Dante Alighieri (itaalia: [duˈrante deʎʎ aliˈɡjɛːri]), tuntud lihtsalt kui Dante (itaalia: [ˈdante], UK: /ˈdænti/, US: /ˈdɑːnteɪ/; sündinud umbes 1265 – suri 14. september 1321), oli hiliskeskaja ja varajase renessansi suur itaalia luuletaja ja mõtleja. Tema peamine ja tuntuim teos on Commedia (Jumalik komöödia), mida peetakse parimaks itaalia keeles kirjutatud kirjandusteoseks ning üheks maailmakirjanduse suurteoseks. Itaalia kirjanduskriitikas kutsutakse teda sageli "ülimaks luuletajaks" (il Sommo Poeta).
Elulugu
Dante sündis ilmselt Florencias väikese aadliperekonna lapsena. Tema täisnimi oli Durante Alighieri. Nooruses abiellus ta Gemma Donatiga, kuid tema luules ja kujutelmas jääb kesksel kohal armastus Beatrice Portinari vastu, keda ta tõlgendas ka moraalse ja vaimse juhina. Dante osales aktiivselt Floreti poliitikas, kuulus valge guelfide rühmitusse ning pidi poliitiliste konfliktide tõttu 1302. aastal kodulinnast pagendatuna lahkuma. Ta veetis ülejäänud elu pagulus, töötades ja kirjutades erinevates Itaalia linnades ning suri 1321 Ravenna linnas, kuhu ta on ka maetud.
Teosed ja stiil
Dante kõige tuntum töö on Commedia, mida hiljem hakati nimetama La Divina Commedia ehk Jumalik komöödia. See on põhimõtteliselt ühe mehe vaimne rännak läbi kolme maailma: Inferno (põrgu), Purgatorio (puhastusmägi) ja Paradiso (paradiis). Teos on kirjutatud tuusekskeelses (toskaani murde) rahvalikus keeles, mis aitas kaasa kaasaegse itaalia keele kujunemisele ja laiemale kirjanduse kättesaadavusele. Dante kasutas vormiliselt tihti kolmerealist riimiskeemi, nn terza rima, ning kombineeris põhjalikku klassikaliste allikate (näiteks Vergilius) tundmist kristliku teoloogia ja isikliku poliitilise ning moraalse refleksiooniga.
Kogu Komöödia koosneb kokku 100 laulust (kannast): Inferno sisaldab 34 laulu ning kaks järgmist osa kumbki 33 laulu. Kõige kuulsam osa on just esimene kolmandik — Inferno — milles on kujutatud Dante nägemus põrgust ja kus esinevad mitmed kujutluslikud kohtumised ja allegoorilised karistused. Teos ühendab poliitilist kommentaari, moraalseid õpetusi ja filosoofilisi ning teoloogilisi arutlusi.
Pärand ja mõju
Dante mõju on olnud märkimisväärne: tema looming mõjutas nii kirjanikke, kunstnikke kui ka filosoofe sajandeid. Koos Petrarca ja Boccaccioga loetakse teda Itaalia kirjanduse klassikuks ning teda nimetatakse tihti üheks "kolmest allikast" itaalia kirjanduse ajaloos. Tema otsus kirjutada rahvuskeeles, mitte ladina keeles, muutis kirjandusliku autoriteedi ja kirjanduse jõudmise laiemate rahvahulkadeni. Dante tekitatud kujuteldavaid pilte, süžeelisi lahendusi ja tegelaskujusid on illustratsioonides, maalides ja muusikas korduvalt töödeldud peaaegu seitse sajandit.
Dante-st kirjutas esimese kaasaegse eluloo Giovanni Villani; tema elu ja teosed on käsitletud arvukates teaduslikes uurimustes ning ta on püsivalt osa nii õppekavadest kui ka populaarteadlikust kultuurist. Tema haua ja mälestused on tähtsad nii Ravenna kui ka Firenze ajaloos ning talle on rajatud hulgaliselt monumente, tänavnikke ja mälestustahvleid.
Oluline: Dante tööde, elu ja käsitluste detailsus on suur: tema tekstides on kombineeritud poliitika, pühakirjandus, antiikkirjandus ja isiklik sümboolika, mistõttu neid tõlgendatakse eri ajastute teadlaste poolt erinevalt. Tema peamine teos jääb aga püsivaks sillaks keskaegse maailmavaate ja varauusaegse humanistliku mõtlemise vahel.
