Askeetiline suunab siia. Te võite otsida ka äädikhapet. Terminit ei tohiks segi ajada ateismiga.
Mis on askees?
Askees (kreeka keeles askēsis) on eluviis või vaimne praktika, kus inimene vabastab end maistest naudingutest ja mugavustest, sageli religiooni või vaimsuse eesmärgil. See võib hõlmata otsest pidurduse harjutamist — näiteks inimene ei pruugi seksida ega juua alkoholi — ning päevast aega ja tähelepanu pühendatakse rohkem sisemisele praktikale, näiteks palves või mediteerides. Askees ei ole üheselt määratletud: see võib väljenduda nii üksikisiku isikliku distsipliinina kui ka organiseeritud religioossete kogukondade traditsioonina.
Aimsed ja motivatsioon
Paljud traditsioonid näevad askeetilistes kommetes teed sügavamale vaimsele ärkamisele või päästmisele. Motivatsioonideks võivad olla:
- soov vähendada sõltuvusi ja kiusatusi, mis segavad vaimset arengut;
- soov tugevada tahtejõudu ja enesedistsipliini;
- pühendumine jumalale, jumalatele või sisemise rahu otsimine;
- protest ühiskondliku ülekülluse ja materiaalsete väärtuste vastu.
Ajaloolised näited ja traditsioonid
Kõige varasemad budismi, džainismi ja kristlikke eremiite harrastavad inimesed elasid sageli tagasihoidlikult ja ilma luksuseta. Nad lükkasid tagasi meelelised naudingud ja raha kogumise ning pühendasid suure osa ajast vaimsele harjutusele. Selline eluviis ei tähenda automaatselt elu rõõmude eitamist, vaid pigem prioriteetide ja eesmärkide teisestamist: materiaalsete heade asemel pannakse esiplaanile vaimsed või religioossed eesmärgid.
Askeetilisus ja voorus
Askeetilisus on tihedalt seotud kasinuse ja kristliku kasinuse kontseptsioonidega ning seda võib pidada loobumise ja distsipliini praktiliseks rakenduseks. Paljud askeetilised praktikud ei käsitle oma eluviisi pelgalt kui vooruslikuks olemise sümbolit, vaid kui tehnilisi või elulisi meetmeid keha ja meele ümberkujundamiseks — eesmärgiga saavutada suurem vabadus sundustest, parema keskendumise ja selguse seisund ning tugevam sisemine tasakaal (sisemise rahu).
Praktikad ja vormid
- paastud ja toitumise piirangud;
- vaimne ettevalmistus läbi palve, meditatsiooni või vaikuseperioodide;
- materiaalse omandi vähendamine, lihtne riietus ja tagasihoidlik elu;
- seksuaalne kontinentsus või piirangud seksuaalelus;
- eraldumine maailmast (eremiitlus, mungaks või nunnaks astumine) või regulaarsed retriidid;
- kehaliste mugavuste piiramine (nt vähene uni, külma talumine) — see on aga riskialtim ja nõuab juhendamist.
Lisaks traditsioonilistele religioossetele vormidele on olemas ka sekulaarsed või modernsed askeesia väljendused (näiteks minimalism, digitaalne detox ja teadlik tarbimise vähendamine), mis keskenduvad sarnastele distsipliinidele, kuid ei pruugi olla religioosselt motiveeritud.
Kriitika ja riskid
Askeetilise praktika kohta on mitmeid kriitilisi tähelepanekuid. Populaarses ettekujutuses esineb sageli karikatuurne ja äärmuslik stereotüüp — näiteks enesemortifitseerimine kaskede okstega — mis kujutab askeesi kui perverssust või enesevigastamist. Tegelikult on enamik traditsioonilisi askeetilisi praktikaid mõeldud inimese vabaduse suurendamiseks, mitte enesehävituseks. Samas võivad äärmuslikud ja juhendamata vormid põhjustada füüsilist või vaimset kahju (näiteks alatoitumus, sotsiaalne isolatsioon või obsessiivne enesepiiramine). Seetõttu rõhutavad paljud õpetajad mõõdukust, tasakaalu ja juhendamist.
Kaasaegne tähendus
Kaasaegses kontekstis kasutatakse askeetiliste printsiipide tähendusi laiemalt: enesevalitsemine, tarbimise vähendamine, tähelepanelikkus ja teadlikkus oma harjumustest. Askees võib olla tee sügavama sisemise vabaduse ja selguse poole, kui seda praktikasse tuua mõistlikult ja toetava juhendamise juures.
Lõppkokkuvõttes on askees mitmekesine ja kultuuriti erinev — see võib olla nii intensiivne religioosne pühendumus kui ka igapäevane enesekontrolli ja lihtsuse otsus, mille eesmärk on selgem mõtlemine, sügavam tähendusekogemus ja vabanemine häirivatest sõltuvustest.
