Muumia: definitsioon, mumifitseerimine ja Egiptuse muumiad

Mumifitseerimine on protsess, mille käigus saab säilitada surnukeha nahka ja liha. Protsess võib toimuda kas loomulikul teel või tahtlikult. Kui see toimub looduslikult, siis on see tingitud külmast (nagu võib esineda liustikus), happest (nagu võib esineda soos) või kuivusest. Egiptlased mähkisid surnukeha ümber sidemeid, et kaitsta keha mädanemise eest ja säilitada väljanägemist.

Mis on muumia ja miks see tekkib?

Muumia on säilinud inimese või looma keha, mille lagunemine on peatunud või väga aeglustunud. Looduslik mummifitseerumine tekib siis, kui keskkonnatingimused (liiga külm, kuiv või happeline) takistavad bakterite ja seente tööd. Inimpiiblikult ettevalmistatud muumiad tekivad kultuuriliste rituaalide tulemusena, kus keha töödeldakse ja pakitakse, et tagada püsiv säilumine.

Mumifitseerimise peamised etapid (Egiptuse traditsioon)

Puhastamine ja keha ettevalmistus: väliskest puhastati ja mõnikord maeti muhke või haavu töödeldes.
Siseelundite eemaldamine: keha õõnestati: aju eemaldati, tõmmates selle läbi ninasõõrmete spetsiaalse konksu abil, ning seejuures aju tavaliselt ära visati. Sisemised elundid (kõht, kopsud, maks jne) eemaldati ja asetati eraldi anumatesse — kaanoopikapurkidesse — millel oli oma kaitsev jumaliku kujuga kaan (järgnesid teatud jumalused ja nende kujutised).
Kuivatamine ja soolamine: keha täideti ja kaeti loodusliku soola ehk natroniga, mis kuivatas kudesid. Kuivatamine kestis tavaliselt mitu nädalat (näiteks 40 päeva kuivamisperioodi mainitakse sageli).
Ravimtaimed ja vaigud: pärast kuivamist käsitleti keha õlide, vaigude ja lõhnastatud ainete seguga, mis aitasid takistada mikroobide kasvu ja lihvida keha pinda.
Mähkimine ja rituaalid: keha mähiti lõuendiribadesse koos amulettide ja kaitseketastega; mähkimise vahepeal tehti rituaalseid palveid ja kaitsemaagiaid. Valmis muumia asetati sarkofaagi või kirstu ning sageli varustati hauakambreid surmajärgse eluga seotud esemete ja toiduga.

Egiptuse muumiate uskumuslik taust

Vanaegiptlased uskusid, et säilinud keha on vajalik hingelise ellujäämise jaoks teises ilmas. Süda püsis eriliselt tähtsana — seda peeti isiku olemuse ja mõistuse kandjaks ning sageli jäeti see kehasse, sest seda oli vaja kohtulikul „südame kaalumise” rituaalil teispoolsuses. Kaanoopikapurkide siseselt hoiti eemaldatud siseelundeid, millele anti kaitsev jumaluste rollid ja nimed.

Loomade muumiad

Inimeste kõrval mumifitseeriti Egiptuses ka loomi: nii koduloomi kui jumalustele pühendatud ohverloomasid. Egiptusest on leitud üle miljoni looma muumia, millest paljud on kassid, aga ka ibis-lindu, krokodille, pulli- ja veisekujuandeid. Loomamuumiate hulka kuulusid nii armastatud lemmikloomade mälestuseks pakutud mähkmed kui ka pühade talituste osa — loomi kasutati jumalustele ohvritena ja neid mähiti ning matta või müüdi palveränduritele pühakirjana.

Looduslikud muumiad maailmas

Muumiaid on leitud kõikjalt maailmast: külmades ja kuivas kliimas on säilinud säilmeid liustikel ja kõrbetes; (liustike külm) soodes ja turbas leiduvad nn soomuumiad on säilitanud naha ja pehme koe happelise ja haprava keskkonna tõttu. Iga mummia annab unikaalse pildi ajaloolistest eluoludest, tervisest ja matusekommetest.

Kuidas teadus uurib muumiaid?

Tänapäevased uurimismeetodid nagu röntgen- ja CT-skaneerimine, DNA-analüüs, radiokarbondatempeerimine ja keemilised analüüsid võimaldavad teha mummiate kohta täpsemaid järeldusi ilma neid lahti rullimata. Sellised uuringud aitavad selgitada inimese terviseprobleeme, haigusi, toitumisharjumusi, surma ajaloo ja muumiate päritolu ajastust.

