhutabimami rolli Ahl al-Bayt'i seast, kus juhtimine peab tulema Muhamedi perekonnast (nt Ali ja tema järglased). Kaheksasest ja kaheteistkümnesest šiiitlikust koolkonnast tulenevad spetsiifilised doktriinid — nt kaheteistkümnendikud räägivad viimase imaami peidetusse minekust (ghayba) ja tema tulevasest tagasitulekust.

Kalifaadi muutumine ja tänapäeva arutelud

Pärast mongolite Bagdadi hävitust 1258 ja hilisemaid poliitilisi muutusi kaotas kalifaadi traditsioon palju ühtset institutsionaalset jõudu. Paljud valitsejad ja dünastiad on kasutanud kalifi tiitlit kas legitiimsuse kinnitamiseks või välispoliitiliseks tähenduseks, ent tihti oli see pigem sümboolne. Osmanite sultanid kasutasid kalifati tiitlit 16.–20. sajandil, kuni see ametlikult kaotati 1924. aastal.

20. sajandil ja 21. sajandi alguses on mõningad rühmitused ja ideoloogiad püüdnud taaselustada kalifaati – alates poliitilistest liikumistest kuni vägivaldseteni (nt radikaalsed rühmitused, kes on kuulutanud "kalifaate" oma kontrollitud aladel). Sellised initsatiivikud on tekitanud nii moslemi- kui ka rahvusvahelisel tasandil suurt debatit seoses õiguspärasuse, esinduslikkuse ja vägivaldse tegutsemisega.

Kokkuvõte

Kalifaat on ajalooliselt olnud islami poliitilis-religioosse juhtimise vorm, mille täpne olemus ja valimise moodused on varieerunud. Kuigi kalifid on olnud olulised juhid moslemikogukonna ajaloos, ei ole kalifaat olnud ühetaoline institutsioon: vahel tugevalt keskne ja pärilik, vahel konsultatiivne ja valitav. Sunniitlik ja šiiitlik käsitus kalifi/imaami pädevusest erineb oluliselt, mis on andnud ajalooliselt põhjust nii lõimimiseks kui ka konfliktiks.

Ajalugu

Rashidun, 632-661 pKr.

Abu Bakr, Muhammedi esimene järeltulija, nimetas oma surivoodil Umari oma järeltulijaks ja moslemi kogukonnas valitses üksmeel tema valiku suhtes. Tema järeltulija Uthman Ibn Affan valiti valijameeste nõukogu (Majlis) poolt. Kuid peagi pidasid mõned teda pigem "kuningaks" kui valitud juhiks. Uthman tapeti opositsioonirühma liikmete poolt. Seejärel võttis Ali juhtimise üle. Ta oli paljude seas väga populaarne, kuid Egiptuse valitsejad ei aktsepteerinud teda kalifina. Hiljem olid isegi mõned tema enda valvurid tema vastu. Tal oli kaks suurt mässu ja ta mõrvati pärast vaid viis aastat kestnud tormilist valitsemist. Seda perioodi nimetatakse Fitnaks ehk esimeseks islami kodusõjaks.

Muawiyah, Uthmani sugulane ja Süüria kuberner (Wali) sai üheks Ali väljakutsujaks. Pärast Ali surma sai temast kaliif. Tema all sai kalifaat esimest korda pärilikuks ametiks. Ta asutas Umayyaadide dünastia.

Piirkondades, mis olid varem olnud Pärsia või Bütsantsi võimu all, alandasid kaliifid makse, andsid suuremat kohalikku autonoomiat, suuremat usuvabadust juutidele ja põlisrahvaste kristlastele ning tõid rahu rahvastele, kes olid demoraliseeritud ja rahulolematud kaotuste ja raskete maksude tõttu, mis tulenesid Bütsantsi-Pärsia aastate pikkusest sõjast.

Umajajad, 661-750 pKr.

Umajaadide ajal kasvas kalifaat geograafiliselt kiiresti. Islami valitsemine laienes lääne suunas üle Põhja-Aafrika ja Hispaaniasse ning ida suunas läbi Pärsia ja lõpuks Sindhi ja Pandžabi tänapäeva Pakistanis. See tegi sellest ühe suurima ühtse riigi ajaloos ja ühe vähestest riikidest, mis on kunagi laiendanud otsest valitsemist kolmele mandrile (Aafrika, Euroopa ja Aasia). Kuigi ta ei valitsenud kogu Sahara ala, austasid Sahara-Aafriklased kalifit tavaliselt erinevate berberi nomaadihõimude kaudu.

