Hinduism

Etümoloogia

Sõna hindu on võetud indoarjalasest / sanskriti sõnast Sindhu, mis on Induse jõe sanskriti nimi, mis asub India ja Pakistani piiril. Gavin Floodi sõnul kasutasid pärslased sõna hindu nende inimeste kohta, kes elavad Induse jõe taga, Dareios I üleskirjutus, mis on kirjutatud umbes 550-486 eKr, viitab samuti hinduile kui inimestele, kes elavad Induse jõe taga. Need kirjad ei viidanud hindudele kui religioonile. Varaseimad andmed, mis viitavad hindudele kui religioonile, võivad olla Xuanzangi 7. sajandist pKr pärit Hiina tekst "Record of the Western Regions" ja 'Abd al-Malik Isami 14. sajandist pärsia tekst "Futuhu's-salatin". See tuleneb sellest, et kui religiooni nimetatakse hinduismiks, mitte hinduismiks.

Araabiakeelne termin al-Hind viitas rahvale, kes elab üle Induse jõe. Hindustan on hindi keeles India. See tähendab "hindude maa", mida see tähendas, kuni moslemid hakkasid Indiasse tulema. Araabia mõju hindude sanskriti keelele lõi uue keele, mida nimetati hindi keeleks.

Hiljem kasutati terminit hindu mõnes sanskritikeelses tekstis, näiteks hilisemas Kashmiri Rajataranginis (Hinduka, umbes 1450) ja mõnes 16.-18. sajandi Bengali Gaudiya Vaishnava tekstis, sealhulgas Chaitanya Charitamrita ja Chaitanya Bhagavata. Nendes tekstides eristatakse hindusid moslemitest, keda nimetatakse javanateks (võõramaalased) või mlekšateks (barbarid), kusjuures 16. sajandi Chaitanya Charitamrita tekstis ja 17. sajandi Bhakta Mala tekstis kasutatakse väljendit "hindu dharma". 18. sajandi lõpus hakkasid Euroopa kaupmehed ja kolonistid india usundite järgijaid ühiselt hindudeks nimetama. Mõiste hinduism, mida siis kirjutati hinduismina, võeti 18. sajandil inglise keelde kasutusele, et tähistada Indiast pärit religioosseid, filosoofilisi ja kultuurilisi traditsioone.

Definitsioonid

Hinduism on mitmekesine vaimsuse ja traditsioonide ideede poolest, kuid tal ei ole kiriklikku korda, ei ole vaieldamatuid religioosseid autoriteete, ei ole valitsevat organit, ei ole prohvet(e) ega ühtegi siduvat püha raamatut; hindud võivad valida, kas olla polüteistlikud, panteistlikud, monoteistlikud, monistlikud, agnostilised, ateistlikud või humanistlikud. Hinduismi laiahaardelisuse ja avatuse tõttu on määratluse leidmine keeruline. Hinduismi on defineeritud kui religiooni, religioosset traditsiooni, usuliste tõekspidamiste kogumit ja "eluviisi". Lääne vaatenurgast vaadatuna nimetatakse hinduismi nagu ka teisi usundeid religiooniks. Indias eelistatakse terminit dharma, mis on laiem kui lääne mõiste religioon.

India ja selle kultuuride ja religioonide uurimine ning "hinduismi" määratlus on kujundatud kolonialismi huvidest ja lääne religioonimõistetest lähtuvalt. Alates 1990ndatest aastatest on need mõjud ja nende tulemused olnud hinduismi uurijate seas arutelude teemaks ning neid on üle võtnud ka lääne India-vaate kriitikud.

Uskumused

Hindu uskumused hõlmavad (kuid ei piirdu sellega) Dharma (eetika/kohustused), Samsāra (sündimise, elu, surma ja taassünni jätkuv tsükkel), Karma (igal teol on reaktsioon), Moksha (vabanemine samsara'st või vabanemine selles elus) ja erinevad joogad (teed või praktikad).

