Dante Alighieri

Life

Dante Alighieri sündis 1265. aastal, 14. mai ja 13. juuni vahel, nime all "Durante Alighieri". u. 1450 (Uffizi galerii). Tema perekond oli Firenzes tähtis ja toetas paavstiriiki. Luuletaja ema oli Bella degli Abati. Ta suri, kui Dante oli seitsmeaastane, ja Alighiero abiellus peagi uuesti, Lapa di Chiarissimo Cialuffiga. Lapal oli kaks last, Dante vend Francesco ja õde "Tana" ( lühend "Gaetana").

Dante võitles Campaldino lahingus (11. juuni 1289) guelfi vägede eesotsas. Pärast võitu sai Dante tähtsa osa avalikus elus.

Kui Dante oli 12-aastane, abiellus ta 1277. aastal Gemma di Manetto Donatiga. Dante oli juba armunud teise tüdrukusse, Beatrice Portinari, mida mainitakse ka "Jumalikus komöödias", (tuntud ka kui Bice). Aastaid pärast Dante abielu Gemmaga kohtus ta uuesti Beatrice'iga. Ta oli hakanud huvi tundma luuletuste kirjutamise vastu.

Dantel oli Gemmaga kuus last: Jacopo, Pietro, Giovanni, Gabrielle Alighieri ja Antonia.

Haridus, noored ja luule

Dante hariduse kohta ei ole palju teada ja arvatakse, et ta õppis kodus. Teada on, et ta õppis Toscana luulet. Tema huvid viisid ta avastama trubaduuride oktsitaani luulet ja klassikalise antiikajaloo ladina luulet (eriti kiindunud oli ta Vergiliusesse). 18-aastaselt kohtus Dante Guido Cavalcanti, Lapo Gianni, Cino da Pistoia ja varsti ka Brunetto Latiniga; koos said nad Dolce Stil Novo ("Magus uus stiil") juhtideks. Hiljem sai Brunetto erilise mainimise "Jumalikus komöödias" (Inferno, XV, 28) selle eest, mida ta oli Dantele õpetanud.

Tema teose "La Vita Nuova" kohaselt kohtus ta üheksa-aastaselt Folco Portinari tütre Beatrice Portinariga, millesse ta armus "esmapilgul" ja ilmselt ilma, et oleks temaga isegi rääkinud. Ta nägi teda sageli pärast 18. eluaastat, vahetades sageli tänaval tervitusi, kuid ta ei tundnud teda kunagi hästi - ta andis tegelikult eeskuju nn "õukondlikule armastusele". Dante andis oma jälje Stil Novole. Armastus Beatrice'i vastu (nagu teistsugusel moel Petrarca oma Laura vastu) oleks ilmselt koos poliitiliste kirgedega luuletamise ja elamise põhjuseks. Paljudes tema luuletustes esineb ta nagu pooljumallikas, kes valvab pidevalt tema üle.

Kui Beatrice 1290. aastal suri, püüdis Dante leida "abi" ladina kirjandusest.

Seejärel pühendas ta end filosoofiaõpingutele religioossetes koolides, nagu Dominikaani kool Santa Maria Novellas. Seda "liigset" kirge filosoofia vastu kritiseeris hiljem "Jumaliku komöödia" teises raamatus "Purgatorio" tegelaskuju Beatrice.

Dante kuju Uffizides Firenzes.

Eksiil ja surm

Bonifatius saatis teised saadikud kiiresti minema ja palus Dante'l üksi Rooma jääda. Samal ajal (1. novembril 1301) tungis Charles de Valois koos mustade guelfidega Firenzesse, kes järgmise kuue päeva jooksul hävitasid suure osa linnast ja tapsid palju oma vaenlasi. Asutati uus mustade guelfide valitsus ja Messer Cante dei Gabrielli di Gubbio määrati Firenze podestaks. Dante pandi kaheks aastaks pagendusse ja käskis maksta suurt rahamäge.

Dante ei maksnud raha, osaliselt seetõttu, et ta uskus, et ta ei ole süüdi, ja osaliselt seetõttu, et kõik tema vajadused Firenzes olid mustad geelid varastanud. Ta mõisteti eluaegsesse pagendusse ja kui ta naaseb Firenzesse ilma raha maksmata, võidakse ta põletada tuleriidal.

Paguluses hakkas ta otsima aluseid "Jumaliku komöödia" jaoks, mis koosneb 100 laulust, mis on jagatud kolmeks raamatuks, millest igaühes on kolmkümmend kolm laulusõnu, ning ühe sissejuhatava lauluga.

Ta läks Verona Bartolomeo I della Scala külaliseks, seejärel kolis ta Liguuria Sarzanasse. Hiljem elas ta väidetavalt Luccas koos Madame Gentuccaga. Mõned ebatäpsed allikad väidavad, et ta viibis aastatel 1308-1310 ka Pariisis. 1310. aastal marssis Püha Rooma keiser Henrik VII Luksemburgi 5000 sõjaväelast Itaaliasse. Dante nägi temas uut Karl Suurt, kes taastaks Püha Rooma keisri ameti, et võtta Firenze tagasi Mustalt Gelfilt. Ta kirjutas Henrikile ja mitmetele Itaalia vürstidele, nõudes neilt mustade guelfide hävitamist. Religiooni ja eramureid segades kutsus ta oma linna vastu üles Jumala kõige hullemat viha, soovitades mitmeid konkreetseid sihtmärke, mis langesid kokku tema isiklike vaenlastega. Sel ajal kirjutas ta "Jumaliku komöödia" kaks esimest raamatut.

Kui Dante suri Ravennas, panid Ravenna surnukeha hoidjad luud kloostri võltsseina sisse. Sellegipoolest ehitati talle 1829. aastal Firenzes Santa Croce basiilikusse hauakamber. See haud on sellest ajast saadik olnud tühi ja Dante surnukeha on jäänud Ravennasse, kaugele maast, mida ta nii väga armastas. Firenzes asuva haua esiküljel on kirjas "Onorate l'altissimo poeta", mis tähendab laias laastus "austage kõige kõrgemat luuletajat".

Galerii