Suuresti tänu sellele, et neid ei valitud šuura kaudu, ei leidnud Umajaadide dünastia moslemi kogukonna seas üldist toetust. Mõned toetasid silmapaistvaid varaseid moslemeid, nagu Al-Zubayr; teised leidsid, et valitseda peaksid ainult Muhammedi suguvõsa, Banu Hashim'i või tema enda suguvõsa, Ali järeltulijate liikmed. Umajaadide vastu oli arvukalt mässusid, samuti tekkisid lahkarvamused Umajaadide ridades (eelkõige Yamani ja Qays'i vaheline rivaalitsemine). Lõpuks ühinesid Banu Hishami ja Ali suguvõsa toetajad, et kukutada Umayyaadid 750. aastal. Kuid šiiˤat ˤAlī, "Ali partei", pettusid taas, kui võimule tuli Abbassiidide dünastia, sest Abbassiidid pärinesid Muhammedi onust `Abbas ibn `Abd al-Muttalibist, mitte Alist. Pärast seda pettumust lahkusid šiiˤat ˤAlī lõpuks enamuse sunniitidest ja moodustasid need, mis on tänapäeval mitmed šiiˤa konfessioonid.

Umayyaadide kalifaat kujunes islamimaailma valitsejaks. Kuigi nad säilitasid Sasanide haldustavad, pidasid Umayyaadid islamit eelkõige araabia religiooniks ja olid Pärsia kultuuri suhtes ettevaatlikud. Nad sundisid Pärsias kasutama araabia keelt, mis viis keskmise pärsia või pahlavi tähestiku kadumiseni uue, tänapäevalgi kasutusel oleva araabia/pärsia tähestiku kasuks. Nad püüdsid pärslasi assimileerida, nagu nad olid "araabiseerinud" ja assimileerinud egiptlasi ja assüürlasi, kuid palju vähem edukalt.

Kalifaat Hispaanias

Umajaadide ajal oli Hispania Umajaadide kalifaadi lahutamatu provints, mida valitseti Damaskusest, Süüriast. Hiljem võitsid kalifaadi abbasiidid ja Al-Andalus (ehk Hispania) eraldus Bagdadis asuvast abbasiidide kaliifist, et moodustada oma kalifaat. Córdoba kalifaat (خليفة قرطبة) valitses Pürenee poolsaart Córdoba linnast alates 929 kuni 1031. aastal. Seda perioodi iseloomustas märkimisväärne edu tehnoloogia, kaubanduse ja kultuuri vallas; sel perioodil ehitati paljud Hispaania meistriteosed, sealhulgas kuulus Córdoba suur mošee. Tiitli kaliif (خليفة) sai Abd-ar-Rahman III 16. jaanuaril 929; varem oli ta tuntud kui Córdoba emiir (أمير قرطبة). Kõik Córdoba kaliifid olid Umayyadide dünastia liikmed; sama dünastia oli kandnud Córdoba emiiri tiitlit ja valitses umbes sama territooriumi üle alates 756. aastast. Kalifaadi valitsemisaeg on tuntud kui moslemi kohaloleku hiilgeaeg Pürenee poolsaarel, enne selle jagunemist taifaatideks. Hispaanias oli märkimisväärne kohalik moslemirahvas kuni 1610. aastani, mil katoliiklaste algatatud Hispaania inkvisitsioon, mis ajas välja kõik Hispaania moslemi (morisko) või juudi elanikkonna jäänused, saavutas edu.

Abbasiidid, 750-1258 pKr.

Abbasiidide kaliifide oli üle kolme sajandi katkematu rida, mis kindlustas islami valitsemist ja edendas Lähis-Idas suurt intellektuaalset ja kultuurilist arengut. Aastaks 940 oli Abbasiidide kalifaadi võim nõrgenemas, sest mitte-araablased, eriti Loode-Aafrika berberid, türklased ja hiljem 13. sajandi teisel poolel Egiptuse mamlukid, saavutasid mõju ning sultanid ja emiirid muutusid üha sõltumatumaks. Kalifaat püsis siiski nii sümboolse positsiooni kui ka islamimaailma ühendava üksusena. abassiidide dünastia ajal ei jäänud abassiidide nõuded kalifaadile vaidlustamata. Fatimiidide dünastia šiiˤa Ubayd Allah al-Mahdi Billah, kes väitis, et ta on Muhamedi tütre kaudu päritav, nõudis 909. aastal kaliifi tiitlit, luues Põhja-Aafrikas eraldi kaliifide liini. Esialgu Marokot, Alžeeriat, Tuneesiat ja Liibüat hõlmates, laiendasid Fatimide kalifid oma valitsemist järgmise 150 aasta jooksul, vallutades Egiptuse ja Palestiina, enne kui Abbasside dünastia suutis olukorra ümber pöörata, piirates Fatimide valitsemist Egiptusega. Lõplikult lõppes Fatimiidide dünastia 1171. aastal. Umayyaadide dünastia, mis oli säilinud ja asus valitsema Hispaania moslemi provintse, nõudis 929. aastal tagasi kaliifi tiitli, mis kestis kuni selle kukutamiseni 1031. aastal.

