Giotto di Bondone (umbes 1267 - 8. jaanuar 1337), tavaliselt tuntud kui Giotto, oli itaalia maalikunstnik ja arhitekt Firenzest. Teda peetakse üldiselt esimeseks Itaalia renessansi suurkunstnike reas. Kuigi täpsed sünni- ja varased elutingimused on osaliselt ebaselged, on Giotto nimi seotud olulise muutusega lääne kunstis: ta viis kaugele levinud bütsantsi ikoonilisest ja stiliseeritud kujutamisest eemale ning pani rõhu inimlikule ruumile, vormile ja emotsioonile.

Giovanni Villani, kes elas samal ajal kui Giotto, kirjutas, et ta oli maalikunstnike kuningas, kes joonistas kõik oma figuurid nii, nagu oleksid nad elus. Villani ütleb, et kuna ta oli nii osav, andis Firenze linn talle palka. Sellised ajaloolised mainimised kinnitavad Giotto laialdast kuulsust juba tema eluajal.

Stiil ja tehnikad

Giotto stiil tähistas suurt pööret: tema kujutised on massiivsemad ja kolmemõõtmelisemad kui varasemad bütsantsi pannoraamid. Ta kasutas modelleerimist (valguse ja varju mängu), ruumilist sügavust ning selgeid kehakeeli ja näoilmeid, et jutustada usutavaid usulisi ja maiseid lugusid. Giotto töötas peamiselt freskodega (niiskele krohvile maalitud seina­maalid), kuid talle omistatakse ka puidulauale tehtud paneelmaalid ja reliikvia­ristid. Tema lähenemine oli praktiline ja narratiivne: tahes-tahtmata tekkis algeline ettekujutus looduslikust perspektiivist ja inimkeha anatoomiast, mis mõjutas järgnevaid põlvkondi.

16. sajandi biograaf Giorgio Vasari ütleb, et Giotto muutis maalikunsti teiste omaaegsete kunstnike bütsantsi stiilist ja tõi ellu suure maalikunsti, nagu seda tegid hilisemad renessansiaja maalijad nagu Leonardo da Vinci. Vasari kuulsad jutustused sisaldavad nii mõndagi legendaarset — näiteks lugu, kuidas Giotto kui noor maalis lambakese ja võitis sellega meistriks olevat Bütsantsi kunstnikku Cimabue —, kuid need lood ei pruugi kõik rangelt ajalooliselt paika pidada.

Olulisemad tööd

Giotto suurimaks teoseks on üldiselt peetud Padova Scrovegni kabeli (tuntud ka kui Arena kabel) kaunistamist, mis valmis umbes 1305. aastal. See freskoseeria katab kabeli siseviimistluse ja kujutab Neitsi Maarja ning Kristuse elu, samuti pattu, pattude tagajärgi ja lunastuse teemat. Töös on nähtav Giotto tugev jutustavanne, selged kompositsioonid, inimestevahelised suhted ning ruumi- ja keha­taju areng, mida peetakse üheks varase renessansi suurimaks saavutuseks.

Lisaks Padovale on Giottolt säilinud või temale omistatud ka teisi olulisemaid töid: mõned paneelmaalid nagu tuntud Madonnad ja muud altaripildid ning suure tõenäosusega teosed erinevates kirikutes Itaalias. Traditsiooniliselt on Giottot seostatud ka Assisi freskodega, kuid nende autorluse üle on teadlaste seas vaidlusi — osa freskode võib olla teiste kaasaegsete meistrite töö või osalise koostöö tulemus. Teoste ja autorluse täpne määratlemine on keskajal halva dokumenteerimise tõttu sageli keeruline.

Töökäik ja ametlikud ülesanded

Kindlasti on teada kaks asja: 1334. aastal valis Firenze "kommuun" (linnavolikogu) Giotto välja, et kavandada tollal ehitatava Firenze katedraali kõrval asuv kellatorn. Giotto hakkas sellele kellatornile andma algset kujundust ja juhtis ehitustöid, kuid ta suri 1337. aastal enne tööde lõppu; hiljem jätkasid ja lõpetasid töid teised meistrid. Samuti on kindlalt teada, et Giotto maalis "Arena kabelit".

Dokumentatsioon ja pärand

Kuigi Vasari ja teised hilisemad allikad annavad Giotost elava pildi, ei ole teada, kui palju neist lugudest vastab täpselt tõele — Vasari kirjutas üle 200 aasta pärast Giotto surma ning kasutas lisaks arhailisi ja mõnikord romantiseeritud allikaid. Paljud üksikasjad Giotto elust on endiselt vastuolulised: täpne sünnikoht (mõned viitavad Colle di Vespignano lähedale), tema õpetaja, tema välimus ja isegi mõnede freskode autentsus on teadlaste vahel vaidluse objektiks. Sellegipoolest on tema kunstiline mõju selge: Giotto avas teed realistlikumale ja inimlikumale kujutamisele, mis kandus edasi 14. ja 15. sajandi kunstnike töödesse ning aitas kaasa renessansi arengule.

Giotto pärand ei seisne ainult üksikutes maalides, vaid muutuses, mida tema töö põhjustas kunstilise mõtlemise tasandil — suurem rõhk ruumilisele tõepärasusel, emotsioonil ja selgel narratiivil, mis tegi pildistatud stseenid vaatajale arusaadavamaks ja mõjusamaks. Tänapäeval on Scrovegni kabel ja mõned Giottole omistatud teosed tähtsad uurimis- ja külastusobjektid, mis aitavad mõista üleminekut keskaegse ikoonipildistamise juurest varauude ajastu humanistlikuma ja looduslähedasema esteetika poole.