Doketism on varakristlik õpetus, mille kohaselt Jeesus ei olnud tõelise, materiaalse inimese kehaga, vaid avaldus ainult näiva ehk näilise inimkehaga. Termin pärineb kreekakeelest: δοκεῖν (dokeîn) „näida” või sõnast δόκησις (dokēsis) „näivus”.

Päritolu ja filosoofilised mõjutused

Doketismi ideed tekkisid varakristlikus maailmas, kus kristlikku õpetust hakkasid mõjutama erinevad gnostilised ja Platonistlikud tõekspidamised. Varased gnostikud pidasid kogu ainet ja materiaalsust vaimselt alaväärtuslikuks või isegi kurjaks, mistõttu tundus nende silmis vastuolus, et Kristus, kui igavikuline Logos, võiks omada tegelikku liha. Samuti on tõenäoline Platoni ja teiste kreeka filosoofide dualistlik maailmavaade (ideede ja mateeria vastandus) avaldanud mõju nendele käsitlustele; Platoni järgi on ideed ülimuslikud ja mateeria madalamal tasemel, mis sobis doketistliku mõtlemisega.

Õpetuse sisu ja tagajärjed kristoloogiale

Doketism väidab, et Jeesuse kannatused, surm ja ülestõusmine oli kas näiline või pelgalt väline näitus – Kristus ei kannatanud reaalselt lihasena. Selline arusaam puudutab kogu kristoloogiat ja soterioloogiat põhjalikult, sest:

  • see eitab tõelist kehastumist (inkarnatsiooni), mis on kristluse keskne väide „Sõna sai lihaks”;
  • see muudab ristilao eesmärgi ja lunastuse tähenduse, kuna Kristuse füüsilise kannatuse puudumine seab kahtluse alla osa lunastuse teoloogilist alust;
  • see rõhutab sageli vaimse ja materiaalse dualismi, kus vaim on hea ja aine halb.

Allikad ja doketismi levik

Doketismiga on seotud mitmed varakristlikud ja gnostilised tekstid. Mõnes apokrifilises evangeeliumis ja gnostilistes kirjutistes esineb doketilisi motiive (näiteks teatud tõlgendused Acts of John-i ja mõnede teiste apokrifide juures). Samas leidub ka varakiriku pärimus, mis võitleb seda õpetust vastu.

Kirikuline vastureaktsioon

Paljud varakristlikud autorid ja kirkudeklaratsioonid tõrjusid doketismi kui ketserlikku õpetust. Näiteks:

  • Ignatius Antiokiast pöördus tugevalt vastu doketistlikele ideedele, rõhutades Kristuse tõelist ihu ja kannatusi;
  • Irenaeus (teos «Against Heresies») kritiseeris gnostilisi ja doketistlikke süsteeme, kaitstes kristliku kristoloogia terviklikkust;
  • Tertullianis leidub otseseid vastuväiteid doketismile, näiteks teoses De Carne Christi, kus ta kaitseb Kristuse lihastumist ja sünnitust Maarja kaudu.

Samuti kasutati Uue Testamendi tekste, nagu Johannese evangeelium (nt Joh 1:14 „Sõna sai lihaks”) ja 1. Johannese kiri (1 Jh 4:2–3), et tõestada Kristuse tõelist ilmumist lihas ja võidelda doketismi vastu.

Seosed gnostitsismiga ja tänapäevane hinnang

Paljud gnostilised süsteemid sisaldasid doketilisi elemente, kuid doketism ei ole identselt sama mis gnostitsism. On olemas nii gnostilisi õpetusi, mis ei ole doketistlikud, kui ka doketismi näitavaid süsteeme väljaspool gnostikat (nt mõningad marcionlikud tendentsid). Doketism on sageli käsitletud kui üks varakristlik skepticismi ja alternatiivse kristoloogia vormidest.

Tänapäeval peavad enamik kristlikke teolooge doketismi ketserlikuks, sest see eitab inkarnatsiooni ja Kristuse tõelist inimloomust — keskseid elemente kristlikus usutunnistuses ning lunastuse õpetuses.