Giotto di Bondone

Biograafia

Varasemad aastad

Giotto sündis tõenäoliselt mõnes mäepealses talus, võib-olla Colle di Romagnanos või Romignanos. Ta oli Bondone-nimelise lugupeetud mehe poeg. Tema nimi Giotto võis olla hüüdnimi Ambrogiotto (väike Ambrosius) või Angelotto (väike Angelo). Tema surma-aastaks on märgitud 1337, kuid tema sünniaasta (1267) põhineb Firenze linnakutsuja Antonio Pucci luuletusel, mille kohaselt oli Giotto surma ajal seitsmekümneaastane. Mõned inimesed arvavad, et Pucci kasutas seitsmekümnendat aastat lihtsalt seetõttu, et see sobis tema luuletuse riimiga, ja et võib-olla oli Giotto surma ajal hoopis teistsuguse vanusega.

Giorgio Vasari jutustab oma "Kunstnike eludes", kuidas Giotto oli karjapoiss, rõõmsameelne ja intelligentne laps, keda kõik, kes teda tundsid, armastasid. Ühel päeval möödus temast suur Firenze maalikunstnik Cimabue ja nägi, kuidas ta joonistas kaljule oma lammaste pilte. Need olid nii elutruud, et Cimabue küsis Bondonelt, kas ta võiks poisi õpipoisiks võtta. Paljud kunstiajaloolased arvavad, et see lugu on vaid legend. Nad arvavad, et Giotto perekond oli üsna rikas ja nad kolisid Firenzesse, kus Giotto saadeti Cimabue töökotta õpipoisiks.

Vasari räägib mitmeid lugusid, et näidata, kui tark oli Giotto ja milline huumorimeel tal oli. Vasari kirjutab, et kui Cimabue oli töökojast eemal, maalis Giotto kärbse maali näole, mille kallal tema meister töötas. Kui Cimabue tagasi tuli, püüdis ta mitu korda kärbest maha pühkida.

Vasari jutustab ka lugu, et paavst tahtis näha, kas Giotto oleks hea kunstnik, et maalida mõned tähtsad pildid. Paavst saatis käskjalga, kes palus Giottol saata talle tagasi väike pilt. Selle asemel, et teha maali, mis võtaks mitu päeva, joonistas Giotto punase värviga ringi, mis oli nii täiuslik, et tundus, nagu oleks see joonistatud kompassi abil. Giotto käskis sõnumitoojal anda see paavstile.

Varajane karjäär

Giotto meister Cimabue oli üks kahest Toscana kuulsamaist maalikunstnikest. Ta töötas Firenzes, teine kuulus maalikunstnik Duccio aga peamiselt Sienas. Umbes 1280. aasta paiku läksid Giotto ja Cimabue Rooma, kus oli mitmeid freskomaalreid. Kõige kuulsam maalikunstnik Roomas oli Pietro Cavallini. Firenzest pärit kuulus skulptor ja arhitekt Arnolfo di Cambio töötas samuti Roomas. Giotto oleks näinud nende erinevate kunstnike maale ja skulptuure. Pietro Cavallini maalid ja Arnolfo skulptuurid olid palju realistlikumad ja ruumilisemad kui Giotto õpetaja Cimabue maalid.

Giotto õpetaja Cimabue läks Roomas Assisi, et maalida mitu suurt freskot äsja ehitatud Assisi Püha Franciscuse basiilika "Ülemkirikusse". Läbi 19. sajandi ja suure osa 20. sajandist arvati, et Giotto oli maalinud ka kuulsa freskode seeria "Ülemkirikusse". Need pildid kujutavad "Püha Franciscuse elu". Alates 1912. aastast otsustasid mõned kunstiajaloolased, kes uurisid neid freskosid lähemalt, et need on mitme erineva kunstniku (tõenäoliselt nelja) töö, tõenäoliselt Rooma kunstniku töö, ja et tõenäoliselt ei ole ükski pilt Giotto looming. Tänapäeval nõustub enamik kunstiajaloolasi sellega, kuid mõned raamatud ja mõned veebilehed väidavad jätkuvalt, et need maalid on Giotto tehtud. Kõik kloostrile kuulunud paberid hävitasid Napoleoni sõdurid, nii et ei ole teada, millise kunstniku eest maksti.

