Budistlik valgustumine: bodhi, satori ja nirvaana selgitatud

Budismis on valgustumine (India budismis bodhi või zen-budismis satori) see, kui budist leiab tõe elu kohta ja lõpetab taassündimise, sest on saavutanud nirvaana. Nirvaanasse jõudes ei sünni sa enam samsara (mis on kannatused). Budistid usuvad, et inimene võib saada valgustunuks, järgides Keskmist teed; Keskmine tee ei ole liiga äärmuslik kummaski eluviisis, ei äärmiselt luksuslik elu, mis on kerge ja nauditav, ega ka äärmiselt karm elu, kus elatakse minimaalselt kõige elementaarsemate vajadustega. Inimene arendab Sila (moraali), Samadhi (keskendumist) ja Prajna (sisekaemust või tarkust). Paljude budistlike munkade ja nunnade arvates võtab see väga kaua aega.

Mis on bodhi, satori ja nirvaana?

Bodhi tähendab ärkamist või ärganud olekut: see on arusaamine reaalsuse olemusest, milles kaovad eksitavad arusaamad mina(põhisus), iha ja hirm. Kui Siddhartha Gautama saavutas juhtiva loo järgi bodhi puu all, sai temast Buddha — ärganud inimene.

Satori on jaapani zen-traditsioonis kasutatav termin, mis tähistab äkilist või teravat ärkamiskogemust. Satori võib olla lühem või väiksem ärkamise hetk, mis avab uue arusaama, samas kui täielik ja püsiv ärkamine nõuab sageli jätkuvat praktikat ja integratsiooni.

Nirvaana on seisund, kus on lõppenud niinimetatud kolm halba juurt: iha, viha ja eksitus. Philosophically on see sündmuste ahelate (samsara) lõpp; praktikute perspektiivist tähendab see suurt kergendust kannatuste osas. Nirvaanat kirjeldatakse sageli kui tingimusteta, muutumatut ja väljaspool põhjust-tagajärg seoseid olevat seisundit.

Keskmine tee ja kolme treeningu roll

Keskmine tee jaotub praktiliselt kolme tähtsasse harusse:

Sīla — eetiline käitumine: õiged tegud, kõne ja eluviis, mis loovad aluse praktikaks ja vähendavad kahjulikke tagajärgi.
Samādhi — meele keskendumine ja vaimne stabiilsus: see hõlmab meditatsioonipraktikaid nagu shamatha (rahustav keskendumine) ja vipassana (sisemise nägemise arendamine).
Prajñā — tarkus või sügav sisekaemus reaalsuse olemusest: see on otsene arusaamine neljast tõest (neljast tõestusest), mittetahteolust (anatta) ja muutlikkusest (anicca).

Need kolm toetavad üksteist: ilma eetilise aluse ja meele korrastamiseta ei teki püsivat sisemist nägemist; ilma tarkuseta ei saa meditatsioon olla vabastav.

Erinevad koolkonnad ja lähenemised

Budismi eri traditsioonid rõhutavad valgustumist eri viisidel:

Theravada rõhutab samm-sammult kulgevat teed ja kirjeldab nelja sammast valgustumise astet: sotāpanna (tulija), sakadāgāmi (harva tagasi tulev), anāgāmi (mitte-taassündiv) ja arahant (viimne vabanenud). Siin on rõhk moraalil, meditatsioonil ja püsival tarkusel.
Mahayana keskendub bodhisattva-ideaalile: soovile saavutada valgustumine kõigi olendite hüvanguks. Mahayana rõhutab sageli ka kaasa tundvat tegevust ja õpetusi nagu päkapikkude (prajñāpāramitā) tarkus.
Zen (sh zen-budism) toob esile otsese kogemuse: zazen (istuv meditatsioon), koan’id ja õpetaja juhendamine. Zenis on satori kui äkiline avastus tähtsal kohal, kuigi praktika võib olla väga distsiplineeritud.
Vajrayana (tibetibudism) kasutab tantrismeetodeid, visualiseerimisi, mantrasid ja guru-õpetust, mis võivad anda kiiremaid, ent intensiivseid ärkamiskogemusi — alati koos põhjaliku eetika ja ettevalmistusega.