Purusharthas (inimelu eesmärgid)

Hindism on aktsepteerinud inimese elu nelja õiget eesmärki või eesmärki: Dharma, Artha, Kama ja Moksha. Neid tuntakse kui Puruṣārthasid:

Dharma (õiglus, eetika)

Dharmat peetakse hinduismis inimese üheks tähtsaimaks eesmärgiks. Dharmat peetakse oluliseks, sest just dharma on see, mis teeb võimalikuks Universumi ja elu toimimise ning sisaldab kohustusi, voorusi ja "õiget eluviisi". Hindu dharma hõlmab religioosseid kohustusi, iga inimese moraalseid õigusi ja kohustusi, samuti käitumist, mis võimaldab sotsiaalset korda, õiget käitumist ja vooruslikkust. Brihadaranyaka Upanishadis on see sõnastatud järgmiselt:

Mitte miski ei ole kõrgem kui Dharma. Dharma abil võidab nõrk tugevama, nagu kuninga üle. Tõesti, see Dharma on Tõde (Satya); seetõttu, kui inimene räägib Tõde, öeldakse: "Ta räägib Dharmat!"; ja kui ta räägib Dharmat, öeldakse: "Ta räägib Tõde!". Sest mõlemad on üks.

- Brihadaranyaka Upanishad, 1.4.xiv

Mahabharatas ütleb Krishna, et see on Dharma, mis hoiab nii maiseid kui ka üleilmseid asju. (Mbh 12.110.11). Sõna Sanātana tähendab igavest, igikestvat või igavesti; seega tähendab Sanātana Dharma, et see on dharma, millel ei ole algust ega lõppu.

Artha (elatis, rikkus)

Artha on hinduismi teine elueesmärk, mis tähendab elatise ja majandusliku õitsengu taotlemist. See hõlmab poliitilist elu, diplomaatiat ja materiaalset heaolu. Artha hõlmab kõiki "eluvahendeid", tegevusi ja ressursse, mis võimaldavad inimesel olla soovitud seisundis, jõukust, karjääri ja rahalist kindlustunnet. Artha eesmärki peetakse hinduismis inimese elu oluliseks eesmärgiks.

Kāma (meeleline nauding)

Kāma (sanskriti, pali; devanagari: काम) tähendab soovi, soovi, kirge, meelte naudingut, elu nautimist, kiindumust või armastust, nii seksuaalse tähendusega kui ka ilma. Hinduismis peetakse Kama't inimese elu oluliseks ja tervislikuks eesmärgiks, kui seda taotletakse Dharma, Artha ja Moksha ohverdamata.

Mokṣa (vabanemine, vabadus samsara'st)

Moksha (sanskriti keeles मोक्ष mokṣa) või mukti (sanskriti keeles मुक्ति) on hinduismi kõrgeim ja tähtsaim eesmärk. Ühes koolkonnas tähendab mokša vabanemist kurbusest, kannatustest ja saṃsārast (sündimise-sündimise tsüklist). Teistes hinduismi koolkondades, näiteks monistlikes, tähendab moksha eneseteostust, "kogu universumi realiseerimist enesena".

Karma ja samsara

Karma tähendab tegevust, tööd või tegu, samuti vedalik teooria põhjuse ja tagajärje kohta". See teooria on kombinatsioon (1) põhjuslikkusest, mis võib olla moraalne või mittemoraalne; (2) moraliseeritusest, st heade või halbade tegude tagajärjed; ja (3) uuestisündimisest. Karmateooria tähendab ''Mis iganes kogemus praegu inimesel on, on tingitud tema varasematest tegudest''. Need teod võivad olla inimese praeguses elus või, mõnes hinduismi koolkonnas, tema eelmiste elude teod. Seda sünni, elu, surma ja taassünni tsüklit nimetatakse samsaraks. Usutakse, et vabanemine samsarast mokša kaudu tagab püsiva õnne ja rahu. Hinduistlikud pühakirjad õpetavad, et tulevik sõltub praegusest tegevusest ja meie varasematest tegudest.