Vasari kirjutas, et Giotto esimesed tööd olid Firenze Santa Maria Novella kiriku dominiiklaste jaoks. Nende maalide hulka kuuluvad fresko Ristutusest ja tohutu, umbes 5 meetri kõrgune rippuv krutsifiks, mis on maalitud umbes 1290. aastal. 1312. aastal jättis rikas Firenze härrasmees Ricuccio Pucci oma testamendis raha, et krutsifiksi ees saaks hoida põlevat lampi "kuulsa maalikunstniku Giotto poolt".

1287. aastal, kui ta oli umbes 20-aastane, abiellus Giotto Ricevuta di Lapo del Pela, tuntud kui "Ciuta". Paaril oli palju lapsi, võib-olla kaheksa. Üks poegadest, Francesco, sai maalikunstnikuks. Giotto kuulsus maalikunstnikuna levis. Teda kutsuti tööle Rooma, Padovasse ja Riminisse, kus tema risti võib näha Püha Franciscuse kirikus. (Vt paremal) Giotto sai piisavalt rikkaks, et osta maad rikkas Firenzes. See tähendab tõenäoliselt, et ta oli suure töökoja peremees.

Scrovegni kabel

Giotto kõige kuulsamad tööd on Padova Scrovegni kabelis olevad freskomaalid. Need maaliti millalgi aastatel 1303-13010. Scrovegni kabelit nimetatakse sageli ka areenakabeliks, sest see asub Rooma areenil.

Giotto sai "tellimuse" (teose) ühelt rikkalt Padua mehelt nimega Enrico degli Scrovegni. Enrico ehitas kabeli ja lasi selle maalida, et palvetada oma surnud isa hinge eest. See asus väga vana palee kõrval, mida Enrico restaureeris, et seal elada. Nüüdseks on palee kadunud, kuid kabel on endiselt alles. Hoone on väljastpoolt väga lihtne, roosakaspunastest tellistest.

Ka kabel on seestpoolt väga lihtne. See on pikk, ühes otsas on kantsel, kus preester saab missat pidada, ning sellel on kaarjas katus ja aknad ühel küljel. Seinad on värvitud kolme tasandilise (kihilise) pildiga. Piltide "teema" (põhiidee) on Jumala inimeste päästmine Jeesuse Kristuse kaudu.

Selle aja kirikutele omaselt on peaukse kohal suur maal Viimse kohtuotsuse kohta. Hoone teises otsas, mõlemal pool kantsli võlvkäiku on maalid Jumalasünnitusest. Ühel pool on kujutatud Neitsi Maarja ja teisel pool ingel Gabriel, kes toob talle sõnumi, et talle sünnib poeg Jeesus.

Ümber seinte, alustades ülemisest kihist, on kujutatud stseene, mis jutustavad Neitsi Maarja elust. Nende all, kahes kihis, on Jeesuse elu lood. Kokku on 37 stseeni.

Maalide kohta

Giotto meister Cimabue maalis keskaegses stiilis. Kuid Giotto maalid näevad välja hoopis teistsugused. Kirjanik Giorgio Vasari ütleb, et Giotto tõi maalikunstis täieliku muutuse, mille tulemuseks oli loomulikum stiil. Giotto oleks oma Rooma visiidil näinud Pietro Cavallini maale ja mõningaid Vana-Rooma skulptuure. Ta nägi ka Arnolfo di Cambio skulptuuri, kes töötas Firenzes. Nende skulptuuride stiil oli soliidne ja loomulik, mitte "pikitud" (pikemaks tehtud) nagu enamik keskaegseid skulptuurseid ja maalitud figuure.