Varjukalifaat, 13.-16. sajand pKr.

1258. aastal vallutasid Hulagu khaani juhitud mongoli väed Bagdadi ja hukkasid abbassiidide kaliifi al-Musta'simi. Abbassiidide koja ellujäänud liige määrati kolm aastat hiljem Kairos mamluki sultanaadi patronaaži all kaliifiks; siiski piirdus selle kaliifide liini võim tseremoniaalsete ja usuliste küsimustega ning hilisemad moslemite ajaloolased nimetasid seda "varjakalifaadiks".

Osmanid, 16.-20. sajand pKr.

Osmanite valitsejaid tunti peamiselt sultani tiitli all ja mõnikord kasutasid nad ka kaliifi tiitlit. Mehmed II ja tema pojapoeg Selim I kasutasid seda, et õigustada oma islamimaade vallutamist. Kui Osmanite impeerium kasvas ja tugevnes, hakkasid Osmanite valitsejad alates Selim I-st nõudma kaliifide võimu.

Osmanite valitsejad kasutasid tiitlit "kaliif" sümboolselt paljudel juhtudel, kuid see tugevnes, kui Osmanite impeerium võitis 1517. aastal Mamluki sultanaadi ja võttis kontrolli enamiku araabia maade üle. Viimane Abbassiidide kaliif Kairos, al-Mutawakkil III, võeti vahi alla ja viidi Istanbuli, kus ta väidetavalt loovutas kaliifiriigi Selim I-le.

Pärast seda, kui Osmanid kaotasid sõja Vene impeeriumiga, sõlmisid nad 1774. aastal Venemaaga rahulepingu. Sultan pidi loovutama Vene impeeriumile suured territooriumid, sealhulgas suure moslemirahvastikuga alad, nagu Krimm. Kuid sultan Abdul Hamid I võttis endale diplomaatilise võidu, määrates end rahulepingu raames Venemaa moslemite kaitsjaks. Venemaa oli samal ajal Osmanite impeeriumi kristlaste kaitsja. See oli esimene kord, kui Euroopa võim tunnustas Osmanite kalifa poliitilist tähtsust väljaspool Osmanite piire. Kuigi Osmanite piirid kahanesid, suurenesid Osmanite kaliifi volitused.

Um 1880. aasta paiku kinnitas sultan Abdul Hamid II selle tiitli uuesti, et võidelda Euroopa kolonialismi leviku vastu moslemimaadel. Tema nõude võtsid kõige innukamalt vastu Briti India moslemid. Esimese maailmasõja eelõhtuks oli Osmanite riik, hoolimata oma nõrkusest Euroopa suhtes, suurim ja võimsaim sõltumatu islami poliitiline üksus. Kuid ka väljaspool oma kahaneva impeeriumi piire oli sultanil Egiptuse, India ja Kesk-Aasia moslemite kaliifina teatav autoriteet.

Khilafati liikumine, 1920 AD

1920. aastatel levis khilafati liikumine, Ottomani kalifaadi kaitsmise liikumine, kogu Briti koloniaalaladel Aasias. Eriti tugev oli see Briti Indias, kus see oli India moslemite koondumiskoht ja üks paljudest Briti vastastest India poliitilistest liikumistest, mis sai laialdast toetust. Selle juhtide hulka kuulusid Maulana Mohammad Ali, tema vend Shawkat Ali ning Abul Kalam Azad, Mukhtar Ahmed Ansari ja Hasrat Mohani. Mõnda aega tegutses see liitlasena hinduistlike kogukondadega ja seda toetas Mohandas Karamchand Gandhi, kes oli Kesk-Khilafati Komitee liige. Pärast juhtide arreteerimist või põgenemist kaotas liikumine siiski oma hoogu ning peakorporatsioonist eraldusid mitmed kõrvalharud.

