Tempera

Maalimine temperaga

Munakollane (muna kollane osa) kuivab ja kleepub väga tugevalt. Seda kasutatakse temperamaali värvide segamiseks ja kinnistamiseks. Värvid jahvatatakse kuivaks pulbriks, mida kunstnik peab ise segama. Varasematel aegadel olid mõned värvid väga mürgised ja kunstnik pidi olema ettevaatlik, et ta ei hingaks värvipulbrit sisse. Värvid segatakse tavaliselt võrdsetes osades munakollase ja veega. Kui muna on liiga palju, on värv kleepuv. Kui vett on liiga palju, on värv vedel. Kumbki neist asjadest ei ole hea. Mõnedele kunstnikele meeldib segada ka veidi munavalget, et saavutada teistsugune efekt. Mõnikord lisatakse veidi õli. Vanasti lisati ka muid asju, mille hulka võis kuuluda mesi, piim ja taimekummid.

Maalimine peab toimuma juba ettevalmistatud "aluspinnale". Aluspõhi" on sile ja sile värv tugeval tahvlil, mis ei paindu. Värvi tuleb kanda õhukeste kihtidena, väikeste pintslitõmmetega, mis kuivavad väga kiiresti. Kuna värv on läbipaistev, kasutavad kunstnikud erilist tehnikat. Sageli maalivad nad figuurile varjud, enne kui nad värvivad nahavärvi ja rõivaste värvi peale.

Kui maal on valmis, ei ole see väga erksavärviline, enne kui see on lakitud. See muudab värvid erksaks ja säravaks. Temperamaali hea külg on see, et värvid ei muutu aastate jooksul, samas kui õlimaalid muutuvad, muutuvad tumedamaks ja muutuvad kollasemaks. Temperamaalid võivad hästi püsida vähemalt kaks tuhat aastat. Kuna temperamaalide tegemine võtab kaua aega, on paljud neist väikesed. Mõnikord maalisid kunstnikud temperaga suuri altarimaale. Üks suurimaid temperamaale on Duccio Madonna ja lapse pilt Uffizi galeriis. See on umbes 15 jala kõrgune. Teine väga kuulus suur temperamaal on Botticelli "Veenuse sünd", mis on samuti Uffizides. (vt pilti eespool)

Ajalugu

Mõned vanimad temperamaalid on surnute matuseportreed, mis on tehtud Egiptuses Vana-Rooma ajal. Temperat kasutati jätkuvalt kristlikel religioossetel maalidel. Seda kasutati kreeka ikoonide maalimiseks ning seda kasutati Itaalias ja paljudes teistes riikides kuni õlimaalide kasutuselevõtmiseni umbes 1500. aastal. Enamik kuulsatest Itaalia renessansiaja maalijatest kasutas temperat. Nende hulka kuuluvad Duccio, Giotto, Fra Angelico, Botticelli ja Michelangelo. Põhja-Euroopas kasutati õlivärvi. See hakkas Itaalias populaarseks muutuma 1570. aastatel. Leonardo maalis Mona Lisa õlivärviga. Kuigi tänapäeval on õli- ja vinüülvärvid palju levinumad, maalivad mõned kunstnikud ka temperaga. Üks 20. sajandi kuulsamaid temperamaalareid on Andrew Wyeth.

Väikeste temperamaalide galerii