Konstantin Suur: Rooma keiser, Konstantinoopoli asutaja ja kristluse toetaja

Konstantin Suur — Rooma keiser, Konstantinoopoli rajaja ja kristluse kaitsja: Milviuse silla võit, Nicea kontsiil ja tema roll kristluse ametlikustamises.

Konstantin I (27. veebruar 272 – 22. mai 337 pKr) oli võimas väejuht ja seejärel keiser, kes valitses Rooma impeeriumi olulisel ja muutusteajastul. Ta tõstis vana Bütsantsi linna (hilisem Istanbul, Türgi)) 330. aastal uueks keisririigi pealinnaks ja nimetas selle Konstantinoopoliks — kreeklaste keeles tähenduslikuks "Konstantini linnaks". Tema valitsemine tõi kaasa nii administratiivseid kui ka religioosseid ümberkorraldusi, mis vormisid õigeusu ja kristluse tulevikku nii idas kui läänes.

Teekond võimuni ja Milviuse silla lahing

Enne keisriks saamist pidas Konstantin võitlusi võimu pärast, kõige kuulsam neist oli lahing Tiberi jõe kohal toimunud Milviuse silla lähedal (312. aastal) Maxentiuse vastu. Allikate järgi nägi ta enne lahingut taevas sümbolit — risti koos sõnadega in hoc signo vinces ("selles märgis sa võidad") — ja pärast seda hakkas ta oma usulisi eelistusi suunama away from paganistlike jumaluste poole: tema pühendumus muutus oluliselt võrreldes varasema jumaluse Apollolt Jeesuse poole ning ta saavutas lahingus võidu.

Usk ja usupoliitika

Paganlikus Roomas oli enne Konstantini aega kristlusesse pöördumine sageli seadusevastane — kristlasi võidi taga kiusata, vangistada ja isegi hukata. Konstantin muutis ametlikku poliitikat: aastal 313 andis ta koos Liciniusega välja nn Milani edikti, mis tagas usuvabaduse ja lõpetas kristlaste laialdase tagakiusamise. Ta toetas kristlikke institutsioone, tellis kirikuehitusi (näiteks Peaõigeusu ja pühade paikade ehitusi) ning toetas vaimulikke ning vaesuseabi korraldamist. Samal ajal säilitas ta poliitilise pragmatismi: kristlusest sai tema jaoks nii usuline kui ka riikliku ühtsuse tööriist.

Konstantin mängis võtmerolli ka kirikliku elu korraldamisel: ta kutsus kokku ja toetas katoliku kiriku esimesel Nicea kontsiilil (325), kus käsitleti kristoloogia küsimusi ning püstitati Nicaea usutunnistus. Isiklikult jäi ta siiski ristimisest eemale kuni oma elu lõpuajani — ta lasi end ristida alles 337. aastal.

Administraalsed muudatused ja pärand

Keisriks olemise ajal viis Konstantin läbi mitmeid reforme: ta ümorganiseeris administratsiooni ning sõjaväge, kinnistas piire ja kehtestas uue kullamargaga tasakaalustatud mündisüsteemi (solidus), mis tugevdas majandust. Keisri otsus kolida pealinn Byzantionisse tugevdas impeeriumi idapoolset keskust ja sillutas teed pikaajalisemale Bütsantsi (Vana-Ida-Rooma) traditsioonile.

Tema ema Helena on seotud pühade reliikviate otsimise ja palverännakuga Jeruusalemma ning traditsiooni järgi leidis ta seal Kristuse Risti fragmendid, mistõttu Konstantin ja tema perekond said olulise rolli kristlike pühapaikade kujundamisel.

Konstantini pärand on mitmetahuline: kiriklikult teda peetakse sageli kristluse kaitsjaks ja olulise pöörde algatajaks, samas ajaloolased rõhutavad, et tema tegevus oli tihti pragmaatiline ja poliitiline. Tema otsus rajada Konstantinoopol andis aluse idapoolse kristliku kultuuri ja hilisema ida-ortodoksse traditsiooni kujunemisele, samas kui lääne kirik ja Rooma impeeriumi järglased mäletavad teda nii reformija kui ka valitsejana, kelle otsused kujundasid Euroopa ja Lähis-Ida ajalugu sajanditeks.

Religioossed reeglid

Konstantinoos on ehk kõige paremini tuntud kui esimene kristlik Rooma keiser. Tema valitsemine muutis kirikut oluliselt. Veebruaris 313 kohtus Constantinus Milanos Liciniusega, kus nad koostasid Milano edikti. Ediktis öeldi, et kristlased võivad uskuda, mida nad tahavad. See lõpetas kristlaste karistamise, kes olid sageli oma usu eest märtrisurma või tapetud. Samuti tagastati neile vara, mis oli neilt ära võetud. Edikt ei kaitsnud mitte ainult kristlasi, vaid andis kõigile usuvabaduse, võimaldades igaühel kummardada, mida iganes ta tahab. Aastal 311 oli Galerius teinud samasuguse edikti, kuigi see ei tagastanud neile mingit vara.

Konstantinoopoli ei toetanud ainult kristlust. Pärast Milviuse silla lahingu võitmist ehitas ta selle tähistamiseks Konstantinoopoli kaare, kuid kaar oli kaunistatud selliste jumalate nagu Apollo, Diana või Heraklese ohverdamise piltidega. Sellel ei olnud kristlikku sümboolikat. 321. aastal ütles Konstantinoopoli, et kristlased ja mittekristlased peaksid kõik ühinema "päikesepäevaga" (idamaine päikesekultus, mille Aurelianus oli aidanud tal sisse viia). Ka tema müntidel olid kuni 324. aastani päikesekultuse sümbolid. Isegi pärast seda, kui paganlikud jumalad kadusid müntidelt, ei ilmunud ka kristlaste sümbolid kunagi müntidele. Isegi kui Konstantinus pühitses uue pealinna Konstantinoopoli, kandis ta Apolloniuse päikesekiirgusega diadeemit.

Konstantinus Suur , mosaiik Hagia Sofias, umbes 1000.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Konstantinoopoli I?

K: Mida tegi Konstantinus Bütsantsiga?

K: Kes olid Konstantinoopoli dünastia liikmed?

K: Mis juhtus Milviuse silla lahingus?

K: Kus asub tänapäeval Konstantinoopol?

Otsing