Kultus on rühm inimesi, kellel on ühised uskumused, õpetus või religioossed praktikatid. Tänapäeval kasutatakse mõistet „kultus” enamasti nende rühmituste kohta, mis ei kuulu peavoolu usundite hulka ja kes sageli töötavad või organiseeruvad vastandudes väljakujunenud autoriteedile. Mõnikord värvatakse uusi liikmeid tugeva isikliku mõjuga juhtide, erilise õpetuse või eksklusiivse maailmavaate abil — New Age'i liikumisi nimetati näiteks tihti sektideks, kuna neid peeti sotsiaalsete kõrvalekallete vormideks.

Ajalooline taust ja sõna päritolu

Sõna „kultus” tähendas algselt rituaalsete ja austusavalduste süsteemi. Esimest korda kasutati seda 17. sajandi alguses jumalusele osutatava austuse tähistamiseks. See sõna tuleneb vanast ladinakeelsest sõnast cultus, mis tähendab „kummardamist” või teenimist.

Tunnused, mis aitavad kultust eristada

  • Väike või uus liikumine: kultused on tihti suhteliselt väikesed ja hiljuti tekkinud.
  • Autoritaarne juhtimine: tugev, karismaatiline juht, kelle õpetus ja tahe on rühma keskmes ja keda ei valita demokraatiliselt.
  • Eksklusiivsus: usutakse, et just nemad omavad õiget tõde ning suhtumine väljapoole on sageli põlgav või kartlik.
  • Kontroll ja manipulatsioon: liikmete igapäevaelu, suhted ja mõtlemine võivad olla rangelt reguleeritud; kasutatakse psühholoogilist mõjutamist ja survevõtteid.
  • Isolatsioon: rühma liikmeid võidakse eraldada perekonnast, sõpradest ja laiemast ühiskonnast.
  • Majanduslik ja seksuaalne ekspluateerimine: liikmetelt võidakse nõuda suurt rahalist panust või isiklikku alistumist.
  • Erilised rituaalid ja õiguslikud erandid: kordumatud tavad, mis teevad rühma sisemise elu väljaspoolsetele raskesti mõistetavaks — sõna varasema tähenduse tõttu on rollis ka rituaalsete tavade süsteem.

Ohud ja tuntud juhtumid

Kahjuks on mõnedes kultustes esinenud vägivalda, kuritegusid ning massilisi traagilisi sündmusi. Näited, mida sageli tuuakse vestlustes kultuste ohtlikkusest, on Charles Manson ja Peoples Temple. Kultustes on toimunud tapmisi ja massilisienesetappe (Päikesetempli ordu; Heaven's Gate). Mõnel juhul on „enesetappudesse” seotud ka sunnitud või abistatud element, kui liikmeid sunnitakse vägivaldse surve, relvastuse või manipuleerimisega; näiteks on nähtud juhtumeid, kus relvastatud valvurid on takistanud lahkumist või hirmutanud liikmeid (püstolkuulipildujad on siin tsiteeritud vaid illustreeriva terminina mõnede rühmituste vägivalla kirjeldamiseks).

Miks on raske kindlaks teha, kas tegemist on kultusega?

Pädevuse ja tähenduse piir rühmituse ja kultuse vahel on muutuv. See, mida üks ajastu või ühiskond nimetab kultuseks, võib aja jooksul saada aktsepteeritud religiooniks ning vastupidi — ühiskondlikud hoiakud, õiguslikud otsused ja teaduslikud uurimused mõjutavad seda hinnangut. Seetõttu tuleb iga rühma puhul hinnata konkreetseid käitumismustreid ja mõju liikmete eludele, mitte tugineda üksnes märgistusele.

Kuidas märgata ja kuidas aidata?

  • Olge tähelepanelik värbamisprotsessi suhtes: kiire emotsionaalne lähedus, survetaktikad, eriline „valituks” olemise tunne ja ülim lojaalsus juhile on hoiatusmärgid.
  • Küsi praktilisi küsimusi: kuidas finantsasjad toimivad, kas liikmetel on õigus rühma kritiseerida, kuidas lahkumisega kaasnevad tagajärjed jne.
  • Pakkuge tuge mitte-hävitaval viisil: kuulamine, faktipõhine info, tugivõrgustiku ja professionaalse abi (psühholoog, jurist) suunamine on kasulikumad kui vägivaldne „deprogrammeerimine”.
  • Seadus ja ühiskond: kui esineb kuritegusid, ärakasutamist või vägivallaoht, tuleb pöörduda politsei ja ametiasutuste poole; inimõiguste ja vaimse tervise spetsialistid võivad aidata hindamisel ja sekkumisel.

Kokkuvõttes ei ole iga uus või väike usu- või vaimne liikumine automaatselt ohtlik kultus. Samas on oluline olla teadlik tunnustest, mis viitavad liikumise autoritaarsusele, liikmete ekspluateerimisele või ohule nende füüsilisele ja vaimsele tervisele. Kui tekib kahtlus, on mõistlik otsida usaldusväärset nõu ja tuge.