Tempera (mõnikord tuntud ka kui munatempera) on vanimate püsivate maalitehnikate hulka kuuluv värviliik, kus värvipigment on sidusaineks oleva emulsiooni sees peenestatud. Traditsiooniliselt on sidusaineks munakollane (seega nimetus "munatempera"), vahel kasutati ka munavalget, kalaõli- või kaseiinipõhiseid emulsioone. Tempera on tuntud oma kiire kuivamise, heleda mati toonide ja peene detailide kandmise võimaluse poolest. Seda kasutati laialdaselt tahvlimaalide ja valgustatud käsikirjade maalimiseks Bütsantsi maailmas ja keskajal Euroopas, kuni see suuremas mahus asendus õlimaaliga kui eelistatud vahendiga suurte, ruumilisemate maalide jaoks. Temperat kasutatakse tänini eriti õigeusu ikoonide maalimisel ning seda harrastavad ka mitmed kaasaegsed kunstnikud, kes hindavad tehnika selget jooni ja pikaealisust.

Koostis ja valmistamine

Classic: munakollane + vett + pigmendid. Munakollane ja pigmendid segatakse peene veega, vahel lisatakse väikestes kogustes äädikat või mett säilivuse parandamiseks. Valmis emulsiooni kasutatakse värvikihina, mis kuivades muutub kõvaks ja vastupidavaks.

Tänapäevased variandid: lisaks traditsioonilisele munatemperale on olemas ka sünteetilised temperad (emulsioon-temperad), mis kasutavad sidusaineks akrüüli- või polümeerseid aineid — need käituvad sarnaselt, kuid on kergemini töödeldavad ja vähem tundlikud niiskuse suhtes.

Omadused ja töövõtted

  • Kiire kuivamine: kihid kuivavad kiiresti, mis võimaldab kiiret korduvat pealemaalimist, ent muudab pehme segamise piiratumaks võrreldes õlivärviga.
  • Mati viimistlus ja puhas värvitoon: temperatuur toodavad selgeid, erksaid toone, mis säilivad hästi aegade jooksul.
  • Detailne töö: sobib väga hästi peeneks joonistuseks, hatchingu ja kihtitud töövõtete jaoks.
  • Aluspind: traditsiooniliselt maaliti puidust tahvlile, millele oli kantud kipsipõhine (gesso) aluskiht. Võib kasutada ka paberit, kartongi või spetsiaalselt ettevalmistatud lõuendit, kuid tempera ei talu hästi suurt elastset painutust ilma pragunemise riskita.
  • Pikaealisus: korralikult valmistatud temperamaalid võivad säilida sajandeid — seda tõestavad paljud Bütsantsi ja keskaegsed tööd.

Ajalooline tähendus

Tempera mängis keskset rolli varajases ikoonikultuuris ja religioosses kunstis. Bütsantsi meisterlikud ikoonid ja kirikumaalingud näitavad tempera iseloomulikke dekoratiivseid jooni ja selget kontuuri. Keskajal oli tempera peamine tehnika nii puitpaneelidel kui ka käsikirjade valgustamisel; alles renessanssiajastul ja hiljem levis laiemalt õlimaali tehnika, mis lubas rikkalikumaid koloriite, pehmemat modelleerimist ja suurt formaati.

Tempera vs. plakatvärv (guašš)

Tänapäeval nimetavad mõned tootjad tavalist plakatvärvi "tempera" nime all. See on levinud terminikasutus laste- ja harrastustoodete puhul, kuid tehniliselt ei ole plakatvärv sama mis traditsiooniline tempera. Plakatvärv ehk guašš on tavaliselt veepõhine, sisaldab lateks- või tärklise sidusaineid ning on paksem ja vähem püsiv kui põhiliselt emulsioonil põhinev munatempera. Kui otsite ajaloolist või arhivaalset kvaliteeti, on oluline eristada neid kahte.

Kasutus- ja säilitamisnõuanded

  • Valmistage tempera värvida kohe enne kasutamist; munapõhiseid pastasid pole soovitatav pikalt säilitada ilma külmutamiseta.
  • Kasutage puitaluseid, millele on kantud mitu kipsi- ja liimikihti (gesso) — see annab stabiilse, kõva aluse.
  • Temperat jäävad tavaliselt mattidena ja neid võidakse vajadusel õrna vahatamise või spetsiaalse viimistlusega kaitsta; tugevate läikivate lakkide kasutamine võib muuta välimust ja tulevasi restaureerimistöid raskemaks.
  • Arhiveeri töid kuivas, stabiilses keskkonnas; vältida suurt niiskuse- ja temperatuuri kõikumist, mis võib põhjustada pragunemist.

Kaasaegne kasutus

Kaasaegsed kunstnikud kasutavad tempera nii traditsioonilises kui ka uuenduslikus võtmes: detailsete paneelmaalide, ikoonide, joonistuslike tööde ja ka eksperimentaalse kunsti loomisel. Sünteetilised temperad ja akrüül-emulsioonid võimaldavad sarnast töövõtet koos parema vastupidavuse ja lihtsama hooldusega.

Kokkuvõte: tempera on ajalooliselt oluline ja tehniliselt eristuv maalimeetod, mille tugevused on täpsus, püsivus ja erksad, mati toonid. Kuigi tänapäeval tavalist laste- või plakatvärvi mõnikord vale nimetusega "tempraks" kutsutakse, ei asenda see traditsioonilist tempera tehnikat ega selle omadusi.