Egiptuse templid olid muistses Egiptuses jumalate ametlikuks kummardamiseks mõeldud ehitised ja neid peeti jumalate majadeks. Mõnikord rajati templid ka vaaraode (kuningate) jaoks. Nendes tempelites toimusid paljud Egiptuse religiooni rituaalid: jumalatele toodi ohvreid, viidi läbi pühasid tseremooniaid ja tähistati jumalate lugusid festivalide kaudu. Need rituaalid said kogukonnale vaimset tuge ning aitasid stabiliseerida ühiskonna rütme ja põllumajandustsükleid. Vaaraod olid vastutavad templite varustamise ja jumalate eest hoolitsemise eest ning tavaliselt delegeeriti see kohustus preestritele. Enamik lihtinimesi ei pääsenud templite kõige pühama ossa, kuid tempel oli oluline koht palvusteks, ohvriteks ja jumalikust juhatusest otsimiseks.

Ajalooline areng

Templi kõige tähtsam osa oli pühamu, kus asus jumala kuju ja mida hoiti enim saladuses. Egiptuse varajastel aegadel (umbes 3000 eKr) olid templid suhteliselt väikesed; aja jooksul lisasid preestrid ja vaaraod juurde ruume ning templid kasvasid seejärel märgatavalt nii pindala kui tähenduse poolest. Tavalised arhitektuuri- ja kujunduselemendid hakkasid kujunema juba varajases ajaloos, kuid oma tippvormi saavutas templite ehitus Uue kuningriigi ajal (umbes 1550–1070 eKr), kui tekkisid hiiglaslikud kivist kompleksid, milles oli selgelt jagunenud külg- ja avalikud alad ning väga suured sissepääsupostid (püloonid).

Arhitektuur ja ruumijaotus

Egiptuse templid olid mõeldud sümboliseerima kosmose ja jumaliku korra struktuuri. Tavapärane tempellikompleks võis sisaldada järgmisi osi:

  • Püloon – kõrge ja lai sissepääs koos sammastuvate treppide ning tihti ka obeliskidega.
  • Vastuvõtusaal ja lühemad võlvikud – protsessioonide ja kogunemiste jaoks.
  • Hüpostüülne saal – sambametsaga ruum, kus toetati laepindu ja kus kirjed ning reljeefid olid rikkalikud.
  • Pühamu – tempeli kõige pühem osa jumalakuju jaoks; sinna pääsesid vaid templivõimud agus vaarao esindajad.
  • Väli- ja õuealad, protsessioonitee ning pühad järvekesed (sacred lake) vett­pidamiseks rituaalides.

Materjalidena kasutati peamiselt liivakivi, paekivi ja graniiti suuremate osade ehitamiseks; varasemaid või väiksemaid struktuure ehitati tihti ka savitellistest (mudbrick). Seinapinnad olid kaetud hieroglüüfide ja värvikate reljeefidega, mis jutustasid müüte, rituaale ja vaaraode saavutusi.

Rituaalid, festivalid ja preestrite roll

Templites toimusid igapäevased ja aastased rituaalid. Igapäevased toimingud hõlmasid jumalakuju pühamusse „ava­mist“, toidu- ja aroomi­ohvreid, riiete vahetamist ja puhtuse tagamist. Suured festivalid, nagu näiteks Opet või Sed (kuningliku kestvuse pidustused), kaasasid protsessioone, muusikat ja teatrilisi etendusi ning mõnikord kandsid preestrid jumalate kuju läbi linna, et anda jumalikele jõududele rohkem kontakti rahvaga.

Preestrid vastutasid rituaalide täpsuse eest, templirahanduse ja kaupade halduse eest ning õppisid ja säilitasid rituaalitekste. Templites töötasid ka käsitöölised, arhivarid ja tõlgendajad (scribes), kes pidid haldama templei rikkusi ja maade raamatupidamist.

Majanduslik ja sotsiaalne tähtsus

Templid ei olnud vaid vaimse elu keskused, vaid ka suured majandusüksused. Suurtel templitel oli sageli lai maavaldus, karjaloomad ja töökojad ning need palkasid tuhandeid inimesi toimetuste, ehituste ja rituaalide läbiviimiseks. Templeid võib mõelda ka kui administratiivseteks keskusteks, kus tööhõive, kaupade säilitamine ja vahetus toimusid. Preestritel oli seega tihti suur poliitiline ja majanduslik mõju ja mõnel juhul said nad vaidlustes või võimukonfliktides tähtsaks jõuks, kes võis ka kuningale vastu astuda.

Langus, kristianiseerimine ja taasavastamine

Egiptuse templite ehitamine kestis läbi paljude dünastiate ja isegi pärast seda, kui Egiptust hakkasid valitsema välisvõimud — sealhulgas Rooma impeerium. Kuid aja jooksul muutusid religioossed ja poliitilised olud: Kristlus avaldas Egiptuse traditsioonilisele religioonile suurt survet. Alates 4. sajandist pKr vähenes templite religioosne roll, mitmeid templeid kasutati uuesti või nad jäid tühjaks; viimased formaalsed templiaktused lakkasid varajases keskaegses perioodis (mitmed allikad näitavad, et templite sulgemine toimus 4.–6. sajandil pKr).

18. ja 19. sajandil kasvas Euroopas huvi Vana‑Egiptuse vastu — see huvi oli osa suuremast orientalistlikust laine­st. Uurimist, mis sai nimeks egiptoloogia, aitas oluliselt edasi viia Napoleoni sõjaretke ajal kogutud materjal ning Jean‑François Champollioni 1822. aasta avastus hieroglüüfide lahtimurdmisel. Sellest ajast alates uurivad teadlased jätkuvalt säilinud ja hävinud templite jäänuseid, mis annavad rikkalikku teavet Vana‑Egiptuse religiooni, poliitika ja igapäevaelu kohta.

Tänapäev ja kaitse

Tänapäeval on säilinud arvukalt templeid, millest mõned on saanud tähtsateks turismiobjektideks ja toovad tulu kaasaegsele Egiptusele. Samal ajal seisavad need mälestised silmitsi mitmete ohtudega:

  • looduslik kulumine (tuul, liiv, soolad ja temperatuurikõikumised);
  • varastamine ja ebaseaduslikud väljakaevamised;
  • arenguprojektid ja veetaseme muutused (näiteks Aswani paisu ehitamine sundis 1960.‑70. aastatel teisaldama terveid templeid, nagu Abu Simbel);
  • suure turismi‑koormuse tõttu tekkinud riskid.

Rahvusvahelised asutused nagu UNESCO on mitmete tempeliprojektide säilitustöid toetanud ja programmi „Salvesta“ raames on tehtud suuri restaureerimistöid. Egiptoloogid ja konservaatorid töötavad koos, et dokumenteerida, uurida ning taastada templite kunstilist ja arhitektuurset pärandit. Samuti on kasvav tähtsus kogukondlikul kaasamisel ja jätkusuutlikul turismil, et tagada templite säilimine tulevastele põlvedele.

Paljud templialad on täna külastatavad ja annavad elava kujutluse muistsest religioossest elust, arhitektuurilisest oskusest ja ühiskondlikust korraldusest — seega on need ehitised nii ajaloo- kui ka kultuurimälestised, mis ühendavad mineviku ja praeguse Egiptuse.