Mis juhtub pärast valgustumist?

Praktikas ei tähenda "valgustumine" alati äkilist ülestõusu igas elu aspektis. Mõned kogevad selget mentaalset ja emotsionaalset muutust: hirm, viha ja iha vähenevad, tekib suurem rahu ning kaastunne teiste suhtes suureneb. Teised kirjeldavad mitut eraldi ärkamise hetke, mis lõpuks integreeruvad püsivamaks vabanemiseks.

Oluline on eristada nirvaanat siin ja nüüd ehk kogetud vabanemist ning parinirvaanat — täielikku lõppu pärast füüsilise keha surma. Traditsiooniliselt vaadeldakse valgustumist nii isikliku kui universaalse muutusena, mis mõjutab nii taju kui tegutsemist maailmas.

Kuidas praktikad näevad välja igapäevaelus

Valgustumise poole püüdlemine tähendab tavaliselt kombinatsiooni:

igapäevane meditatsioon ja tähelepanelikkuse harjutused (sati);
eetiline elu ja teistega vastutustundlik suhtumine (sīla);
õpetuste ja juhtimise otsimine kogenud õpetaja käest;
teadmiste (dharma) uurimine ja reflekteerimine;
kaastundlik tegevus kogukonnas.

Kas valgustumine on kättesaadav kõigile?

Budismi traditsioonide mitmekesisuse tõttu leidub erinevaid vastuseid. Paljud õpetused kinnitavad, et valgustumine on potentsiaalselt võimalik kõigil olenditel, mitte ainult mungal või nunnal — siiski nõuab see pühendumist ja praktikat. Mõned koolkonnad rõhutavad järjepidevat, aeglast arengut; teised usuvad, et lõplik ärkamine võib tulla ootamatult või läbi intensiivse vaimse praktikaprotsessi.

Praktiline kokkuvõte

Valgustumine tähendab sügavat vabanemist eksitavatest arusaamadest ja kannatustest.
Erinevad traditsioonid rõhutavad kas järkjärgulist või äkilist ärkamist; paljud kombineerivad mõlemat.
Oluline on kolm haru: moraal (Sila), keskendumine (Samadhi) ja tarkus (Prajna).
Praktiline tulemus on tavaliselt suurem vaimne rahu, vähem kannatusi, ja tugevam soov tegutseda teiste heaks.

Kui soovid, võin lisada näiteid meditatsioonitehnikatest (näiteks shamatha, vipassana, zazen) või kirjeldada nelja valgustumise astet lähemalt.

Meetod

Pärast Sila (moraali) tugeva aluse loomist saavad budistid meditatsiooni abil valgustatuks. Kui nad harjutavad Vipassana-meditatsiooni, lõdvestavad nad oma meelt, mõistes selgelt püsivuse seadust, mis puhastab nende meeled kõigist kiindumustest; iha, vastumeelsus ja eksitus hävitatakse.

Buddha

Siddhartha Gautama (Buddha) on kirjeldatud kui esimene teadaolev (ajalooline) inimene, kes saavutas valgustatuse ja oli budismi rajaja. (Budistid tunnevad teda kui Shakyamuni Buddhat ja usuvad, et enne teda olid buddad ja on ka pärast teda). Tema elulugu on jutustatud kui näide sellest, mida ta õppis.

Elu palees

Siddhartha oli rikas aristokraat ja vabariigi valitseja poeg. Tema isa läks ennustaja juurde, kes ennustas, et Siddharthast saab kas kuningas või usujuhi. Tema isa soovis, et temast saaks kuningas. Ta andis Siddhartale palju asju ja ei lasknud tal midagi halba näha. Siddhartha abiellus naisega ja sai poja. Ta pani oma pojale nimeks Rahula. Mõned ütlevad, et Siddhartha lahkus paleest, et minna vaimse tee peale päeval, mil tema poeg sündis.

