Kalifaat (araabia keeles خِلافة khilāfa) on riik või institutsioon, mida traditsiooniliselt valitseb islami juht, keda nimetatakse kalifiks (araabia keeles خَليفة khalīfah hääldus ). Kalif on isik, keda paljud musilmid on ajalooliselt pidanud prohvet Muhamedi poliitilis-religioosseks järglaseks ning kogu moslemikogukonna (umma) juhtfiguuriks. Kalif ei ole prohveti positsioonis ega oma prohvetlikke ilmutusi; tema autoriteet on pigem poliitiline, õiguslik ja religioosne juhtimine.

Ajaloolised kalifaadid ja peamised perioodid

Islami ajaloos on tuntud mitu suuremat kalifaati ja kalifi dünastiat, millest olulisemad on:

  • Rašidunite kalifaad (632–661) – kolm esimest kalifi ja nende järglased: Abū Bakr, Umar, Uthmān ja Ali. Need olid Muhammadi otsesed järeltulijad ning neid valiti sageli kogukondliku nõupidamise ehk šura kaudu. Rashidunite kalifid olid islami varajase juhtkonna näide.
  • Umavjadide kalifaat (Umayyad, 661–750, ja Hispaanias kuni 1031) – laiendas islami võimu suurele alale ja kujunes tihti päriliku monarhia suunas.
  • Abbasiidide kalifaat (750–1258) – keskne kultuuri- ja õigusattached keskus Bagdadi kaudu kuni mongolite hävituseni 1258. Pärast seda säilisid Abbasiidid nõrgemalt Kairos Mamlukide kaitsva katuse all kuni hiljem Ottomani ajastuni.
  • Fatimi kalifaad (shiilik, Põhja-Aafrika ja Egiptus, 909–1171) – näide šiiitlikust härrasvõimust, kes väitsid kalifaatlikku pädevust Ahl al-Bayti kaudu.
  • Osmannide kalifaat – Osmanite sultanid hakkasid pärast 16. sajandit nõudma kalifi tiitlit ning seda tunnistati laialdaselt kuni 1924. aasta Osmanite-järgseni, mil Türgi asutas vabariigi ja kalifaadi ametlikult likvideeriti (Atatürki reformide käigus).

Kalifiroll ja vastutused

Traditsiooniliselt hõlmas kaliifi roll mitmeid olulisi ülesandeid:

  • Poliitiline juhtimine ja riigivalitsemine (õigus ja haldus).
  • Šaria(h) seaduste rakendamine ning õigusemõistmine.
  • Kaitse ja sõjaline juhtimine – riigi kaitsmine ning sõjaliste kampaaniate juhtimine.
  • Religioosne ja moraalne eeskuju – moslemiumma ühendamine ja usulise korra hoidmine.
  • Maksustamine ja sotsiaalsed kohustused, sh zakat (püha annetus) jagamine.

Praktikas sõltus kalifi tegelik võim sageli tema toetajate (sõjaväe, administratsiooni, kohalike aristokraatide) tugevusest — mõnel ajal oli kalif peamine tegelik valitseja, teisel ajal pigem sümboolne või religioosne ülemus.

Kaliifi valimise traditsioonid: šura, bay'ah ja pärimus

Kalifi valimine ei olnud ühetaoline ja on läbi ajaloo erinenud eri kogukondades:

  • Šura – nõupidamine, kus märksa laiem või kitsam eliit konsultatsiooni teel valis või kinnitas juhte. Rashidunite kalifid said osaliselt sellise protsessi kaudu oma mandaadi.
  • Bay'ah – lojaalsuses lubaduse andmine (allianss) uusvalitud kalifile; tavaliselt vormistati see avaliku aktina, mis väljendas kogukonna või selle esindajate kinnitust.
  • Pärimine – paljud hilisemad islami valitsejad muutusid de facto pärilikeks monarhideks (nt Umayyadid, Abbasidid, Ottomaanid), kus võim läks sugupuu kaudu.
  • Shi'i lähenemine – šiiitliku islami järgijad usuvad, et katkematu usu- ja juhtkonnajärjestus peab tulema imaamide seast, kes on Ahl al-Bayt'i (Muhamedi otseste järeltulijate) hulgas; seega ei ole šiiitlikus traditsioonis tavaliselt aktsepteeritav, et juhiks saab isik väljaspool seda perekonda. Mõnedes šiiitlikes koolkondades on imaamide isikut omistatud erilisem religioosne autoriteet ja mõnel juhul ka inffallibiliteet (veendumus eksimatuse kohta).
  • Valdav praktika – sunniitlikus traditsioonis puudub üks kindel valimismehhanism; ühiskondlik ja poliitiline reaalsus (sõjaline jõud, parteiline toetus, religioossed autoriteedid) mängis tihti määravat rolli. Sunniitlikus harus peaksid kaliifi valima moslemid või nende esindajad, kuigi see oli enamasti de lege lata väga paindlik.

Sunniitlik ja šiiitlik vaatenurk

Peamine erisus kahe peamise islami haru vahel on, kellel nähakse õigust käesolevat juhtpositsiooni täita:

  • Sunniitide traditsioon rõhutab kogukondlikku konsensuslikku või esinduslikku valikut (šura/ijma) ning aktsepteerib nii valitud kui ka pärilikke lahendusi, kui need tagavad korda ja islami tõlgendamist.
  • Šiiitide traditsioon rõhutabimami rolli Ahl al-Bayt'i seast, kus juhtimine peab tulema Muhamedi perekonnast (nt Ali ja tema järglased). Kaheksasest ja kaheteistkümnesest šiiitlikust koolkonnast tulenevad spetsiifilised doktriinid — nt kaheteistkümnendikud räägivad viimase imaami peidetusse minekust (ghayba) ja tema tulevasest tagasitulekust.

Kalifaadi muutumine ja tänapäeva arutelud

Pärast mongolite Bagdadi hävitust 1258 ja hilisemaid poliitilisi muutusi kaotas kalifaadi traditsioon palju ühtset institutsionaalset jõudu. Paljud valitsejad ja dünastiad on kasutanud kalifi tiitlit kas legitiimsuse kinnitamiseks või välispoliitiliseks tähenduseks, ent tihti oli see pigem sümboolne. Osmanite sultanid kasutasid kalifati tiitlit 16.–20. sajandil, kuni see ametlikult kaotati 1924. aastal.

20. sajandil ja 21. sajandi alguses on mõningad rühmitused ja ideoloogiad püüdnud taaselustada kalifaati – alates poliitilistest liikumistest kuni vägivaldseteni (nt radikaalsed rühmitused, kes on kuulutanud "kalifaate" oma kontrollitud aladel). Sellised initsatiivikud on tekitanud nii moslemi- kui ka rahvusvahelisel tasandil suurt debatit seoses õiguspärasuse, esinduslikkuse ja vägivaldse tegutsemisega.

Kokkuvõte

Kalifaat on ajalooliselt olnud islami poliitilis-religioosse juhtimise vorm, mille täpne olemus ja ­valimise moodused on varieerunud. Kuigi kalifid on olnud olulised juhid moslemikogukonna ajaloos, ei ole kalifaat olnud ühetaoline institutsioon: vahel tugevalt keskne ja pärilik, vahel konsultatiivne ja valitav. Sunniitlik ja šiiitlik käsitus kalifi/imaami pädevusest erineb oluliselt, mis on andnud ajalooliselt põhjust nii lõimimiseks kui ka konfliktiks.