Ketserlus: mõiste, ajalooline ülevaade ja religioossed näited

Uurimus ketserlusest: mõiste, keskaja ja tänapäeva ajalugu ning religioossed näited ja konfliktid katoliku, protestantliku ja islami kontekstis.

Ketserlus on sõna, mida kasutavad erinevad religioossed rühmitused, et kirjeldada kedagi, kelle ideed erinevad sellest, mida religioon või seadus õpetab. Sellist inimest nimetatakse ketseriks.

Keskajal ei olnud haruldane, et kedagi süüdistati ketserluses. Kui süüdistus oli tõestatav, läbis süüdlane rituaali. Kuna võis kasutada piinamist, siis olid süüdistused sageli tõestatud. Rituaal viidi läbi, et päästa süüdimõistetud kurjategija hinge. See hõlmas põletamist posti külge köidetuna.

Ka 21. sajandil koheldakse usust taganevaid moslemeid sageli väga karmilt ja sageli tapetakse neid.

Jeesus Kristust ennast pidasid tolleaegsed juudi juhid ketseriks - vt Matteuse evangeelium 26:57-67.

Rooma-Katoliku Kirikul oli varajastel aegadel suuri probleeme ketserlike kristoloogiliste õpetustega, nagu monofüsitism ja arianism. Kirik näeb protestantluses mitmeid ketseriteooriaid:

• Protestandid väidavad, et ainult Pühakiri (Piibel) on usu jaoks oluline (sola scriptura); katoliku kirik ütleb, et ka traditsioonid on olulised.
• Protestandid ütlevad, et uskumisest piisab päästmiseks (sola fide). Katoliiklased ütlevad, et ka head teod on vajalikud.
• Protestandid ütlevad, et igaüks võib olla preester; ainus nõue on, et inimene peab olema ristitud. Katoliku ja õigeusu kirikus on preestrid ordineeritud. See tähendab, et mõned inimesed ei ole preestrid, kuigi nad on ristitud.
• Protestantide arvates ei toimu transsubstantsiatsioone missas (liturgias).
• Protestantide arvates sisaldab Rooma missal ketseriteid.

Protestantliku reformatsiooni tagajärjel loodi Rooma-Katoliku Kirikus Usuteaduse Kongregatsioon, mis kaitseb kirikut ketserite eest. See on viimane instants, kes otsustab, mis on ketserlus ja kuidas sellega tegelda.

Ajalooline ja terminoloogiline taust

Sõna «ketserlus» tuleb kreekakeelsest terminist haeresis, mis tähendas algselt valikut või koolkonda. Religioosses kontekstis hakati seda kasutama õpetuste tähistamiseks, mis erinesid võimulolevast või ametlikust usulistest doktriinidest. Ketserlus on seega pigem normatiivne ja suhteline mõiste: see, mis ühele grupile on ketserlik, võib teisele tunduda õigustatuna või isegi tõena.

Varakristlikud ja keskaja näited

Varases kristluses kujunesid mitmed suurte usuliste vastuolude piirkonnad – näiteks vaidlused Kristuse olemuse üle. Suured kirikukogud (nt Niicea 325, Calcedon 451) mõistsid mõningaid õpetusi hukka ja kuulutasid need ketserlikeks. Näidetena võib nimetada arianismi ja monofüsitismi, mis mõjutasid kiriku poliitikat ja kiriklikku ühtsust.

Keskajal tekkisid institutsionaalsed meetmed ketserluse vastu. Inkvisitsioonid ja kirikudohtrinid püüdsid võimustada ortodoksiat; kohtuprotsessid võidi lõppeda karistustega, mida täide viisid sageli ilmalikud võimud. Kuigi kiriklik eesmärk oli sageli süüaluse hinge päästmine või tema tagasiviimine kogukonda, kasutas süsteem ka sunnimeetmeid – sealhulgas piinamist ja surma – ning need praktikud on saanud tugevat kriitikat hilisemal ajal.

Ketserlus kui karistus ja rituaal

Keskajal tähendas ketserluse süüdistus kirikliku karistuse kõrval ka sotsiaalset ja juriidilist stigmat. Süüaluse võimalused pääseda lepituse teele olid erinevad: kahetsus, taastamine kogukonda või eraldamine (ekskommunikatsioon). Kui inimene loeti kangekaelseks ketseriks ega teinud meeltparandust, võisid sekulaarsed võimud mõista talle surma. Üks tuntumaid karistuse kujutisi on põletamine postiga seotud kujul, kuid see polnud ainus ega automaatne tulemus kõigi ketserluse juhtumite puhul.