Giotto maalitud figuurid on soliidsed ja kolmemõõtmelised. Nende anatoomia, näod ja tegevused näevad väga loomulikud välja, sest nad on joonistatud reaalsete inimeste vaatamise põhjal. Figuuride riided ei ole paigutatud ilusaks mustriks, nagu Cimabue maalidel. Need sobivad figuuridele ja ripuvad loomulikul viisil nagu päris riided. Seda loomulikumat inimeste kujutamise viisi alustas Pietro Cavallini, kuid Giotto viis uued ideed palju kaugemale.

Scrovegni kabeli seinte ümber olevatel maalidel näeb iga stseen välja nagu madal lava, millel on näitlejad. Alati on seal mõni hoone või maastik, näiteks kaljuküngas, et vaataja näeks, kus tegevus toimub. Iga stseeni tegelased on hoolikalt paigutatud nii, et vaataja võib ette kujutada, et ta on sealsamas, osaleb tegevuses.

Figuurid ei ole näidatud ainult loomuliku keha, riietuse ja tegevusega. Giotto on geniaalne jutustaja, sest ta näitab igal maalil tegelaste emotsioone nii nende nägudes kui ka "žestides" (kehaliigutustes).

• Ühel pildil on näha vana Joakim, kes naaseb mägedesse ja on kurb, sest tal ei saa olla lapsi. Kaks noort karjast vaatavad teineteise poole.
• Teisel pildil on kujutatud Petlemma laste mõrva kohutav stseen. Seal on üks sõdur, kes on kükitades ja häbeliku pilguga tõmbab lapse karjuvast emast eemale.
• Pildil, kus Maarja ja Joosep on teel Egiptusesse, kõnnivad inimesed, kes nende taga kõnnivad, nende kohta klatšivad, kui nad lähevad.
• Kõige kuulsam maal, "Lamentatsioon Kristuse ihu üle", kujutab Jeesuse ema ja sõprade sügavat kurbust, kui nad valmistavad Jeesuse ihu matmiseks ette. Maal nutavad ja hädaldavad inimesed, samal ajal kui taevas karjuvad ja karjuvad inglid ning rebivad leinast juukseid.

Kuulus 1800. aastate inglise kriitik John Ruskin ütles, et kuigi Giotto maalis Madonna ning Püha Joosepi ja Kristuse Lapse, maalis ta neid ka nii, et nad näeksid välja nagu tavalised "Mamma, Papa ja Beebi".

Giottol oli õpilasi, kes kopeerisid tema stiili. Paljud teised kunstnikud said temast mõjutatud. Nende maalijate hulka kuuluvad Guariento, Giusto de' Menabuoi, Jacopo Avanzi ja Altichiero. Järgmise saja aasta jooksul maaliti palju kirikuid ja kabelid, mille stseenid olid sarnased Gitto maalitud stseenidega. Scrovegni kabeli maalid olid nii kuulsad, et paljud teised kunstnikud, näiteks 200 aastat hiljem elanud Michelangelo, tegid neist joonistusi või koopiaid.

Küpsed tööd

Aastatel 1306-1311 viibis Giotto Assisis, maalides alumise kiriku freskosid. Maalid käsitlevad Kristuse elu, frantsiskaani vendade õpetusi ja pühakute elusid.

1311. aastal naasis Giotto Firenzesse. 1313. aastal läks ta Rooma, et kavandada mosaiiki vana Püha Peetruse basiilika fassaadi (esipaneeli) jaoks. See hävis, kui hoone lammutati.

Aastatel 1314-1327 elas Giotto Firenzes. Sel ajal valmistas ta Ognissanti kiriku (kõigi pühade kirik) jaoks kuulsa altarimaali. Seda suurt temperamaali nimetatakse Ognissanti Madonnaks. Praegu on see Uffizides, kus see on eksponeeritud Cimabue Santa Trinita Madonna ja Duccio Rucellai Madonna kõrval. Giotto maalis ka väga suure ristiusku, mis riputati Ognissanti kirikusse.