Lõppsõna

Mumifitseerimine on nii looduslik kui kultuuriliselt juhitud nähtus, mille kaudu on säilinud erakordselt suur hulk ajaloolist teavet. Egiptuse muumiad on iseäranis hästi uuritud tänu põhjalikele säilitusmeetoditele ja rikkalikule uskumuslikule taustale, mis sidus säilimise igapäevase religioosse ja sotsiaalse eluga.

Tahtlik mumifitseerimine

Vana-Egiptuses oli tahtlik mumifitseerimine Egiptuse vaaraode matmiseks tavaline. Osiris oli tõenäoliselt esimene Egiptuse muumia.

Surnukeha mumifitseerimiseks kulub umbes 70 päeva. Esimene samm on terava varda surumine nina sisse ja aju sisse. Sealt edasi purustatakse aju väikesteks tükkideks ja eemaldatakse nina kaudu, seejärel täidetakse nina saetolmuga. Seejärel tehakse kehasse auk, et eemaldada kõik elundid, välja arvatud süda. Elundite säilitamiseks kasutati purke, mille peal olid jumalate pead. Seejärel täideti auk lina ja vürtsidega ning keha jäeti soola alla kuivama. Hiljem, pärast 40 päeva möödumist, mähiti keha linastesse sidemetesse. Preestrid ümbritsesid surnukeha selle ettevalmistamise ajal ja viisid läbi rituaale. Pärast mumifitseerimisprotsessi lõpetamist pandi pähe mask, et ta oleks surmajärgsel elujärgsel ajal tuntud.

Muumiad Egiptuses

Ei olnud mingeid piiranguid selle kohta, keda võis mumifitseerida. Iga egiptlane, kes võis endale lubada, et ta maksab oma keha kalliks säilitamiseks pärast surma, võis end mumifitseerida. Egiptlased uskusid surmajärgsesse ellu ja et surm oli lihtsalt üleminek ühest elust teise. Nad uskusid, et nad peavad oma keha säilitama, et nad saaksid elada uut elu. Nad vajasid kõiki asju, mida nad olid elus olles kasutanud, nii et nende perekond pani need asjad nende hauda. Egiptlased maksid tohutuid summasid, et nende keha korralikult säilitataks. See võttis algusest lõpuni väga kaua aega. Neil kulus 70 päeva ühe surnukeha palsameerimiseks. Egiptlased kasutasid siseorganite hoidmiseks kanoonilisi purgid. Egiptuse religioonile oli väga oluline, et inimkeha säilitataks. Anubis oli mumifitseerimise jumal, tal oli inimkeha ja šaakali pea. Tema ülesanne oli valmistada surnu keha ette, et Osiris, surnute jumal, saaks selle vastu võtta. Osiris laseb siis hinged edasi ja allmaailma.

Muumia Briti muuseumis. See mumifitseerimine oli tahtlik.

Tollundi mees Silkeborgi muuseumis. Tema muumiat konserveeriti soos.

Muumia käsi Guanajuato linnas, Mehhikos.

Tahtlikult mumifitseerunud kassid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on mumifitseerimine?

V: Mumifitseerimine on surnukeha naha ja liha säilitamise protsess.

K: Kuidas võib mumifitseerumine toimuda looduslikult?

V: Mumifitseerumine võib toimuda looduslikult külma (liustikus), happe (soos) või kuivuse tõttu.

K: Mida kasutasid egiptlased surnu keha kaitsmiseks?

V: Egiptlased kasutasid surnukeha ümber mähkimiseks sidemeid, et kaitsta keha mädanemise eest.

K: Kust on leitud muumiaid?

V: Muumiaid on leitud kõikidelt kontinentidelt nii ebatavaliste tingimuste tõttu toimunud loomuliku säilimise tulemusena kui ka kultuuriväärtuslikena artefaktidena.

K: Kui palju on Egiptusest leitud loomade muumiaid?

V: Egiptusest on leitud üle miljoni loomamüüria, millest paljud on kassid.

K: Mida tegid egiptlased, et eemaldada aju kehast?

V: Egiptlased kasutasid aju eemaldamiseks kehast konksu, võttes selle välja nina kaudu.

K: Mida maeti koos muumiaga eraldi mahutitesse, mida nimetatakse kaanoopikapurkideks?

V: Kõik elundid, välja arvatud süda, eemaldati kirurgiliselt ja maeti koos muumiaga eraldi mahutitesse, mida kutsuti kaanoopikapurkideks.