Surmamask (surnumask): definitsioon, ajalugu ja kuulsad näited

Avasta surmamaskide ajalugu, tähendus ja kuulsad näited — alates antiik-Egiptusest kuni 19. sajandi portreedeni. Põnev ja informatiivne ülevaade.

Surmamask on inimese näost võetud jäljend, mis valmib tavaliselt vaha- või kipsivalu abil. Surmamaskid on olnud nii isiklikud mälestusesemed kui ka praktilised tööriistad portreemaalijatele, teadlastele ja identifitseerijatele. Need võivad kanda realistlikku kolmemõõtmelist kujutist näo kujust, peentest detailidest kuni näokujuliste proportsioonideni.

Valmistamise tehnika ja piirangud

Surmamaski valmistamisel katetakse surnu nägu kergelt kaitsvate kihtidega (nt lõhnatu õli või vaseliin), seejärel kantakse niiske krohv või savasegu näole, lastes materjalil taheneda. Pärast eemaldamist valmib sellest negatiivist kipsist või vahast positiivne kujutis. Protsess võib näo kergelt deformeerida: krohvi enda kaal ja surve võivad muuta pehmete kudede asetust, mistõttu mõnikord ei ole maalil või kujudel olevad proportsioonid täpselt samad kui elaval portreel — seetõttu on raske üheselt kindlaks teha, kas mõni maal on põhinenud surnumaskil või elavast istuvast modellist.

Ajalooline kasutus ja kultuurilised erinevused

Muistsed egiptlased kasutasid näomaskide vorme osana mumifitseerimisprotsessi rituaalidest; kuulsaim näide on Tutanhamoni kuldne matusemask, mis on pigem kunstiline surmamask ja osaleb rituaalses säilitamises. Mõnes teises traditsioonis valmistati savist või muust materjalist maske, mis asetati või kujundati surnukeha näole enne matust, et aidata identiteedi säilitamisel või aidata lahkunud kujutamist pärast surma.

Euroopas oli 17. sajandil oli mitmes Euroopa riigis tavaline, et surnumaskid kuulusid osa suurematest matusekompositsioonidest — need võisid olla osa kujutisest, mida riiklikel matustel eksponeeriti. Hilisematel sajanditel, eriti 18. ja 19. sajandil, kasutati surnumaskide võtteid sageli ka tundmatute või vägivallatappude ohvrite näo jäädvustamiseks, kui isikut vaja tuvastada või tema nägu dokumenteerida. Tänapäeval tehakse enamik identifitseerimiseks vajalikku jäädvustamist juba lihtsamalt fotode abil.

Teaduslikud ja etnograafilised kasutusvaldkonnad

Frenoloogid ja etnograafid kasutasid nii surnumaskide kui ka elumaskide (mille andeks tehti elavatelt inimestelt) kujusid oma uurimustes: vorme tõmmati bioloogiliste tunnuste, rassiliste omaduste ja pealae kuju analüüsimiseks. Paljud neist kasutustest kuuluvad tänapäeval usaldusväärse teaduse asemel pigem pseudoteaduslikel alustel toimunud praktikale, kuid maskid on säilinud arhiivides ja muuseumides ning annavad väärtuslikku informatsiooni kultuuriliste tavadete, kunstniku tehnika ja indiviidi välimuse kohta.

Praktiline roll kunstis ja mälestuses

Skulptorid ja portreemaalid on sageli kasutanud surnu- või elumaski lähtepunktina, sest kolmemõõtmeline jäädvustus annab täpsema aluse kolju ja näo proportsioonide järgimiseks. Samas tuleb arvestada, et maski võtte hetke füüsiline seisund (lihastoonus, lõtvus, surve) võib kujutist kergelt moonutada, mistõttu lõplik kunstiteos võib erineda elava inimese ilme nüanssidest.

Forensika ja identifitseerimine

Surnumaskide valmistamine oli oluline enne fotograafia laialdast levikut ja mõnel juhul ka hiljem, kui tuli taastada näo kuju või valmistada mälestusesemeid. 18. ja 19. sajandil oli valduslik vajadus dokumenteerida tundmatuid surnukehi — tänapäeval on see enamasti asendunud fotodokumentatsiooniga ning muude laborimeetoditega, ent ajaloolised maskid on väärtuslikud nii teaduslikult kui kultuuriliselt.

Säilitamine ja eetika

Surmamaskide ja sellega seotud artefaktide konserveerimine nõuab spetsialisti lähenemist: kipsi- ja vahakonstruktsioone tuleb kaitsta niiskuse, temperatuuri kõikumise ja mehaanilise kahjustuse eest. Samuti on oluline arvestada eetiliste aspektidega — surma korral ja inimjäänuste kasutamisel mälestuseks või eksponeerimiseks on tänapäeval oluliselt rangemad normid ning vajatakse sugulaste nõusolekut ja muuseumide eetilisi juhiseid.

Kuulsad näited

• Tutanhamoni matusemask — kuigi see on rituaalne ja kunstiline kuldne mask, illustreerib hästi iidsete surmamaskide rolli säilitamises ja religioossetes tavades.
• Ludwig van Beethoveni surnumask — klassikaline näide 19. sajandi traditsioonist, kus kunstnikud ja muusikud jätsid endast mälestuse ka kolmemõõtmelise kujutise kaudu.
• Napoleon Bonaparte'i väidetav surnumask — kuigi selle päritolu ja autentsus on osaliselt vaidlustatud, on sellised näited näidanud huvi ajalooliste figuuride otsese kujutamise vastu.