Kalifaadi lõpp, 1924 pKr

3. märtsil 1924 kaotas Türgi Vabariigi esimene president Mustafa Kemal Atatürk oma reformide raames põhiseaduse alusel kalifaadi institutsiooni. Selle volitused anti Türgis üle Türgi suurele Rahvusassambleele (parlamendi) vastloodud Türgi Vabariigis ja sellest ajast alates on tiitel olnud passiivne. 2014. aastal nõudis tiitlit Iraagi ja Levandi Islamiriik, kuid enamik moslemeid seda ei aktsepteerinud.

Kalifaat, 622-750 Laienemine Muhamedi ajal, 622-632 Laienemine Rashiduni kalifide ajal, 632-661 Laienemine Umayyaadide kalifaadi ajal, 661-750

Osmanite impeerium 1683.

Kuulsad kalifid

Abu Bakr - esimene rashidun (neli õigesti juhitud kaliifi) sunniitide seas. Alistas mässuliste hõimud Ridda sõdades.
Umar (Umar ibn al-Khattab) - teine rashidun. Tema valitsemisajal laienes islami impeerium Egiptuse, Jeruusalemma ja Pärsiaga.
Uthman Ibn Affan - kolmas rashidun. Koraan koostati tema juhtimisel. Tapeti mässuliste poolt.
Ali (Ali ibn Abu Talib) - neljas ja viimane rashidun, keda šiiitlikud moslemid peavad esimeseks imaamiks. Tema valitsemisaeg oli täis sisekonflikte.
Hasan ibn Ali - viies kaliif (keda paljud sunnid ja šiiad peavad "õigesti juhitud"). Ta valitses vaid kuus kuud ja andis võimu üle Muawiyah I-le, et moslemid taas ühendada.
Muawiyah I - Umayyaadide dünastia esimene kaliif. Muawiyah kehtestas dünastilise valitsemise, määrates oma järglaseks oma poja Yazid I, mis jätkus ka järgnevate kalifaatide ajal.
Umar ibn AbdulAziz - Umayyaadide kalif, keda mõned (peamiselt sunniidid) peavad kuuendaks tõeliseks ja seaduslikuks kalifiks islami kalifide valimise seaduste kohaselt.
Harun al-Rashid - abbassiidide kaliif, kelle valitsemisajal sai Bagdadist maailma silmapaistev kaubandus-, õppe- ja kultuurikeskus. Harun on paljude lugude teema kuulsas teoses "Tuhat ja üks ööd".
Suleiman Suurepärane - varajane Osmanite sultan, kelle valitsemisajal saavutas Osmanite impeerium oma kõrgpunkti.
Abdul Hamid II - viimane Osmanite sultan, kes valitses absoluutse võimuga.
Abdülmecid II - Ottomani dünastia viimane kaliif, 101. kaliif Abu Bakri järglasena ja nominaalselt 37. Ottomani keisririigi pea.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis on kalifaat?

V: Kalifaat on riik, mida valitseb islami juht, keda nimetatakse kalifiks. Seda isikut peetakse islami prohvet Muhamedi poliitilis-religioosseks järglaseks ja kogu moslemikogukonna juhiks.

K: Kes olid rashidunite kalifid?

V: Rashiduni kalifid valiti vahetult pärast Muhammadi moslemikogukonna juhtideks. Nad valiti šura kaudu, mida peetakse islami demokraatia varaseks vormiks.

K: Kuidas on teised moslemiriigid väitnud end kalifaatideks?

V: Islami ajaloo jooksul pärast rašidunite perioodi on paljud moslemiriigid, enamasti pärilikud monarhiad, väitnud end kalifaadiks.

K: Kas kalifidel arvatakse olevat prohvetlik võim nagu Muhammadil?

V: Ei, kalifidel ei peeta prohvetlikku võimu omavateks nagu Muhammadil.

K: Kuidas peaksid sunniitlikud moslemid oma kaliifi valima?

V: Sunniitlikus islamis peaks kaliifi valima moslemid või nende esindajad.

K: Kuidas šiiamuuslased oma kaliifi valivad?

V: Šiiitliku islami järgijad usuvad, et kaliif peaks olema Jumala poolt valitud imaam Ahl al-Bayt'i (Muhamedi otseste järeltulijate, "Kodu perekond") hulgast.

Otsige