Surimask
17. sajandil oli mõnes Euroopa riigis tavaline, et surnumaskid olid osa surnu kujutisest, mida näidati riiklikel matustel. 18. ja 19. sajandil kasutati neid ka tundmatute surnukehade näo jäädvustamiseks. Praegu tehakse seda fotode abil.
Frenoloogid ja etnograafid kasutasid teaduslikel ja pseudoteaduslikel eesmärkidel nii surnumaskid kui ka elumaskid (mis võeti elavatelt inimestelt). Surmamask on inimese näost tehtud vaha- või kipsivalu. Surmamaskid võivad olla mälestuseks surnuist või neid võidakse kasutada portreede loomiseks. Mõnikord on võimalik kindlaks teha, kas maalid on kopeeritud surnumaskidest, sest näo kuju muutub krohvi raskuse tõttu vormi valmistamise ajal. Mõnes kultuuris võib surnumask olla savist või muust materjalist, mis pannakse surnu näole enne matmisrituaali. Kõige tuntumad on maskid, mida muistsed egiptlased kasutasid mumifitseerimisprotsessi osana, näiteks Tutanhamoni matusemask. Mõnes Euroopa riigis oli 17. sajandil tavaline, et surnumaskid olid osa surnu kujutisest, mida näidati riiklikel matustel. 18. ja 19. sajandil kasutati neid ka tundmatute surnukehade näo jäädvustamiseks. Praegu tehakse seda fotode abil.
Mõnedes kultuurides veidi erinev kui üks puu puu surma maskid ja on olnud pikka aega aasta nüüd tingitud hilisperioodil võib olla savi või muu objekt, mis on asetatud surnud isiku näole enne matmisrituaali. Kõige tuntumad neist on, mida olete teinud ja mida nad on teinud oma aega koolis homme olen kodus ja pean minema koju saan ma maskid, mida muistsed egiptlased kasutasid osana mumifitseerimisprotsessist, näiteks Tutankhamoni matusemask.
Ned Kelly surmamask
Ajalugu
Skulptuurid
Surnute maskid on paljudes riikides traditsiooniks. Vana-Egiptuses oli matusetseremoonia tähtsaim protsess keha mumifitseerimine. Pärast palveid ja pühitsemist pandi surnukeha kulla ja kalliskividega kaunistatud sarkofaagi. Riituse eriline osa oli skulptuurne mask, mis pandi surnu näole. See mask tugevdas muumia vaimu ja kaitses hinge kurjade vaimude eest teekonnal ülestõusmispõlve. Kõige tuntum mask on Tutanhamoni mask. Kullast ja kalliskividest valmistatud mask näitab iidse valitseja väga stiliseeritud näojooni. Selliseid maske ei valmistatud siiski näoilmete valanditest. Mumifitseerimisprotsess ise säilitas surnu näojooned.
1876. aastal avastas arheoloog Heinrich Schliemann Mükeenes kuus hauda, mis olid tema arvates kuningate ja vanakreeka kangelaste - Agamemnoni, Kassandra, Evrimdoni ja teiste - hauad. Tema üllatuseks olid koljud kaetud kuldmaskidega. Nüüd on mõned arvavad, et maskid kuulusid tegelikult Agamemnonile ja teistele Homerose eepose kangelastele.
Rooma portreeskulptuuride elutruudust on seostatud sellega, et varem kasutasid roomlased vaha, et säilitada surnud pereliikmete näojooni. Seejärel valmistati vahamaskid uuesti kivist.
Casts
Hiliskeskajal toimus üleminek skulptuuritud maskidelt tõeliste, vahast või kipsist valmistatud surnumaskide juurde. Neid maske ei maetud koos surnuga. Selle asemel kasutati neid matusetseremooniatel ja hiljem hoiti neid raamatukogudes, muuseumides ja ülikoolides. Surmamaskid võeti mitte ainult surnud kuningate ja aadlike (Henry VIII, Sforza), vaid ka tähtsate inimeste - luuletajate, filosoofide ja dramaturgide, nagu Dante, Filippo Brunelleschi, Torquato Tasso, Blaise Pascal ja Voltaire - surnumaskid. Sarnaselt Vana-Roomale kasutati surnumaskid sageli ka hiljem surnu portreede, büstide või gravüüride valmistamiseks marmorist.