Moksha

Hinduismi kohaselt on elu lõppeesmärk moksha, nirvaana või samadhi, kuid seda mõistetakse erinevates koolkondades erinevalt.Näiteks Advaita Vedanta ütleb, et pärast moksha saavutamist tunneb inimene oma "hinge, mina" ja samastab selle Brahmaniga (lõpliku reaalsuse või kõige põhjusega). Dvaita (dualistlike) koolkondade järgijad väidavad, et pärast mokša saavutamist identifitseerib inimene "hinge, mina", mis erineb Brahmanist, kuid on Brahmanile väga lähedal, ja pärast mokša saavutamist veedab inimene igaviku loka's (kõrgematel tasanditel). Hinduismi teistlike koolkondade kohaselt on moksha vabanemine samsara'st, samas kui teiste koolkondade, näiteks monistliku koolkonna jaoks on moksha võimalik praeguses elus ja see on psühholoogiline mõiste.

Jumala mõiste

Hinduism on mitmekesine ja hinduism hõlmab muuhulgas monoteismi, polüteismi, panenteismi, panteismi, pandeismi, monismi ja ateismi; Põhimõtteliselt sõltub see üksikisikute valikust ja seepärast nimetatakse mõnikord hinduismi henoteismiks (st hõlmab pühendumist ühele jumalale, aktsepteerides samas teiste olemasolu), kuid iga selline termin on liigne üldistamine.

Jumalad ja jumalannad hinduismis

Hindud usuvad, et kõigil elusolenditel on hing. Seda iga elusolendi hinge või tõelist "mina" nimetatakse ātmaniks. Usutakse, et hing on igavene. Hinduismi monistlike/pantheistlike (mitte-dualistlike) teoloogiate (näiteks Advaita Vedanta koolkonna) järgi on see Atman Brahmanist eristamatu. Advaita koolkonna järgi on elu eesmärk mõista, et oma hing on identne kõrgeima hingega, et kõrgeim hing on olemas kõiges ja igaühes, et kogu elu on omavahel seotud ja et kogu elu on üks. Dualistlikud koolkonnad (vt Dvaita ja Bhakti) näevad Brahmanit kui individuaalsetest hingedest eraldi olevat ülemist olendit. Nad kummardavad Kõrgeimat Olendit erinevalt kui Vishnut, Brahmat, Shivat või Shakti, sõltuvalt sektist. Jumalat nimetatakse Ishvara, Bhagavan, Parameshwara, Devadu või Devi, ja neil terminitel on hinduismi eri koolkondades erinev tähendus. Devi kasutatakse tavaliselt naisjumalanna refereerimisel.

Hindu pühakirjades viidatakse taevastele olenditele, mida nimetatakse devadeks (või devī naissoost kujul; devatā, mida kasutatakse hindi keeles deva sünonüümina), mis inglise keeles tähendab pooljumalaid või taevaseid olendeid. Devad on hinduistliku kultuuri lahutamatu osa ning neid kujutatakse kunstis, arhitektuuris ja ikoonide kaudu ning lugusid neist räägitakse pühakirjades, eriti India eeposes ja puraanides. Neid eristatakse siiski sageli Ishvarast, isiklikust jumalast, kusjuures paljud hindud kummardavad Ishvarat ühes tema konkreetses ilmingus kui oma iṣṭa devatāt ehk valitud ideaali. Valik on individuaalsete eelistuste ning piirkondlike ja perekondlike traditsioonide küsimus. Devade paljusust peetakse Brahmani ilminguteks.

Templi seinapaneeli reljeefne skulptuur Hoysaleswara templis Halebidus, mis kujutab Trimurti: Brahma, Shiva ja Vishnu.