Kuigi tänapäeval on enamik identifitseerimis- ja dokumenteerimistööst asendunud kõrgekvaliteediliste fotode ja digitaalse skaneerimisega, jäävad surnumaskid väärtuslikuks kultuuripärandi osaks: need pakuvad otsest kolmemõõtmelist sidet minevikus elanud inimestega ning aitavad mõista nii kunstilisi kompassioone kui ka ajaloolisi rituaale.

Ajalugu

Skulptuurid

Surnute maskid on paljudes riikides traditsiooniks. Vana-Egiptuses oli matusetseremoonia tähtsaim protsess keha mumifitseerimine. Pärast palveid ja pühitsemist pandi surnukeha kulla ja kalliskividega kaunistatud sarkofaagi. Riituse eriline osa oli skulptuurne mask, mis pandi surnu näole. See mask tugevdas muumia vaimu ja kaitses hinge kurjade vaimude eest teekonnal ülestõusmispõlve. Kõige tuntum mask on Tutanhamoni mask. Kullast ja kalliskividest valmistatud mask näitab iidse valitseja väga stiliseeritud näojooni. Selliseid maske ei valmistatud siiski näoilmete valanditest. Mumifitseerimisprotsess ise säilitas surnu näojooned.

1876. aastal avastas arheoloog Heinrich Schliemann Mükeenes kuus hauda, mis olid tema arvates kuningate ja vanakreeka kangelaste - Agamemnoni, Kassandra, Evrimdoni ja teiste - hauad. Tema üllatuseks olid koljud kaetud kuldmaskidega. Nüüd on mõned arvavad, et maskid kuulusid tegelikult Agamemnonile ja teistele Homerose eepose kangelastele.

Rooma portreeskulptuuride elutruudust on seostatud sellega, et varem kasutasid roomlased vaha, et säilitada surnud pereliikmete näojooni. Seejärel valmistati vahamaskid uuesti kivist.

Casts

Hiliskeskajal toimus üleminek skulptuuritud maskidelt tõeliste, vahast või kipsist valmistatud surnumaskide juurde. Neid maske ei maetud koos surnuga. Selle asemel kasutati neid matusetseremooniatel ja hiljem hoiti neid raamatukogudes, muuseumides ja ülikoolides. Surmamaskid võeti mitte ainult surnud kuningate ja aadlike (Henry VIII, Sforza), vaid ka tähtsate inimeste - luuletajate, filosoofide ja dramaturgide, nagu Dante, Filippo Brunelleschi, Torquato Tasso, Blaise Pascal ja Voltaire - surnumaskid. Sarnaselt Vana-Roomale kasutati surnumaskid sageli ka hiljem surnu portreede, büstide või gravüüride valmistamiseks marmorist.

Oliver Cromwelli surmamask on hoiul Warwicki lossis. Teine kuulus surnumask on Napoleon Bonaparte'i mask, mis on võetud Saint Helena saarel ja mida eksponeeritakse Londoni Briti Muuseumis.

Venemaal ulatub surnumaskide traditsioon tagasi Peeter Suure aegadesse, kelle surnumaski valmistas Carlo Bartolomeo Rastrelli. Tuntud on ka Aleksander I, Nikolai I ja Aleksander II surnumaskid.

Üks esimesi tõelisi ukraina surnumaskid oli luuletaja Taras Ševtšenko mask, mille valmistas Peter Clodt von Jürgensburg Peterburis, Venemaal.

Teadus

Surmamaskid olid teadlaste kasutuses alates 18. sajandi lõpust, et registreerida erinevusi inimese füsiognoomias. Sel ajal levisid üha enam ka elavate inimeste maskid, mis võeti elavatelt inimestelt. Antropoloogid kasutasid selliseid maske kuulsate isikute ja kurikuulsate kurjategijate füsiognoomiliste joonte uurimiseks. Maske kasutati ka andmete kogumiseks rassiliste erinevuste kohta.

Kohtuekspertiis

Enne fotograafia leiutamist hoiti tundmatute surnukehade nägu mõnikord surnumaskide valmistamise teel, et surnute sugulased saaksid kadunud isiku otsimisel neid ära tunda.

Üks selline mask, mis on tuntud kui L'Inconnue de la Seine, kujutas 1880. aastate lõpus Pariisis Seine'i jões uppunud noore naise nägu. Pariisi surnuaia töötaja oli naise ilust nii vaimustunud, et tegi naise näost kipsjäljendi. Teda peeti nii ilusaks, et järgnevatel aastatel muutusid maski koopiad Pariisi boheemlasliku seltskonna moeartikliks. L'Inconnue de la Seine'i näo järgi modelleeriti 1960. aastal kasutusele võetud maailma esimese elustamismaski Resusci Anne'i nägu.

L'Inconnue de la Seine .


Blaise Pascali surmamask.


Kaks meest teevad surmamaski

Küsimused ja vastused

K: Mis on surmamask?

K: Kuidas kasutati mõnes Euroopa riigis 17. sajandil surnumaske?

K: Kuidas kasutati neid 18. ja 19. sajandil?

K: Milleks kasutasid neid frenoloogid ja etnograafid?

K: Kas on olemas kultuurid, mis kasutavad surnute nägudele enne matmisrituaale savi või muid esemeid?

K: Kas on võimalik öelda, kas maalid on kopeeritud surnumaskidest?

Otsing