Oliver Cromwelli surmamask on hoiul Warwicki lossis. Teine kuulus surnumask on Napoleon Bonaparte'i mask, mis on võetud Saint Helena saarel ja mida eksponeeritakse Londoni Briti Muuseumis.
Venemaal ulatub surnumaskide traditsioon tagasi Peeter Suure aegadesse, kelle surnumaski valmistas Carlo Bartolomeo Rastrelli. Tuntud on ka Aleksander I, Nikolai I ja Aleksander II surnumaskid.
Üks esimesi tõelisi ukraina surnumaskid oli luuletaja Taras Ševtšenko mask, mille valmistas Peter Clodt von Jürgensburg Peterburis, Venemaal.
Teadus
Surmamaskid olid teadlaste kasutuses alates 18. sajandi lõpust, et registreerida erinevusi inimese füsiognoomias. Sel ajal levisid üha enam ka elavate inimeste maskid, mis võeti elavatelt inimestelt. Antropoloogid kasutasid selliseid maske kuulsate isikute ja kurikuulsate kurjategijate füsiognoomiliste joonte uurimiseks. Maske kasutati ka andmete kogumiseks rassiliste erinevuste kohta.
Kohtuekspertiis
Enne fotograafia leiutamist hoiti tundmatute surnukehade nägu mõnikord surnumaskide valmistamise teel, et surnute sugulased saaksid kadunud isiku otsimisel neid ära tunda.
Üks selline mask, mis on tuntud kui L'Inconnue de la Seine, kujutas 1880. aastate lõpus Pariisis Seine'i jões uppunud noore naise nägu. Pariisi surnuaia töötaja oli naise ilust nii vaimustunud, et tegi naise näost kipsjäljendi. Teda peeti nii ilusaks, et järgnevatel aastatel muutusid maski koopiad Pariisi boheemlasliku seltskonna moeartikliks. L'Inconnue de la Seine'i näo järgi modelleeriti 1960. aastal kasutusele võetud maailma esimese elustamismaski Resusci Anne'i nägu.
L'Inconnue de la Seine .
Blaise Pascali surmamask.
Kaks meest teevad surmamaski
Seotud leheküljed
- Portree
- Skulptuur
Küsimused ja vastused
K: Mis on surmamask?
V: Surmamask on inimese näost tehtud vaha- või kipsvalu. Seda võib kasutada surnu mälestuseks või portreede loomiseks.
K: Kuidas kasutati mõnes Euroopa riigis 17. sajandil surnumaske?
V: Mõnes Euroopa riigis oli 17. sajandil tavaline, et surnumaskid olid osa surnu kujutisest, mida näidati riiklikel matustel.
K: Kuidas kasutati neid 18. ja 19. sajandil?
V: 18. ja 19. sajandil kasutati neid ka tundmatute surnukehade nägude registreerimiseks. Praegu tehakse seda fotode abil.
K: Milleks kasutasid neid frenoloogid ja etnograafid?
V: Frenoloogid ja etnograafid kasutasid teaduslikel ja pseudoteaduslikel eesmärkidel nii surnumaskid kui ka elumaskid (mis on võetud elavatelt inimestelt).
K: Kas on olemas kultuurid, mis kasutavad surnute nägudele enne matmisrituaale savi või muid esemeid?
V: Jah, mõnes kultuuris võib surnumask olla savi või muu ese, mis pannakse surnud inimese näole enne matmisrituaali. Kõige tuntum näide on muistsed Egiptuse maskid, mis olid osa nende mumifitseerimisprotsessist, nagu näiteks Tutanhamoni matusemask.
K: Kas on võimalik öelda, kas maalid on kopeeritud surnumaskidest?
V: Jah, mõnikord on võimalik kindlaks teha, kas maalid on kopeeritud surnumaskidest, sest näo kuju muutub kipsist valamise käigus valuvormide valmistamisel.