Peamised traditsioonid

Hinduismil ei ole keskset õpetuslikku autoriteeti ja hindud ei väida, et nad kuuluvad mõnda konkreetsesse sektti või traditsiooni. Hinduismi neli peamist sekti on järgmised: Vaishnavism, šaivism, šaktism ja smarthism.

Vaisnavism on traditsioon, mis kummardab Vishnut ja tema avatare, nagu Krishna ja Rama. Selle sekti inimesed on üldiselt mitte-asketilised, kloostrilised. Nende tavade hulka kuuluvad kogukondlikud tantsud, kirtanide ja bhajaanide laulmine, mille puhul mõned usuvad, et helil ja muusikal on meditatiivsed ja vaimsed jõud.

Shaivism on traditsioon, mis keskendub Shivale. Šaivasid köidab rohkem askeetlik individualism ja neil on mitu alamkoolkonda. Nende praktikate hulka kuulub bhakti-stiilis pühendumine, kuid nad kalduvad ka sellistele filosoofiatele nagu advaita ja jooga. Mõned šaivad kummardavad templitesse, kuid mõned praktiseerivad joogat, püüdes olla üks Shivaga sisemiselt. Shaivad kujutavad jumalat pooleldi meessoost, pooleldi naissoost, meessoost ja naissoost printsiipide kombinatsioonina (Ardhanarishvara). Shaivism on seotud šaktismiga, kus Shakti nähakse Shiva naisena. Shaivismi praktiseeritakse peamiselt Himaalaja põhjaosas Kashmirist Nepalini ja Lõuna-Indias.

Shaktism keskendub jumalanna Shakti või Devi kui kosmilise ema kummardamisele ning seda kummardatakse peamiselt India kirde- ja idapoolsetes osariikides, nagu Assam ja Bengal. Devit kujutatakse õrnematel vormidel, nagu Shiva abikaasa Parvati, või kui sõjategevusjumalannat, nagu Kali ja Durga. Ühenduse pidustused hõlmavad festivale, millest mõned hõlmavad protsessioone ja iidolite uputamist merre või muudesse veekogudesse.

Smartism kummardab kõiki peamisi hinduistlikke jumalusi nagu Shiva, Vishnu, Shakti, Ganesha, Surya ja Skanda. Smarta traditsioon kujunes välja hinduismi (varase) klassikalise perioodi ajal, umbes ühise ajastu alguses, kui hinduism tekkis brahmanismi ja kohalike traditsioonide koostoimest. Smarta traditsioon on väga sarnane Advaita Vedantaga ja selle rajajaks või reformeriks peetakse Adi Shankarat, kes pidas Jumal-omadustega (saguna Brahman) kummardamist teekonnaks, mille eesmärk on lõpuks realiseerida Jumal-omadusteta (nirguna Brahman, Atman, eneseteadvus).

Ganesha-keskne Panchayatana ("viis jumalust", Smarta traditsioonist): Ganesha (keskel) koos Shiva (üleval vasakul), Devi (üleval paremal), Vishnu (all vasakul) ja Surya (all paremal). Kõigil neil jumalustel on ka eraldi sektid, mis on neile pühendatud.

Hinduistlikud tekstid

Hindu tekstid on maailma vanimad ja need on kirjutatud sanskriti ja tamili keeles. Vanim tekst on Rig Veda, mis on umbes 4000 aastat vana.Hindu tekstid võib jagada kahte ossa:

• Shruti (see, mida kuuldakse)
• Smriti (mida mäletatakse)

Shruti

Shruti või Shruthi (sanskriti keeles: श्रुति; IAST: Śruti; IPA/Sanskrit: [ʃrut̪i]) tähendab sanskriti keeles "seda, mida kuuldakse" Need iidsed religioossed tekstid, mis moodustavad hinduismi keskse kaanoni, hõlmavad nelja veedat, sealhulgas selle nelja tüüpi manitsetud tekste - samhitas, brahmanasid, aranyakasid ja varaseid upanišadeid.

