Konstantin I (27. veebruar 272 – 22. mai 337 pKr) oli võimas väejuht ja seejärel keiser, kes valitses Rooma impeeriumi olulisel ja muutusteajastul. Ta tõstis vana Bütsantsi linna (hilisem Istanbul, Türgi)) 330. aastal uueks keisririigi pealinnaks ja nimetas selle Konstantinoopoliks — kreeklaste keeles tähenduslikuks "Konstantini linnaks". Tema valitsemine tõi kaasa nii administratiivseid kui ka religioosseid ümberkorraldusi, mis vormisid õigeusu ja kristluse tulevikku nii idas kui läänes.
Teekond võimuni ja Milviuse silla lahing
Enne keisriks saamist pidas Konstantin võitlusi võimu pärast, kõige kuulsam neist oli lahing Tiberi jõe kohal toimunud Milviuse silla lähedal (312. aastal) Maxentiuse vastu. Allikate järgi nägi ta enne lahingut taevas sümbolit — risti koos sõnadega in hoc signo vinces ("selles märgis sa võidad") — ja pärast seda hakkas ta oma usulisi eelistusi suunama away from paganistlike jumaluste poole: tema pühendumus muutus oluliselt võrreldes varasema jumaluse Apollolt Jeesuse poole ning ta saavutas lahingus võidu.
Usk ja usupoliitika
Paganlikus Roomas oli enne Konstantini aega kristlusesse pöördumine sageli seadusevastane — kristlasi võidi taga kiusata, vangistada ja isegi hukata. Konstantin muutis ametlikku poliitikat: aastal 313 andis ta koos Liciniusega välja nn Milani edikti, mis tagas usuvabaduse ja lõpetas kristlaste laialdase tagakiusamise. Ta toetas kristlikke institutsioone, tellis kirikuehitusi (näiteks Peaõigeusu ja pühade paikade ehitusi) ning toetas vaimulikke ning vaesuseabi korraldamist. Samal ajal säilitas ta poliitilise pragmatismi: kristlusest sai tema jaoks nii usuline kui ka riikliku ühtsuse tööriist.
Konstantin mängis võtmerolli ka kirikliku elu korraldamisel: ta kutsus kokku ja toetas katoliku kiriku esimesel Nicea kontsiilil (325), kus käsitleti kristoloogia küsimusi ning püstitati Nicaea usutunnistus. Isiklikult jäi ta siiski ristimisest eemale kuni oma elu lõpuajani — ta lasi end ristida alles 337. aastal.
Administraalsed muudatused ja pärand
Keisriks olemise ajal viis Konstantin läbi mitmeid reforme: ta ümorganiseeris administratsiooni ning sõjaväge, kinnistas piire ja kehtestas uue kullamargaga tasakaalustatud mündisüsteemi (solidus), mis tugevdas majandust. Keisri otsus kolida pealinn Byzantionisse tugevdas impeeriumi idapoolset keskust ja sillutas teed pikaajalisemale Bütsantsi (Vana-Ida-Rooma) traditsioonile.
Tema ema Helena on seotud pühade reliikviate otsimise ja palverännakuga Jeruusalemma ning traditsiooni järgi leidis ta seal Kristuse Risti fragmendid, mistõttu Konstantin ja tema perekond said olulise rolli kristlike pühapaikade kujundamisel.
Konstantini pärand on mitmetahuline: kiriklikult teda peetakse sageli kristluse kaitsjaks ja olulise pöörde algatajaks, samas ajaloolased rõhutavad, et tema tegevus oli tihti pragmaatiline ja poliitiline. Tema otsus rajada Konstantinoopol andis aluse idapoolse kristliku kultuuri ja hilisema ida-ortodoksse traditsiooni kujunemisele, samas kui lääne kirik ja Rooma impeeriumi järglased mäletavad teda nii reformija kui ka valitsejana, kelle otsused kujundasid Euroopa ja Lähis-Ida ajalugu sajanditeks.