Skulptor Lorenzo Ghiberti kirjutas, et 1318. aastal alustas Giotto Santa Croce kiriku nelja kabeli maalimist. Kabelid said nelja erineva rikka perekonna poolt makstud ja neile anti nimed. Giotto maalis Bardi kabelisse Püha Franciscuse elu. Peruzzi kabelisse maalis ta Ristija Johannese elu ja Evangeeliumi Johannese elu. Ta maalis Tosinghi Spinelli kabelisse Neitsi Maarja lood ja Giugni kabelisse apostlite lood. Giugni kabel on hävinud. Peruzzi kabel oli renessansi ajal väga kuulus. Rohkem kui 150 aastat hiljem tuli Michelangelo Giotto maale uurima.

Hilisem elu

1320. aastatel maalis Giotto kaks suurt altarimaali. Esimene oli Stefaneschi triptühhon, mis asub praegu Vatikani muuseumis. (Triptühhon on maal kolmel tahvlil. Mõned triptühhonid on väga väikesed ja neid saab kokku voltida ja kaasas kanda, kuid see triptühhon on suur altarimaal). Teist altarimaali nimetatakse Baroncelli polütehnikumiks. (Polüptühhonil on palju suuri ja väikeseid osi. Neid tehakse tavaliselt suurte suurte altariteostena tähtsate kirikute jaoks ja neil on suured, nikerdatud kuldraamid).

Giotto reisis ringi ja tegi maale Roomas, Napolis ja Bolognas. Ta võttis alati kaasa rühma õpilasi. Tänapäeval on paljud tema poolt nendes linnades maalitud freskod hävinud niiskuse, maavärinate, sõja või kiriku lammutamise tõttu, et ehitada uut kirikut. Kuna Giotto oli väga kuulus, meeldis inimestele alati uskuda, et ta maalis fresko nende kirikusse. Paljud freskod on tõenäoliselt Giotto õpilaste tehtud.

1334. aastal viibis Giotto Firenzes, kus ehitati uut suurepärast Firenze katedraali. Giotto sai peaarhitektiks ja talle anti ülesanne projekteerida tohutu torn katedraali kellade hoidmiseks. Seda nimetatakse Giotto kellatorniks ning ta projekteeris ja alustas selle ehitamist 18. juulil 1334, kuid see ei valminud tema projekti järgi.

Vanemaks saades sõbrunes Giotto kahe kirjanikuga, Giovanni Boccaccio ja Sacchetti, kes mõlemad pidasid teda nii lõbusaks ja kuulsaks inimeseks, et kirjutasid temast oma lugudes. Ka tolle aja kuulsaim kirjanik Dante kirjutas temast oma raamatus "Jumalik komöödia". Dante ütles, et Giotto oli maailma suurim maalikunstnik, isegi suurem kui tema kuulus meister Cimabue.

Giotto luud

Giotto suri 1337. aasta jaanuaris. Vasari kirjutas, et Giotto maeti Santa Maria del Fiore katedraali, Firenze katedraali sissepääsust vasakule poole ja koht on tähistatud valge marmortahvliga. 1970. aastatel avastati Vasari kirjeldatud koha lähedalt sillutise alt mõned luud. Aastal 2000 uurisid eksperdid luid.

Luud olid väga lühikese, veidi üle kahe meetri pikkuse mehe luud. Santa Croce kiriku freskol on kujutatud kääbusmehe (väga lühikese inimese) kuju. Inimesed selles kirikus on alati öelnud, et see kääbus oli Giotto ise. Katedraalist leitud luud toetavad seda lugu. Samuti oli luudes palju ebatavalisi kemikaale, nagu arseen ja plii, mida leiti kunstniku värvides. Pärast seda, kui luud olid uuritud, maeti need suure auga, sest paljud inimesed uskusid, et need on suure kunstniku säilmed. Mitte kõik ei usu seda.

Rimini ristilöömine.


Abielu Kaanas


Uffizi Ognissanti Madonna.


Bardi kabel: Püha Franciscuse leinamine.


Campanile di Giotto (Firenze).

Galerii

Muu lugemine

• Norman Land, Giotto kui inetu geenius: A Study in Self-Portrayal, in Andrew Ladis, ed., Giotto as a Historical and Literary Figure: Miscellaneous Studies, 4 vols. (Vol. 1: Giotto and the World of Early Italian Art), Garland Publishing, New York, 1998: 183 - 196.