Smriti

Smriti (sanskriti keeles: स्मृति, IAST: Smṛti), tähendab "see, mida mäletatakse", on hinduistlike tekstide kogum. Smriti olid tekstid, mida mäletati ja mida levitati suu kaudu põlvest põlve. Smriti hõlmab (Mahābhārata ja Rāmāyana), Dharmasūtrad ja Dharmaśāstrad (või Smritiśāstrad), Arthasaśāstrad, Purānad, Kāvya ehk poeetilist kirjandust.

Festivalid

Kogu maailmas, kuid peamiselt Indias ja Nepalis, tähistatakse mitmeid hinduistlikke festivale. Need festivalid hõlmavad jumalateenistusi, ohvreid jumalustele, paastu, rituaale, laatasid, heategevust, pidustusi, puja jne. Festivalidega tähistatakse peamiselt hinduistliku mütoloogia sündmusi, aastaaegade muutusi, muutusi Päikesesüsteemis. Erinevad sektid tähistavad erinevaid festivale, kuid selliseid festivale nagu Diwali, Holi, Shivratri, Raksha Bandhan, Janamashtmi jne tähistab enamik hindudest.

Ajalugu

Periodiseerimine

Hinduism võib jagada järgmisteks ajastuteks

• Eelajaloolised religioonid (eelajalugu ja Induse oru tsivilisatsioon; kuni umbes 1500 eKr);
• Vedalik periood (umbes 1500-500 eKr);
• "Teine linnastumine" (umbes 500-200 eKr);
• Klassikaline hinduism (umbes 200 eKr-1100 pKr);[märkus 20]
• Pre-klassikaline hinduism (umbes 200 eKr-300 pKr);
• "Kuldne ajastu" (Gupta impeerium) (u. 320-650 pKr);
• Hilisklassikaline hinduism - puraaniline hinduism (u. 650-1100 pKr);
• Islam ja hinduismi sektid (umbes 1200-1700 pKr);
• Kaasaegne hinduism (alates umbes 1800. aastast).

Päritolu

Hinduismi päritolu on teadmata, kuid esimesed jäljed hinduismi pärinevad mesoliitikumist sellistes paikades nagu Bhimbetka kaljumaalid kaljupaikades, mis pärinevad ajavahemikust 30 000 eKr või vanemast ajast, samuti neoliitikumist. Mõnda usutava võib pidada pärinevaks 4000 eKr. Mitmed hõimureligioonid on endiselt olemas, kuigi nende tavad ei pruugi sarnaneda eelajalooliste religioonide tavadega.

Pashupati pitsat, Induse oru tsivilisatsioon

Varna

Ühe arvamuse kohaselt näitab varna, mis hiljem Briti võimu ajal muutus kastisüsteemiks, seda, kui tugevalt paljud on tundnud, et iga inimene järgib oma dharmat ehk määratud teed. Paljud hindud ütlevad, et see on vastuolus dharma tõelise tähendusega. Siiski mängib varna hinduistlikus ühiskonnas suurt rolli. See on hilisem ümberkujundamine kui kastisüsteem Briti võimu poolt Indias kaotas poolehoiu ja muutus pärast India iseseisvumist ebaseaduslikuks.

Templid

Mandiris (templis) toimub puja (jumalateenistus). Mandirid on erineva suurusega, alates väikestest küla pühakodadest kuni suurte müüridega ümbritsetud hooneteni. Inimesed võivad mandirisse minna ka igal ajal, et palvetada ja osaleda bhajanites (religioossetes lauludes). Hindud palvetavad ka kodus ja neil on sageli spetsiaalne tuba, kus on pühakoda konkreetsetele jumalatele.

