Muumia
Mumifitseerimine on protsess, mille käigus saab säilitada surnukeha nahka ja liha. Protsess võib toimuda kas loomulikul teel või tahtlikult. Kui see toimub looduslikult, siis on see tingitud külmast (nagu võib esineda liustikus), happest (nagu võib esineda soos) või kuivusest. Egiptlased mähkisid surnukeha ümber sidemeid, et kaitsta keha mädanemise eest.
Inimeste ja teiste loomade muumiaid on leitud kõikidelt kontinentidelt, kuid seda nii ebatavaliste tingimuste kaudu toimunud loodusliku säilimise tulemusena kui ka kultuuriliste esemetena. Egiptusest on leitud üle miljoni loomamüüria, millest paljud on kassid. Aju eemaldamiseks kasutasid nad nina välja võtmisest konksu ja nad eemaldasid kirurgiliselt kõik muud organid peale südame, sest seda oli vaja südametseremoonia kaalumiseks. Seejärel maeti elundid koos muumiaga eraldi mahutites, mida nimetatakse kaanoopikapurkideks.
Tahtlik mumifitseerimine
Vana-Egiptuses oli tahtlik mumifitseerimine Egiptuse vaaraode matmiseks tavaline. Osiris oli tõenäoliselt esimene Egiptuse muumia.
Surnukeha mumifitseerimiseks kulub umbes 70 päeva. Esimene samm on terava varda surumine nina sisse ja aju sisse. Sealt edasi purustatakse aju väikesteks tükkideks ja eemaldatakse nina kaudu, seejärel täidetakse nina saetolmuga. Seejärel tehakse kehasse auk, et eemaldada kõik elundid, välja arvatud süda. Elundite säilitamiseks kasutati purke, mille peal olid jumalate pead. Seejärel täideti auk lina ja vürtsidega ning keha jäeti soola alla kuivama. Hiljem, pärast 40 päeva möödumist, mähiti keha linastesse sidemetesse. Preestrid ümbritsesid surnukeha selle ettevalmistamise ajal ja viisid läbi rituaale. Pärast mumifitseerimisprotsessi lõpetamist pandi pähe mask, et ta oleks surmajärgsel elujärgsel ajal tuntud.
Muumiad Egiptuses
Ei olnud mingeid piiranguid selle kohta, keda võis mumifitseerida. Iga egiptlane, kes võis endale lubada, et ta maksab oma keha kalliks säilitamiseks pärast surma, võis end mumifitseerida. Egiptlased uskusid surmajärgsesse ellu ja et surm oli lihtsalt üleminek ühest elust teise. Nad uskusid, et nad peavad oma keha säilitama, et nad saaksid elada uut elu. Nad vajasid kõiki asju, mida nad olid elus olles kasutanud, nii et nende perekond pani need asjad nende hauda. Egiptlased maksid tohutuid summasid, et nende keha korralikult säilitataks. See võttis algusest lõpuni väga kaua aega. Neil kulus 70 päeva ühe surnukeha palsameerimiseks. Egiptlased kasutasid siseorganite hoidmiseks kanoonilisi purgid. Egiptuse religioonile oli väga oluline, et inimkeha säilitataks. Anubis oli mumifitseerimise jumal, tal oli inimkeha ja šaakali pea. Tema ülesanne oli valmistada surnu keha ette, et Osiris, surnute jumal, saaks selle vastu võtta. Osiris laseb siis hinged edasi ja allmaailma.
· 
Muumia Briti muuseumis. See mumifitseerimine oli tahtlik.
· 
Tollundi mees Silkeborgi muuseumis. Tema muumiat konserveeriti soos.
· 
Muumia käsi Guanajuato linnas, Mehhikos.
· 
Tahtlikult mumifitseerunud kassid.
Küsimused ja vastused
K: Mis on mumifitseerimine?
V: Mumifitseerimine on surnukeha naha ja liha säilitamise protsess.
K: Kuidas võib mumifitseerumine toimuda looduslikult?
V: Mumifitseerumine võib toimuda looduslikult külma (liustikus), happe (soos) või kuivuse tõttu.
K: Mida kasutasid egiptlased surnu keha kaitsmiseks?
V: Egiptlased kasutasid surnukeha ümber mähkimiseks sidemeid, et kaitsta keha mädanemise eest.
K: Kust on leitud muumiaid?
V: Muumiaid on leitud kõikidelt kontinentidelt nii ebatavaliste tingimuste tõttu toimunud loomuliku säilimise tulemusena kui ka kultuuriväärtuslikena artefaktidena.
K: Kui palju on Egiptusest leitud loomade muumiaid?
V: Egiptusest on leitud üle miljoni loomamüüria, millest paljud on kassid.
K: Mida tegid egiptlased, et eemaldada aju kehast?
V: Egiptlased kasutasid aju eemaldamiseks kehast konksu, võttes selle välja nina kaudu.
K: Mida maeti koos muumiaga eraldi mahutitesse, mida nimetatakse kaanoopikapurkideks?
V: Kõik elundid, välja arvatud süda, eemaldati kirurgiliselt ja maeti koos muumiaga eraldi mahutitesse, mida kutsuti kaanoopikapurkideks.
