Egiptuse mütoloogias on Osiris elu, surma, Niiluse üleujutuse ja surmajärgse elu jumal. Ta oli Isise vend ja abikaasa. Neil oli poeg Horus. Osirise mõrvas tema vend Set, sest Osiris oli vaarao, mida Set tahtis olla. Osiris tapeti, kui Set meelitas ta kasti, seejärel valas kasti plii peale, et see sulgeda, nii et Osiris ei saanud sealt välja tulla. Kuid Isis äratas Osirise üheks ööks tagasi ellu. Kui Horus oli piisavalt vana, võitis ta Set'i ja sai vaaraoks. Osirise ema oli jumalanna Nut, isa Geb, õde Nephthys ja õde ning abikaasa Isis.



Osirise roll ja sümboolika

Osiris on antiik-egiptuse religioonis keskne tegelane, kes kehastab ühtlasi surma, taassünni, viljakust ja Niiluse rütme. Ta on sageli kujutatud mähituna mumifikatsiooniriietesse, hoides käes kouku ja keppi (köige tuntumad kuninglikud attribuudid) ning kandes kõrgel peakatust, mida nimetatakse Atef kroonikaks. Tema nahk on traditsiooniliselt kujutatud rohelisena või mustana — roheline sümboliseerib taassünni ja uuenemist, must aga viljakat Niiluse muda.

Müüt: surm, killustamine ja ülestõusmine

Osirise müüt on üks Egiptuse tunnetumaid lugusid. Põhilised sündmused:

  • Set kavalusega tappis Osirise, peitis ta kasti ja saatis kasti Niiluses või merele.
  • Set lõikas Osirise keha tükkideks ja laialisaatis (mõnes versioonis 14 osaks).
  • Isis ja tema abiline Nephthys kogusid tükid kokku; Anubis ja Thoth aitasid Osirise säilitada ja matuserituaali läbi viia.
  • Isis asetas Osirise kokku ja äratas ta maagiliselt ellu üheks ööks; sellest sündis nende poeg Horus.
  • Hiljem võitles Horus Setiga ja taastati õiglus — Horusist sai kuningate patroon ja Osiris jumalaks surmajärgses maailmas.

Osirise kultus ja pühapaigad

Osirise peamine kultusekeskus oli Abydos (Lõuna-Egiptuses), kus asusid Osirise templid ja matuslikud muistised. Viimased olid pühendatud Osirisele kui surnute kuningale ja maa väe allikale. Inimesed teostasid palverännakuid Abydosesse, et saada osa Osirise uuenemise ja pääste väest.

Osirise austamine hõlmas suuri rituaale ja pidustusi, mille hulgas tuntumad olid Osirise "müsteeriumid" ja kuuajalised pidustused, mis tähistasid tema surma ja ülestõusmist (näiteks Khoiak-festival). Neis toimusid näitemängud, mis kogusid kokku müüdi peamised sündmused ning andsid osalejatele rituaalse osaluse taassünniprotsessis.

Surmajärgne kohtuotsus ja rituaalid

Osiris kehastas ka surmajärgset elu ja kohtuniku rolli. Usuti, et surnute hinged suundusid Osirise ette, kus nende südame kaaluti Maat'i sulase, eriti jumaluse Anubis juuresolekul. Kui süda oli kergem kui surematu sümbol (südamemõõt), lubati hingul jätkata teekonda ja saada ümbersünd Osirise riigis. Paljud hauatekstid — kaasa arvatud kuulus "Surmaraamat" ehk Book of the Dead — sisaldavad palveid, loitse ja juhiseid, et aidata lahkunul Osirise kohtu ees edukalt läbi tulla.

Ikonograafia ja rituaalsed sümbolid

  • Atef kroonik — Osirise eriline peakatuste vorm;
  • Kepp ja kouk (crook and flail) — kuninglikud sümbolid;
  • Djed samb — stabiilsuse ja taassünni märgiks, seotud Osirise selgrooga;
  • Roheline või must nahatoon — uuenemise ja vilja sümbol.

Osirise mõju ja hilisem pärimus

Osirise kultus mõjutas Egiptuse religiooni sügavalt läbi kogu Vana ja Uue riigi perioodi ning jätkus Ptolemaioste ja Rooma aegadel. Ptolemaioste perioodil toimus tihe sünteesi- ja sümbioosiprotsess, mille käigus tekkisid uued jumalate kombinatsioonid (näiteks Osiris-Apis ja hiljem Serapis). Osirise müüt ja temaatika — surm, kohtumine, taaselustumine — mõjutasid ka laiemat Vahemere kultuuriruumi.

Kokkuvõte

Osiris on sümboliks nii surmale kui ka lootusele ja uuestisünnile. Ta kujutab endast ühendust loomingu, kuningriigi ja surnute maailma vahel ning tema kultus andis antiik-egiptlastele selge ülesehituse surmajärgse elu ja õiguse mõistmise kohta. Tema lugu — sellisena nagu selle järelemeeles peetakse — selgitab, kuidas surm ja uuenemine on looduse ja inimelu rütmis lahutamatult seotud.