Indias algas templiehitus peaaegu 2000 aastat tagasi. Vanimaid tellisest ja puidust ehitatud templeid ei ole enam olemas. Hiljem sai eelistatud materjaliks kivi. Templid tähistasid hinduismi üleminekut rituaalsete ohvritega veedalikust religioonist bhakti ehk isikliku jumaluse armastuse ja pühendumise religiooniks. Templite ehitamist ja kummardamisviisi reguleerivad iidsed sanskriti keeles kirjutatud pühakirjad, mida nimetatakse agamadeks ja mida on mitu ja mis käsitlevad üksikuid jumalusi. India eri piirkondade templite arhitektuuris, kommetes, rituaalides ja traditsioonides on olulisi erinevusi. Templi rituaalse pühitsemise ajal kutsutakse rituaaliga esile universaalse kõikehõlmava Brahmani kohalolekut templi peamisesse kivijumalusse, muutes seeläbi jumaluse ja templi pühaks ja jumalikuks.

Alternatiivsed jumalateenistuskultuurid

Bhakti koolid

Bhakti (pühendunud) koolkond on saanud oma nime hinduistlikust terminist, mis tähistab õndsat, omakasupüüdmatut ja ülevoolavat armastust Jumala kui armastatud Isa, Ema, Lapse või mis tahes suhte vastu, mis on pühendunu südames atraktiivne. Bhakti filosoofia püüab isikliku vormi kaudu kasutada universaalset jumalikkust, mis seletab nii paljude jumalate ja jumalannade paljusust Indias, mis sageli peegeldavad väikeste piirkondade või inimrühmade erilisi kalduvusi. Seda peetakse jooga ehk ühinemise vormiks, mille eesmärk on lahustada ego jumalas, kuna teadvustust kehast ja piiratud meelest kui minast peetakse vaimses realiseerimises eraldavaks teguriks. Sisuliselt on Jumal see, kes põhjustab kõik muutused, kes on kõigi tegude allikas, kes tegutseb pühendunu kaudu armastuse ja valgusena. Öeldakse, et pühendunu "patud" ja kurjad teod langevad iseenesest ära, pühendunu kahaneb, piiratus isegi ületatakse Jumala armastuse kaudu. Bhakti liikumised noorendasid hinduismi oma intensiivse usu väljendamise ja India emotsionaalsetele ja filosoofilistele vajadustele reageerimise kaudu. Nende kohta võib õigustatult öelda, et nad on mõjutanud suurimat muutuste lainet hinduistlikus palves ja rituaalides alates iidsetest aegadest.

Hindu traditsioonis on kõige populaarsem vahend Jumala vastu armastuse väljendamiseks olnud puja ehk rituaalne pühendumine, mille puhul kasutatakse sageli murtit (kuju) koos meditatsioonipalve laulmise või laulmisega mantrate kujul.

Pühenduslaule, mida nimetatakse bhajaanideks (kirjutatud peamiselt 14.-17. sajandist), kirtan (ülistus) ja arti (vedaliku tulerituaali filtreeritud vorm), lauldakse mõnikord koos puja sooritamisega. See üsna orgaaniline pühendumise süsteem püüab aidata inimesel sümboolse vahendi kaudu Jumalaga ühendust võtta. Öeldakse aga, et bhakta suudab kasvava sideme kaudu Jumalaga lõpuks vältida igasugust välist vormi ja on täielikult sukeldunud diferentseerimata Armastuse õndsusesse Tões.

Kokkuvõttes on bhakti tulemuseks olnud pühendunud kirjanduse, muusika ja kunsti mass, mis on rikastanud maailma ja andnud Indiale uue vaimse tõuke, vältides tarbetuid rituaale ja kunstlikke sotsiaalseid piire. Vaata lähemalt bhakti jooga.

