Ikoon (kreeka keelest: εἰκών, eikon, "kujutis") on pühapilt või sakraalne kujutis, millel on kristlikus kirikus oluline liturgiline ja teoloogiline tähendus. Ikoon ei ole pelgalt dekoratiivne pilt: ta on vahend palveks ja mõtiskluseks, mis aitab ühenduda nähtamatu jumaliku reaalsusega ning tunnistab kujutatud pühakute või sündmuste osadust päästestoorias.

Terminiga ikoon tähistatakse kõige sagedamini õigeusu kristlikus traditsioonis tehtud puupaneelile maalitud maali kirjeldamiseks; ikoonivõib olla ka nikerdatud elevandiluust paneel, hõbe- või kuldtöö, brokaatkaanega kaetud pildipind või muul moel valmistatud pühapilt. Ikoonid on tavaliselt maalitud spetsiaalsete värvide ja kulla kasutusega ning neid valmistatakse rangete liturgiliste ja ikonograafiliste reeglite järgi.

Tähendus ja funktsioon

Ikoonid ei esinda ainult välise näo järgi, vaid neid nähakse akendena või peeglitena, mis osutavad vaimsele tõele. Ikoonid:

  • kujutavad pühakuid ja Kristuse elu, aidates usupraktikul keskenduda palvele;
  • kasutatakse liturgias — kirikus ja koduses palveruumis, protsessioonidel ja pühade tähistamisel;
  • õpetavad usulisi tõdesid läbi piltkeele, mis on tihti rikas sümbolite ja tähendustega;
  • pühitsevad ruumi ning loovad nähtava seose nähtamatu ja nähtava vahel.

Keda ja mida ikoonid kujutavad

Ikonitel kujutatakse tavaliselt Kristust, Maarjat, pühakuid, inglite ja Vaime, aga ka Piibli stseene ja kirikuaasta sündmusi. Näited originaalis toodud kujutistest: kujutatud võivad olla püha olendid, näiteks Laanet, Maarjat, pühakut või inglit. Samuti kujutavad ikoonid stseene Piiblist, näiteks ristilöömist ja stseene pühakute eludest.

Ajalugu ja areng

Ikoonide traditsioon ulatub varakristlikku perioodi, sajandite jooksul kujunes välja rikkalik ikonograafiaalane keel ja konkreetne tehnika: puitpaneelide ettevalmistamine, temperavärvide kasutamine, kullalehtede lisamine ning püha pildivormide standardiseerimine. Ajalugu on toonud ka vastuolusid — näiteks 8.–9. sajandi ikoonodevastased liikumised (ikonoklasm) ida- ja läänekiriku eri perioodidel, mille järel ikoonivõrgustik ja teoloogilised argumendid ikoonide pooldamiseks võimendusid.

Materjalid ja tehnikad

  • Puidust paneel, kristalline gesso (aluspind), temperavärvid (munatempera) ja kuldlehed;
  • ikoonimaalija järgib traditsioonilisi skeeme, proportsioone ja värvivõtteid, et säilitada sümboolne tähendus;
  • kaitseks kasutatakse krohvi, lakki või riidekatteid ning tihti lisatakse taustale oklad ehk metallraamid või -katteid.

Ikoonide austamine õigeusus

Õigeusu traditsioonis austatakse ikooni viisina pühitseda ja austada kujutatud isikut, mitte pildipinda ennast. Austamise väljendusviisid hõlmavad kummardamist, õnnistamist, sülitamist või kätega puudutamist, küünalde süütamist ja lillede asetamist. Teoloogia rõhutab, et austus, mida osutatakse ikoonile, suunatakse lõppkokkuvõttes kujutatud isiku poole.

Kokkuvõte: ikoon on mitmekihiline nähtus — kunstiline, liturgiline ja teoloogiline. Ta toimib pühakirjalise ja traditsioonilise õppetöö ning palve vahendina, aidates usklikul kontakti leida Jumala ja pühakutega.