Religioossed ja kaasaegsed näited

Ketserlus ilmneb erinevates religioonides ja kultuurides eri viisidel. Näiteks:

• Kristluses on ajalooliselt ketserluseks nimetatud õpetusi, mis eiravad kiriku määratletud doktriine (nt Kristuse iseloom, lunastusõpetus, sakramentide tähendus).
• Mõnes usulises keskkonnas võivad religioossed autoriteedid pidada ebaõigeks ka sotsiaalseid või moraalseid hoiakuid, mis erinevad ametlikust õpetusest.
• 21. sajandil on juhtumeid, kus usust taganenud inimesed, sealhulgas moslemist taganejad, on sattunud tagakiusamise, karistamise või isegi vägivalda ohvriks minevatesse seadusandlikes süsteemidesse või kogukondadesse.

Katholiku ja protestantliku vaidlused

Reformatsioon tõi kaasa olulised teoloogilised erimeelsused, mis katoliikluse vaatenurgast võisid paista ketserlikena. Alljärgnev loetelu kokkuvõtlikult toob esile peamised vaidluste teemad:

• Autoriteet: Protestandid rõhutavad Pühakirja (Piibel) ülimuslikkust (sola scriptura), samas kui katoliku traditsioon lisab pühakirjale kirikutraditsiooni rolli.
• Päästeõpetus: Protestandid rõhutavad õigeksusmise iseloomu usu kaudu (sola fide), katoliiklased rõhutavad usu ja tegude koostööd.
• Preesterlus: Protestandid rõhutavad kõigi usklike preesterlust ('igaüks võib olla preester'), katoliku ja õigeusu traditsioonis on preesterordinaatsioon eriline ametiline teenistus.
• Sakramentide tähendus: vaidlusi on ka eukaristia tõlgenduse üle – protestantide seas on vastuvõetav mitmeid selgitusi, ent katoliku õpetus usub traditsiooniliselt transsubstantsiatsiooni toimimisse missal.

Paljude protestantide jaoks tundusid teatud Rooma-Katoliku Kiriku praktikad ja õppetõed reformatsiooni ajal ketserlikud; vastupidiselt katoliku vaatele, mis pidas reformilisi õpetusi sageli vigadeks või lõhestavaks.

Tänapäevased institutsioonid ja inimõigused

Katoliku Kiriku institutsioon, mis tegeleb õpingute ja õpetuse järelevalvega, kannab tänapäeval nime Usuteaduse Kongregatsioon (Congregatio pro Doctrina Fidei) ja tal on ajaloolised juured inkvisitsioonivõrgustikes (määratlemine ja ümberkorraldused alates 16. sajandist). Selle roll on aidata selgitada ja kaitsta kiriku õpetust, ent kaasaegses maailmas toimuvad keskustlused ja dialoogid ka ilmsete erimeelsuste korral.

Tänapäeva maailmas pannakse ketserlus ja sellega seotud sanktsioonid sageli inimõiguste konteksti: väljendus- ja usuvabadus, südametunnistuse vabadus ja õigus mitte sattuda tagakiusamise ohvriks on rahvusvaheliselt tunnustatud väärtused. Paljud kaasaegsed kirikud ja usuasutused eelistavad teoloogilist dialoogi, haridust ja lepitust sunnimeetmete asemel.

Kokkuvõte

Ketserlus ei ole neutraalne teaduslik kategooria, vaid sotsioreligioosne mõiste, mis sõltub sellest, kes määrab õige õpetuse. Ajalooliselt on ketserluse tõttu toimunud nii õiguslikke kui usulisi ebavõrdsusi ja vägivalda, kuid tänapäeval on suur osa religioossest diskursusest liikunud dialoogi, õppe ja inimõiguste suunas. Samas jääb tõsiasjaks, et eritüübilised pinged usuõpetuste ja institutsioonide vahel püsivad ning mõjutavad nii usulist elu kui ka laiemat ühiskondlikku olukorda.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ketserlus?

K: Kuidas käsitleti keskajal ketserlust?

K: Kuidas suhtuvad moslemid tänapäeval usust taganttulijatesse?

K: Kas Jeesust Kristust peeti ketseriks?

K: Millised olid mõned varased ketseriteooriad kristluses?

Otsing