Tantrism

Kõige kuulsama lääne tantrikuteadlase Sir John Woodroffe (pseudonüüm Arthur Avalon) sõnul: "India Tantrad, mida on palju, moodustavad Kaliyuga pühakirja (Shastra) ja on sellisena praeguse ja praktilise õigeusu "hinduismi" mahukas allikas. Tantra Shastra on tegelikult, ja olgu selle ajalooline päritolu milline tahes, Vaidika Karmakanda edasiarendus, mis on välja kuulutatud selle ajastu vajaduste rahuldamiseks. Shiva ütleb: "Kali ajastu inimeste, energiast ilmajäetud ja söömisest sõltuvate inimeste eksistentsiks on antud Kaula õpetus, oh õnnelik!" (IX peatükk, 12. salm). Tantra poole peame seega vaatama, kui tahame õigesti mõista nii rituaali, joogat kui ka igasugust sadhanat, samuti üldisi põhimõtteid, mille objektiivseks väljenduseks need praktikad vaid on." (Sissejuhatus Sir John Woodroffe'i tõlkele "Mahanirvana Tantra").

Sõna "tantra" tähendab "traktaat" või "järjepidevus" ja seda kasutatakse mitmesuguste müstiliste, okultsete, meditsiiniliste ja teaduslike teoste ning ka nende puhul, mida me praegu peame "tantriliseks". Enamik tantraid on kirjutatud hiliskeskajal ja pärinevad hinduistlikust kosmoloogiast ja joogast.

Oluline sümboolika ja teemad hinduismis

Ahimsa ja lehm

Paljud hindud on taimetoitlased (ei söö liha), sest nad austavad elu. Umbes 30% tänapäeva hindude elanikkonnast, eriti Lõuna-India õigeusu kogukondades, teatavates põhjapoolsetes osariikides nagu Gujarat ja paljudes brahmanite piirkondades kogu subkontinendil, on taimetoitlased.

Enamik hindusid, kes liha söövad, ei söö veiseliha. Mõned ei kasuta isegi nahktooteid. Tõenäoliselt on see tingitud sellest, et paljud hindud sõltuvad lehmast nii palju igasuguste piimatoodete, põllu harimise ja väetise kütuse saamiseks, et selle staatus inimkonna vabatahtliku "hooldajana" kasvas nii, et seda hakati identifitseerima peaaegu emalikuks tegelaskujuks. Seega, kuigi enamik hindudest ei kummarda lehma ja veiseliha söömise keelamise eeskirjad tekkisid kaua pärast Vedade kirjutamist, on lehmal endiselt austatud koht hinduistlikus ühiskonnas. Räägitakse, et Krishna on nii Govinda (lehmade karjane) kui ka Gopala (lehmade kaitsja), ja Shiva saatja on Nandi, härg. Arvestades taimetoitluse rõhutamist (mida tavaliselt järgivad isegi liha söövad hindud usupäevadel või erilistel puhkudel) ja lehma püha olemust, pole ime, et enamikus pühades linnades ja piirkondades Indias on keelatud lihatoodete müük ning hindude seas on liikumine lehmade tapmise keelustamiseks mitte ainult teatud piirkondades, vaid kogu Indias.

Hinduistlikud sümbolid

Hindud kasutavad palju sümboleid ja märke. Kaks kõige olulisemat hindude poolt kasutatavat sümbolit on "Aum" ja "Swastika (hinduism)".

Kultuse vormid: murtid ja mantrad

Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole praktiseeritud hinduism ei polüteistlik ega rangelt monoteistlik. Hindude poolt kummardatavaid erinevaid hinduistlikke jumalaid ja avatare mõistetakse kui ühe tõe erinevaid vorme, mida mõnikord nähakse kaugemal kui pelgalt jumalat ja kui vormivaba jumalikku alust (Brahman), mis on sarnane monismiga, kuid ei piirdu sellega, või kui ühte monoteistlikku printsiipi nagu Vishnu või Shiva.