Neli vaatamisväärsust

Siddhartha läks Shramana õpetajate juurde abi paluma. Siddhartha reisis neli päeva. Esimesel päeval nägi ta üht vana meest. Teisel päeval nägi ta haiget naist. Kolmandal päeval nägi ta matuseid. See oli tema esimene kord, kui ta nägi surma. Neljandal päeval nägi ta sadhu (püha mees). See mees oli väga vaene. Siddhartha arvas, et see mees oli õnnelik, kuigi ta oli vaene. Siddhartha teadis ka, et ta ei olnud õnnelik, kuigi oli rikas. Ta otsustas paleest lahkuda ja mitte kunagi tagasi minna.

Asteetilisus

Siddhartha kõndis läbi metsa. Metsas leidis ta grupi askeete. Ta jälgis neid ja mõtles, et see ongi tee, kuidas saada valgustatuks. Kuus aastat elas ta koos askeetidega. Mõnda aega sõi ta iga päev ühte riisitera ja jõi jõest. Ühel päeval oli jõel paat, kus oli muusik ja tema õpilased. Siddhartha kuulis, kuidas muusik ütles: "Kui nöör on liiga pingul, rebeneb see. Kui see on liiga lõtv, siis ei mängi." Pärast seda kuulmist teadis Siddhartha, et ta tahab leida keskmist teed, midagi tõhusamat kui askees. Ta võttis ühe külanaise käest kausitäie riisi koos piimaga. Siis oli tal jõudu, et mediteerida kuni valgustumiseni.

Valgustumine

Siddhartha istus Bodhi-puu jalamil. Ta andis lubaduse jätkata mediteerimist, kuni ta on valgustatud. Nelikümmend päeva püüdis deemonite juht Devaputra Mara Siddhartat peatada. Ta pani Siddharta mõtlema hirmsatele asjadele. Ta pani deemonid püüdma Siddhartale haiget teha odade, noolte, tule ja kividega. Siddhartha ei kartnud neid ja hoidis oma meelt rahulikuna ning haigetest asjadest said nagu lilled ja paljud värvilised tuled. Sila (moraal), Samadhi (keskendumine) ja Prajna (taipamine; tarkus) abil sai ta valgustatuks. Pärast seda, kui ta oli valgustunud, õpetas ta 45 aasta jooksul inimestele seda, mida ta oli õppinud. Ta suri 80-aastaselt.

Küsimused ja vastused

K: Mis on valgustumine budismis?

V: Valgustumine on budismis see, kui budist leiab tõe elu kohta ja lõpetab taassündimise, sest on saavutanud nirvaana.

K: Mis on nirvaana?

V: Nirvaana on seisund, kus inimene ei sünni uuesti samsara, s.t. kannatuse, sisse.

K: Kuidas saab keegi budismis valgustunuks?

V: Budismis saab inimene valgustunuks, järgides Keskmist teed, mis ei ole liiga äärmuslik kummaski eluviisis, ei äärmiselt luksuslik elu, mis pakub kergust ja naudingut, ega ka äärmiselt karmi elu, kus elatakse minimaalselt kõige elementaarsemate vajadustega. Inimene arendab Sila (moraal), Samadhi (keskendumine) ja Prajna (sisekaemus või tarkus).

Küsimus: Millised on need kolm omadust, mida inimene arendab budismis valgustumise käigus?

V: Kolm omadust, mida inimene budismis valgustumise käigus arendab, on Sila (moraal), Samadhi (keskendumine) ja Prajna (sisekaemus või tarkus).

K: Kas budismis valgustumiseks kulub palju aega?

V: Jah, paljude budistlike munkade ja nunnade arvates kulub budismis väga kaua aega, et saada valgustunuks.

K: Mis on budismis keskmine tee?

V: Keskmine tee budismis on eluviis, mis ei ole kummaski mõttes liiga äärmuslik, ei äärmiselt luksuslik ega äärmiselt karm.

K: Mis on zen-budismis samaväärne sõna valgustatuse kohta?

V: Zen-budismis on valgustatuse samaväärne sõna satori.