Ükskõik, kas nad usuvad ühtsesse allikasse kui vormitu (nirguna brahman, ilma atribuutideta) või kui isiklikku jumalasse (saguna Brahman, atribuutidega), hindud mõistavad, et eri inimesed võivad näha ühte tõde erinevalt. Hinduism julgustab pühendunuid kirjeldama ja arendama isiklikku suhet oma valitud jumalusega (ishta devata) jumala või jumalanna kujul.

Kuigi mõnede loenduste kohaselt on ühe või teise Višnu vormi (tuntud kui vaisnavlased) kummardajaid 80% ja Šiva (nn šaivaidid) ja Šakti kummardajaid 20%, on sellised arvud ehk eksitavad. Valdav enamik hindudest kummardab paljusid jumalaid kui ühe ja sama Tõe prisma mitmevärvilisi vorme. Kõige populaarsemad on Vishnu (kui Krishna või Rama), Shiva, Devi (ema kui paljud naisjumalused, nagu Lakshmi, Saraswati, Kali ja Durga), Ganesha, Skanda ja Hanuman.

Nimetatud jumaluste kummardamine toimub sageli piltide või ikoonide (murti) abil, mille kohta öeldakse, et need ei ole mitte Jumal ise, vaid pühendunu teadvuse kanalid, inimhinge märgid, mis tähistavad Jumala armastuse ja suursugususe kirjeldamatut ja piiramatut olemust. Need on suurema printsiibi sümbolid, mis esindavad ja mille puhul ei eeldata kunagi, et need on mõiste või üksus ise. Seega on hinduistlik pildipalve üks ikoonide kummardamise vorm, kus sümboleid austatakse kui jumalikkuse oletatavaid silte, erinevalt ebajumalateenistusest, mida sageli (ekslikult) heidetakse hindudele ette. Selle kultuse vormi kohta vt lähemalt Murti.

Mantra

Hindud kasutavad mitmeid palveid ja sõnarühmi. Mõnda sõnade rühma nimetatakse mantrateks. Nende sõnade kohta öeldakse, et need annavad kõnelejale sügavama keskendumise ja mõistmise, misläbi ta Brahmanile lähemale jõuab. Tuntud mantra on om või aum. See sümboliseerib Brahmanit ja on sageli paljude palvete avasõnaks. Et mantrat hästi hääldada, tuleks seda aeglaselt ja sügava häälega öelda.

Geograafiline levik

India, Mauritius ja Nepal, samuti Indoneesia Bali saarel on rohkem inimesi, kes on hindud kui inimesed, kes ei ole hindud.Nendes riikides, eriti Nepalis ja Indias, on hinduism väga populaarne. Ka nendes riikides on palju hindusid:

• Bangladesh (12 miljonit),
• Sri Lanka (2,5 miljonit),
• Ameerika Ühendriigid (2,0 miljonit)
• Pakistan (3,3 miljonit),
• Lõuna-Aafrika Vabariik (1,2 miljonit),
• Ühendkuningriik (1,2 miljonit),
• Malaisia (1,1 miljonit),
• Kanada (0,7 miljonit),
• Fidži (0,5 miljonit),
• Trinidad ja Tobago (0,5 miljonit),
• Guyana (0,4 miljonit),
• Madalmaad (0,4 miljonit),
• Singapur (0,3 miljonit)
• Myanmar (0,3 miljonit),
• Suriname (0,2 miljonit),
• Austraalia (0,1 miljonit).

Ka endise Nõukogude Liidu riikides, eriti Venemaal ja Poolas, on tugevad hindu kogukonnad. Ka Indoneesia saartel Jaaval, Sulawesil, Sumatral ja Borneol on suured kohalikud hinduistid. Oma joogavoolus on hinduism veelgi enam levinud kogu maailmas, ainuüksi Ameerika Ühendriikides elab 30 miljonit (alla ühe protsendi ei saa 30 miljonit USA elanikkonna kohta) hinduisti.

Veebimärkused